Twelve worlds[part 6] (3)

- - -

6.SEGANE OLUKORD

Olend oli pikk ja kõhn, kuid muskleid tal jätkus. Tal oli tumesinine nahk ning hõõguvad kollased silmad. Ainsaks riideesemeks oli tal lühikesed püksid, mille sääred narmendasid. Kehal oli tal veel tumerohelisi laike ning olendi mustad juuksed olid kasimata ja sassis. Olendi sõrmenukkidel olid vähemalt 10 sentimeetrised terava tipuka ogad ning tal olid veel peale selle teravad kihvad. Taganesin hirmunult, lastes Carli köiest lahti.
,,Pagan, seo mind lahti!" urises Carl, kuid ma olin liialt hirmunud, et teda tähele panna.
Olend irvitas ning astus lähemale. Mulle tundus, kuidas need ogad pikemaks kasvasid ja teravamaks muutusid. Olend keeras pea viltu ja tõstis pilgu.
,,Noh, täna saab õhtusöögi veidike varem, kui tavaliselt," sõnas ta keelt üle huulte vedades ning sügavalt sisse hingates.
,,Oh, sa pole tavaline inimolend," lausus olend mõtlikult, tulles mulle lähemale ja hakates minu ümber ringe tegema. ,,Sa pole ka mingi tüüpiline zimaar, kes seal on ega ka wundlane*..." pomises olend edasi, muutes oma tempot kiiremaks.
,,Kust sa tuled?" küsis ta äkki siis vaikselt.
Hingasin sügavalt sisse ja välja, hirm aina kasvamas. ,,Londonist," suutsin ma lõpuks iitsatada.
Oled jälle hingas väga sügavalt sisse ja välja ja jäi mu ees seisma. ,,Sa pole inimene ega mingit teist tüüpi olend. Kes sa siis oled?" arutles ta valjust ja haaras mu käe raudsesse haardesse ja pigistas seda. Ma karjusin valust, tundes kuidas mu käeluu raksub.
Olend irvitas laialt. ,,Sa võid sisemiselt ükskõik kui võimas olla, kuid välimiselt oled sa ikka üks habras inimolend," nentis ta ja lasi mu käest lahti. Kuid ma teadsin, et see ei tähendanud head. Vaatasin silmanurgast, kuidas Carl rabeleb endiselt köies.
Aga siis pööras olend järsku ümber ja virutas mulle oma käevarrega lapiti kõhtu nii, et ma vastu puud lendasin. Vajusin hingetult alla ja katsusin oma selgrooga - vähemalt see oli terve. Kuid mu käeluu polnud - see oli murdunud. Hoidsin hambad kokku, et mitte kisama pista.
,,Soovi mind vabaks!" kisas Carl, kuid ma olin liialt paanikas, et teda vabaks soovida. Ausõna, ma pingutasin, kuid tulutult.
Olend kummardus Carli kohale ja tõstis ühe oma oga tema meelekoha juurde. Vaatasin jahmunult, kuidas see meelekohale aina lähemale liigub ja lõpuks pistis olend selle Carli meelekohta. Poiss karjus valust ning rabeles hullumeelselt, kuni ta vaiksemaks jäi. Siis võttis olend oga tema meelekohast ära ja tuli minu poole. Surusin end hirmunult vastu puud, justkui proovides sinna sisse sulada.
Oled haaras mu pluusist kinni ja tõstis mu õhku. Siis virutas ta mu niisuguse hooga vastu maad, et ma korraks isegi õhku põrkasin. On ikka alles jõud, ime on see, et ma üldse selle üle elasin...
Veeresin Carli kõrvale, kes ikka veel rahutult hingas ja tõmbles. Olend oli hetkega minu kõrval ja kummardus mu kohale. Ta irvitas seekord väga laialt ning tõstsis oma oga minu näo lähedale. Seegi hakkas minu meelekoha poole triivima.
,,Nüüd on sinu kord kullake," naeratas olend. ,,See pole nii hirmus. Parem sure, kui jää ellu."
,,EI!" karjatas Carl, kui oga mulle väga lähedal oli.
Ta lõi käe vastu mu teist meelekohta ning ümbrus kadus. Pagan küll, mitmes kord see juba siis on? Kolmas või? Kuid ümbrus keerles veel rohkem ja mulle tundus, et ma vajun allapoole ja allapoole, kõrvus kajamas Carli karjed.
,,Ära tule mulle järgi," kõlas siis ta hääl ning ma vajusin pimedusse.
Ma avasin silmad. Valgus, mis mu silmadesse nüüd tungis, oli meeletu. See torkis mu silmi, sundides mu silmi uuesti kinni panema. Pilgutasin neid segadusse sattudes ja ajasin end istukile. Vaatasin ringi. Olin oma toas. Mets oli kadunud, tiigid olid kadunud, olend oli kadunud ja mis kõige veidram, ka Carl oli kadunud. Mis juhtus?
Äkki kõlas elutoast ema häält: ,,Cameron, lähme nüüd kinno! Või sa ei tahagi ,,Stranger't*" vaadata?"
,,Jaa, kohe tulen!" hüüdsin ma automaatselt ja kratsisin kukalt.
Mismoodi ma ikkagi kodus olen? Kuidas sai ümbrus nii kiiresti kaduda? Kahtlesin, et olend tegi seda - arvan, et juhtunus on Carl süüdi. Vähemalt tore, et ma olendi käest pääsesin, aga mis juhtus siis Carliga? Niimoodi mõistkledes läksin ma oma toast välja ja esikusse. See oli väga segane olukord ikka...
Panin tossud jalga ja kampsuni peale ning läksin uksest välja koridori, kus mu ülejäänud perekond mind juba ootas. Mu õeraas trampis kannatamatult jalgu ja isa vaatas ringi. Siis läksime me kortermajast välja ja sealt meie BMW'sse. Sõitsime kino ette ja läksime filmi vaatama. Film oli väga lahe ning peagi ma unustasin selle, mis oli mõni tund tagasi juhtunud.

- - -

Wundlane - Seegi on minu loodud maagiline olend. :)
Stranger - Tõlkes on võõras, kuid sellist filmi pole olemas(vähemalt mitte minu arust ja minu teadmiste järgi)

Autori kommentaar »