Twelve worlds[part 3] (4)

- - -

3.ASTRAALKEHA

Kuid ma ei suutnud. Mu jalad ei tahtnud liikuda ega ühtegi sammu astuda. Mu süda puperdas meeletult ning ma hoidsin hinge hirmunult kinni - kopsud lausa kisasid õhu järele, kuid ma ei riskinud hingamisega. Kuid lõpuks sai õhk otsa ning ma proovisin väga vaikselt hingata.
,,Ma ei tunne tema olemust siin," sõnas Timea.
,,Ta on siin," kinnitas Carl.
,,Mismoodi ta sisse sai?" imestas Cristella.
,,Arvatavasti jälitas meid," arvas üks teine poisi hääl, mis kuulus vist Rikole.
,,Mis meie plaan on?" küsis Timea.
,,Ta ei tunne ümbrust. Ta peidab end raudselt kuskil ukse lähedal või meie taga. Me leiame ta kiirelt ülesse," vuristas Mirten kiiresti.
,,Olgu," nõustus Cristella. ,,Läksime!"
Just siis tuli Riko - või Mirten, kes iganes - ja avastas mu seinast kramplikult kinni hoidmas. Ta tõi kuuldavale rõõmsa hüüe ning trampis jalgu.
,,Ta on siin! TA ON SIIN!" karjus ta.
Nüüd kuulasid jalad minu sõna. Panin tuhatnelja punuma ukse poole või kus see oli olnud. Oli vaid 1% võimalik, et ma nende käest pääsen. Esiteks, ust polnud. Teiseks, neid oli mitu. Ja kolmandaks, ma olin paanikas.
Äkki ilmus mu ette Carl ning irvitas laialt.
,,Kuhu sa lähed?" küsis ta, pea viltuselt.
,,Kuhu sul kiire on?" sõnas Timea mu selja tagant ning haaras mu õlgadest.
Ta surus mu maha, õlapidi. Karjatasin valust, kui mu pea vastu põrandat täie hooga lendas. Carl hoidis mu jalgu kinni, kuigi rabelesin, kuidas suutsin. Mirten ja Riko hoidsid mu käsi kinni.
,,Ärge teda hüsteeriasse ajage!" hüüatas äkki Cristella. ,,Kui ta väga paanikasse läheb, võib terve varjupaik plahvatada!"
,,Kurat võtaks, ma olen juba piisavas hüsteerias, et teid ära hävitada!" karjusin ma.
Mirten ja Riko naersid ainult selle peale, kuid mul oli 100% õigus. Ma võisin neid hävitada, sest tundsin endas ebaloomulikku jõudu, mis tahtis mu kehast välja karata. Äkki tõmbasin ma oma käe nii jõuliselt ja järsult ülesse, et sellest hoidev Mirten õhku lendas, vastu lage prantsatas ning maha kukkus.
Ta hingeldas ja karjus: ,,S****s, käigu see plika p****e!"
,,Ropendada pole ilus, vennas," sõnas Riko naerdes, kuid sekund hiljem lendas ka tema vastu lage.
Ajasin end väga järsku püsti ja ma mõtlesin oma uue kodu trepikoja peale. Väga kõvasti. Ja siis tundsin ma, kuidas mu keha tuimaks muutus. Adrenaliin hakkas millegi pärast mu seest kaduma - sama järsku nagu see oli tulnud, sama järsku see ka kadus. Minu teadvuses hakkas uuesti kasvama paanika, kuid püüdsin siiski vapper olla. Kui keha mul üleni tuim oli, hakkas mu ümber helendama rohekas valgus.
,,Ta pääseb minema!" kisas Cristella. ,,Ruttu! Võtke ta kinni!"
Irvitasin laialt. Tundsin nüüd ennast palju kindlamini. Siis ümbrus kadus. Esile ilmus hämar trepikoda, kust ma olin oma vanematega üles tulnud. Toetusin hingeldades trepikäsipuule, kuid vajusin hingetult maha. Kaotasin teadvuse.
- - -
Möödus paar tundi. Võib-olla rohkem. Igatahes polnud enam see sama aeg, kui ma ärkasin. Trepikojas oli nüüd palju heledam, kui ennem oli. Äkki olin ma siin terve öö? mõtlesin ma ja kargasin selle mõtte peale püsti.
Komberdasin uksest välja koridori, kust ma leidsin meie korteri ukse. Lasin kella. Oli kuulda rutakaid samme ja ähmaselt ka hingeldamist. Ma ei suutnud sellele mõelda, kuigi pidin mõtlema - kui kaua aega siis päriselt möödus?
Uks avanes ning nähtavale ilmus ema õhetav nägu. See oli väga murelik ja natuke ka vihane. Siis ta ohkas ning krabas mu enda embusse. Siis puhkes ta nutma.
,,Kallis Cameron, kus sa ometi olid!? Kell on üksteist hommikul ja me muretsesime sinu pärast väga. Ütle, kus sa olid!"
,,Ma olin..." alustasin ma, kuid ema katkestas mind, viibates elutoa poole. See tähendas, et jätkame vestlust elutoas. See on alati nii olnud, kui ma mingi jama kokku keerasin.
Ma võtsin jalanõud jalast ja kampsuni seljast ning läksin elutuppa, potsatades nahkdiivanile istuma. Asetasin käed põlvedele ja langetasin pilgu. Loodan, et saan terve tõe ära rääkida. Väljaarvatud muidugi selle ebaloomuliku jõu asja.
Ema istus ning hüüdis: ,,Harold, tule siia!"
Mu isa kiirustas köögist ning lõi käsi kokku. Ta manas näole väga karmi ilme ja istus diivanile, mulle vastu, jalad harkis. Ka ema istus isa kõrvale.
,,Kus sa olid? Sa ei tulnud koju kella seitsmeks nagu sa lubasid," sõnas isa karmilt.
Kortsutasin kulmu. ,,Ma ei lubanud, et ma tulen seitsmeks koju."
,,Vahet pole!" hüüatas ema. ,,Kus sa siis ikkagi olid?"
,,Ma kohtusin mänguplatsil kahe omavanusega, kellega sain sõbraks. Siis tulid nende sugulased vist ja nad läksid minema. Ma olin nii rumal ja mõtlesin, et jälitan neid. Siis jälitasingi ja siis nad äkkid tungisid mulle kallale. Vaevu pääsesin minema ja trepikojas ma kaotasin teadvuse, kui kiiresti koju tahtsin jõuda," seletasin ma kiiresti olukorda, jättes kõige tähtsamad asjad mainimata.
Ema ja isa ohkasid raskelt ning laususid korraga: ,,Koduarest, kuu aega. Lähed homme Londoni Prantsuse Gümnaasiumi, kella kaheksaks." ning lahkusid.
Ma tõusin ohates püsti ning läksin oma tuppa. Tuppa jõudes nägin ma, et vihma sajab pladinal. Vihmapiisad voolasid mööda aknaklaasi ning inimesed kiirustasid ruttu oma kodudesse. Mõtlesin ohates W.I.T.C.H.-le, kus oli võimalik endale astraalkeha teha, kui tahad. Oleks mul vaid selline võimalus...
Oota, ütlesin ma endale. Kui mul on ebaloomulikud võimed, miks ei peaks mul ka võime olema, mis võimaldab astraalkeha teha?
Ma keskendusin. Asetasin nimetissõrmed meelekohtadele ja keskendusin. Äkki tundsin, kuidas mu keha justkui kaheks rebitakse. Õrnalt, kuid siis tugevamalt ja tugevamalt. Oleksin tahtnud karjuda, kuid ma pidasin vastu, kuni valu lõppes.
Kuulsin oma häält: ,,Kas sa oled mina?"
Avasin silmad ning nägin iseenda peegeltpilti. Vaatasin talle otsa ning noogutasin. Ta kummardus ja see andis märku, et on valmis mind ,,teenima".
,,Palun ära välju majast..." alustasin ma, kuid mu peegeltpilt peatas mind naeratusega.
,,Ma ei ole nii rumal, kui W.I.T.C.H.-de astraalkeha. Ma olen targem ja tean kõiki su mõtteid. Oled vaba, võid minna kuhu tahad," sõnas ta.
,,Olgu," laususin ma ning võtsin oma riidekapist vihmakeebi ja kummikud.
Tõmbasin need selga-jalga ja avasin akna. Vett kohe pritsis, kuid ma ronisin välja. Ronisin mingit moodi mööda vihmaveetoru alla ja pistsin jooksu, vesi minu ümber pritsimas. Olin vaba. Kuid ma polnud enam tavaline inimene.

- - -

Autori kommentaar »