Twelve worlds[part 7] (4)

- - -

7.TÕDE

Kui me isa, ema ja Celiaga kinost väljusime, olin ma täiesti unustanud selle, mis oli paar tundi tagasi juhtunud. See oli nii lihtne, voolas lihtsalt mõtetest ära ja kõik. Istusime autosse ning panime vuhinaga kino eest minema. Isa sõitis väga kiiresti, kuid ma olin liiga rahulik ja rõõmus, et seda tähele panna.
,,Läheks äkki kohvikusse?" pakkus ema raadio käima pannes.
,,Olgu," vastasime me isaga ning Celia kilkas rõõmust.
,,Jäätisekohvikusse!" kilkas ta rõõmsalt ja muidugi olid ema ja isa nõus.
,,Kui kaugel on lähim jäätisekohvik?" küsisin ma rõõmsalt vanemate käest.
,,Kahe tänava kaugusel vist," vastas ema mõtlikult. ,,Kinos oli ka vist, kuid see oli vist päris kallis."
Äkki karjatas ema: ,,ETTEVAATUST!"
Isa oli hajevil olnud ning keerutas rooli hooletult. Siis keeras kõrvaltänavalt meie poole suur honda, mis meile küljega otsa põrutas. Hoog oli suur ning ma lendasin auto teise otsa, haarates Celia endaga kaasa. Ma ei tea mismoodi, kuid me lendasime aknast välja sõiduteele ja autod peatusid, et meile mitte otsa sõita. Siis tuli ainult pimedus. Kuulsin vaid ähmaselt hääli.
,,Cameron! Celia!" karjus ema.
,,Kutsuge kiirabi!" karjus keegi teine.
,,Juba kutsusin," vastas talle keegi ning siis ei jõudnud mu kõrvu rohkem hääli.
- - -
Ma avasin silmad. Nägin sinakashalli taevast ja täiesti lagedat ümbruskonda. Õigemini lagendikku. Kõikjal oli vaid sinikashall taevas ja roheline rohi. Sammusin edasi, vaadates ümbrust, kuigi polnud midagi vaadata.
Järsku kuulsin enda selja tagant häält: ,,Cameron."
Pöördusin ümber ja nägin Carli. Ta oli vaevatud näoga ning üpris väsinud. Tal higi nirises mööda meelekohti ja ta oli väga pingul - käed rusikas, keha üleni kange ja puha.
,,Mis juhtus Carl?" küsisin ma väriseva häälega. ,,M i s j u h t u s?"
,,Cameron, kui ma vaid saaks sulle sellest pikemalt seletada," ohkas Carl. ,,Sa näed praegu tõeunenägu, kus toimunu on päris. Kui ma räägin sinuga, siis see on päriselt juhtunud. Kuula mind, ma päästsin su piinadest, mis oleksid sulle osaks saanud. Säätsin sind valust, tõmmates selle kõik enda peale. Sa oled liiga kallis, liiga eriline, et surra selle räpase olendi tehtud piinadesse. Ma kandsin su meele su astraalkehasse, et sa saaksid surra pigem autoõnnetuses, kui nendes piinades."
,,Sa siis teadsid, et see autoõnnetus juhtub?" küsisin ma jahmunult.
Carl noogutas. ,,Jah."
,,Kas mu keha on siis ikka veel Kuuendas Maailmas, Soovide Maal? Aga kas väljaspool ohtu?" pärisin ma edasi.
,,Jah, see on väljaspool ohtu ja ikka veel seal. Su kehaga ei tehta midagi, sest muidu sa sured niikuinii, isegi kui jääksid autoõnnetuses ellu. Sellepärast, et astraalkeha on tühi olend, lihtsalt peegelpilt. Tema sees pole tegelikult südant ega verd. Mitte kui midagi. Isegi aju mitte ega mõistust. See kõik on lihtsalt ülekantud sinu kehast astraalkehasse," seletas Carl.
,,Kas tulen sind päästma?" küsisin ma võib-olla isegi natuke liiga enesekindlalt.
,,Ära riski oma eluga. Sa oled inimene ja see on midagi enamat, kui riskida eluga tühipalja zimaarlase pärast," olid Carli viimased sõnad ja ta haihtus.
Lihtsalt õhku. Ma ei teadnud miks, kuid ma vajusin põlvili. Ma puhkesin nutma ja siis ma avastasin selle. Olgu Carl kasvõi tolmurull või tühipaljas zimaarlane, kuid ma olin temasse armunud. Tahes-tahtmata. Ja ma ei suutnud sellega leppida, et ta jääb Kuuendasse Maailma kinni vaid minu kehaga. Kas kehaga või hingega - seda ei saa ta ise otsustada.
- - -
Avasin silmad oma maailmas ning nägin, et olen haiglapalatis. Mul oli käsi ja jalg sidemeis ning tundsin ka oma pea ümber sidet. Mu peal lebas helesinine tekk, mis oli veidi kõrvale keeratud. Ma olin rohkem istumise asendis ning mu kõrval lamas Celia, rahulikult sisse ja välja hingates. Kõige tähtsam oli see, et ta oli elus.
Äkki paiskus palatiuks lahti ning sisse tuli ema. Ta märkas, et olen üleval ja ta muutus rahulikumaks.
,,Sa ärkasid," ütles ta vaid ning istus mu voodile.
,,Kui kaua aega on möödunud?" küsisin ma.
,,Kolm päeva," pigistas ema huulte vahelt välja ja ma ahhetasin vaikselt.
,,Ma kartsin, et sa said surma," lausus ema vaikselt, pisarad voolamas. ,,Ma kartsin, et Celia on surnud. Ma ei kartnud su isa ega enda pärast, sest me poleks niikuinii surma saanud." Ta hingas sügavalt sisse. ,,Nüüd on sul õigus teada saada tõde," sõnas ta.
,,Sa arvasid, et sina ja isa jääte mõlemad ellu?" küsisin ma jahmunult. ,,Ema, te ei ole surematud!"
,,Selles asi ongi!" karjatas ema pisarad silmadest purskamas. ,,Me oleme su isaga surematud! Kuid sinu ja Celia kohta ma ei tea midagi."
,,Mis siis juhtus?" sosistasin ma.
Ema hingas sügavalt sisse ja hakkas jutustama: ,,Kunagi ammu, umbes viis sajandit tagasi, hakkasid levima kohutavad jutud iidsetest olenditest, kelle nimed pidid olema zimaarlased. Ei soovitatud õhtuti väljas olla ega metsas viibida, kuid ma ei uskunud neid legende ja jutte. Vanemate keelust hoolimata läksin ma kell kümme õhtul metsa ja kohtusin zimaarlasega. Muutusin selleks olendiks ja nägin elu teise nurga alt.
Sain aru, et zimaarlased ei soovi inimestele halba, röövides nende mälestusi, imedes neid tühjaks. Nad soovivad toituda. Olin avastanud, et zimaarlased on proovinud palju vähem toituda - iga kolme kuu tagant ja isegi siis vaid ühe või kaks inimest. Lapsi me ei puutu, sest see oleks lihtsalt julm.
Kaks sajandit hiljem toimus sõda wundlaste ja zimaarlaste vahel ning seal kohtasin ma sinu isa. Jah, ka tema on ebaloomulik olend, kuid ta ei sarnane minule. Ta tunneb elemente ja oskab natuke isegi ennustada. Midagi võluri või millegi säärase sarnast. Kui soovid teada, siis see toimus Neljandas Maailmas, Orkus Columbuses. Me armusime keset lahingut ja liitusime. Su isa sai nõusse isegi veel paar wundlast meie poolele sõdima. Viik jäi ning kahe rahva vahele tekkis rahu.
Siis ma jäind ühel päeval rasedaks ja sünnitasin sinu. Olid levinud jutud, et wundlase ja zimaarlase paarist ei tekkinud last, kuid see oli vaid jutt ja lõpuks ei vastanud see ka tõele. Siis sa kasvasid suureks ja siis sündis Celia. Me jõudsime su isaga samale arvamusele, et te mõlemad olete erilised. Kui te magama jäite, siis püüdsin teie mõtteid lugeda - mul on ju meelelised võimed - ning leidsin selle täiesti tühjana.
Seega ma ei teadnud, kas te jääksite autoõnnetuses ellu või mitte. Jah, isa oli selle ette ennustanud. Seega otsustasin ma teie elu päästa, röövides selle autojuhi - kes meile otsa põrutas - beebi mälestused, moodustades neist võimalikult tugeva väe, et teid autost välja lükata. Ma teadsin, et mina ja su isa oleksime autoõnnetuse läbi elanud. Niisugune see tõde on."
,,Kui sa seda vähegi tead, siis pole see minu keha," ütlesin ma vaikselt.
Ema kargas püsti ja päris jahmunult: ,,Mismoodi?"
Ohkasin ja hakkasin rääkima oma lugu: ,,Siis, kui me siia kolisime, hakkasin avastama endas ebaloomulikke võimeid. Ümberpaiknemist, ebainimlikku tugevust ja muud värki, mis tundus mulle alguses veidrana - väga veidrana. Siis ma sattusin mingi rubiiniga Kuuendasse Maailma ja seal mu keha on. Tegelikult see keha, mis siin on, on mu astraalkeha."
Ema vaikis jahmunult. Kui ta lõpuks sõna suust sai, rääkis ta väga aeglaselt: ,,Sa tahad siis öelda, et sa oled avastanud endas ebainimlikke võimeid?"
Noogutasin. ,,Täpipealt. Ja mu üks sõber - poiss - on seal maailmas lõksus. Ta palus tõeunenäo teel, et ma ei päästaks teda, kuid mida ma otsustan?"
Ema sõnas vaikselt: ,,See on vaid sinu otsustada. Pead langetama õige otsuse."

- - -

Autori kommentaar »