The Black Roses#3 (6)

Eelmises osas: Bändiproov möödub justkui lepase reega. Kõik tundub hästi olevat, kuid nii see siiski ei ole. Kunagi ei või teada, mis edasi juhtub, kuid siis ei tohi ka pead kaotada.

Karolin oli rõõmsa näoga ning ta juhatas Pauliine sisse - Pauliine polnud ammu tal käinud, sest tüdrukul oli vahepeal keeld kodust välja minna. Pauliine paistis samuti rõõmus olevat.
Kui Pauliine tossud jalast võttis, siis sammus just köögist esikusse Karolini ema. Too oli lahke ning hea inimene - ta tegelikult ei paanitsenud kunagi ja ei vihastanud ka eriti.
Karolini ema sõnas hoolit.sevalt: ,,Tore, et Pauliine siia sai tulla, eks tal oli just ebameeldiv kogemus ka. Ime, et tänapäeval ei hoolit.se emad ja isad eriti oma laste eest. Hea, et Karolin oli abivalmis ning sind siia kutsus - me aitame alati, kui on võimalik. Aga ma ei tea täpselt, mis juhtus, palun Pauliine räägi mulle. Aga lähme selleks jutuajamiseks elutuppa - seal on mõnus juttu rääkida ning mured ära kuulata."
Karolini ema läks natuke õõtsuval kõnnakul elutuppa ning Karolin järgnes talle. Kuid Pauliine jäi korraks seisma, kuid järgnes siiski. Ta ahhetas vaikselt, kui ta elutuppa astus - see oli muutunud. Nüüd olid seinad heleroosad, eemal oli kamin, mööda põrandat jooksid tumeroosa karvane vaip ning sohvad ja tugitoolid olid nüüd valget värvi. Tüdruk potsatas ühele tugitoolile istuma ning imetles elutuba ikka veel, kuid Karolin tõi ta oma köhatusega reaalsusse tagasi. Karolini ema tahtis ju loo ära kuulata.
Karolini ema lausus: ,,Nii, Pauliine. Palun räägi siis mulle selle loo ja kui Karolin tervet asja ei tea, siis räägi ka talle üksikutest asjadest. Me kuulame sind, palun alusta."
Ning Pauliine alustaski. Ta rääkis ära terve loo, kõne algusest kuni kõne lõpuni ja ta ei varjanud mitte ühtegi asja. Pauliine rääkis, kuidas isa selle uudise teatavaks tegi, sellest, kuidas ta ise nuttis sellepärast ning muud asjad, millest kaks ta polnud Karolinile rääkinudki.
Kui ta asjaga lõpule jõudis, lõi Karolini ema käsi kokku ning hüüatas: ,,Oh, kui ebakuulmatu oli sind niimoodi üksi jätta! Saaksin aru, kui veel isa üksi läheks ning ema kodus oleks ning sulle ei öelda midagi. Kuid niimoodi talitada pole õigete vanemate tegu. Kui aus olla, siis polegi nad sinu vanemad Pauliine."
Pauliine oli segaduses, ta ei saanud asjast päris täpselt aru. ,,Ma ei saa aru, mida te sellega mõtlete. Kas te nüüd räägite mulle loo nagu ma rääkisin teile?"
Ta sõbranna ema ohkas. ,,Kui juba lobisesin selle asja välja, siis eks ma räägin seda edasi. Ühesõnaga, nad pole sinu päris vanemad - sa oled lapsendatud. See pole vale ega midagi, see on tõsi. Su päris vanemad - Proua ja härra Tchinkelwal - ei soovinud sind enda perre. Neil oli juba viis last olemas ning veel ühe lapse ilmale tulemine oleks nad pankrotti viinud. Neil olid ka veel kõik viis last tüdrukud ning nad ei oleks sind nagunii tahtnud - mõlemad tahtsid poissi. Nad olid ka väljamõelnud ka välja nime - Paul. Kuid siis sina tulid ning nad panid sulle nimeks Pauliine ja jätsid su praeguse pere kätte. Su praegused vanemad hoolisid sinust ning armastasid sind väga, kuid nad ei tahtnud su eest eriti hoolit.seda ning reisisid ringi, ütlemata sellest midagi ja arvates, et sa saad ise hakkama. Kuid sa oled kaksteist ning on teoreetiliselt võimatu, et sa üksinda hakkama saad. Pauliine?"
Karolini emal oli ka seda põhjust küsida - Pauliine oli teadvusetult maas ning Karolin väitis hirmunult, et ta sõbranna minestas, siis kui ta ema oli looga lõpule jõudnud. Karolin ja ta ema viisid Pauliine Karolini tuppa ning pritsisid talle külma vett näkku ja Pauliine toibus. Ta oli natuke segaduses ja mälestused oli ähmased, kuid Karolin seletas talle asjad ära ning Pauliine vajus natuke näost ära.
Karolin ning ta ema jätsid tüdruku üksi ning lahkusid toast. Pauliine vahtis lakke ning mõtles asjade üle. Miks? Miks just tema lapsendati? Miks mitte keegi teine tüdrukutest? Ja miks tema pragused vanemad pole talle sellest sõnagi rääkinud. Vaata tõsiasja, mõtles Pauliine. See on ju normaalne - mu vanemad ei räägigi ju mulle tegelikult midagi enne, kui on liiga hilja.
Äkki helises tüdruku telefon ning Pauliine tundis ka selle värinat tagataskus. Ta sikutas selle välja ning nägi, et helistab Jolanta.
Pauliine küsis: ,,Tšau, mis on?"
Jolanta vastas erutunult: ,,Kuule, meil toimub esinemine Pärnus nädala pärast! Ütle Karolinile ka, sest pole talle jõudnud helistada. Tšau!"
Pauliine lausus süngelt: ,,Tšau."
Tüdruk lõpetas mornilt kõne ning kutsus Karolini enda juurde. Ta tegi sõbrannale uudise teatavaks ning ka Karolin vajus natuke näost ära. Ega see temalegi ei meelinud ning ta sõbranna läks alla tagasi.
Siis äkki tuli Pauliinele hea mõte. Ma saan ju oma vanemaid näha, mõtles ta ning irvitas laialt. Ja ma saan ka küsida, mis siin õieti toimub. Järgneb...

Uues osas: Luise jõuab Ameerikast kohale ning tüdrukud rääkivadki talle uudisest ning õnneks tuleb Luisel flöödi mängimine uues laulus kohe välja. Mis natuke imepärased üllatused tüdrukuid veel ootavad?

Autori kommentaar »