Kristi Abner - See Läbutaja [1] (2)

Vajusin tüdinult ohates oma istmel veelgi rohkem kössi. Mu pilk rändas aknast välja, jälgides mööduvaid inimesi ja kerge tuule käes õõtsuvaid puuoksi. Kaseoja esitas klassi ees oma monotoonset loengut keskajast nagu tavaliselt ja ma ei pidanud isegi pead pöörama teadmiseks, et ka ülejäänud olid suremas igavusse kätte.
"Pst," kõlas minu tagant ja ma surusin hetkeks silmad kinni, lootes, et olin seda vaid ette kujutanud.
"Pst," kõlas jälle ja seekord tundsin ma nõudlikku torget oma seljal.
Pööritasin silmi ja keerasin end kohmakalt ümber, vahtides mittemidagiütleva pilguga enda taga istuvat Joonast, kes mind ise aga ahne pilguga mõõtis.
"Mis on?" teatasin jahedalt, täpselt sellisel toonil, mis pidi talle ütlema, et parem oleks kui ta mind rahule jätaks.
"Kas sa peole tuled?" asus Joonas kohe asja juurde. Silmanurgast nägin, kuidas tema pinginaaber Theo meid õhinal jälgis.
Mõnikord ma mõtlesin, kuidas kaks nii erinevat inimest nagu Joonas ja Theo üldse kokku sattusid. Theo oli tuntud tuupur, puupulgale omaselt kõhn, pähkelpruunide sargis juuste ja suurte, helesiniste silmadega, mis võtsid endasse kõike tarka ja toimuvat. Tal olid paksude mustade raamidega prillid, ülimalt hea mälu ja kõrge intelligentsustasemega aju ja ta kandis pidevalt pintsakut. Joonasel olid aga tedretähnid, porgandipunased peadligi hoidvad juuksed, pikk nina ja pidevalt kusagil poole tagumiku peal rippuvad püksid. Tema hinded hoidsid alatasa normipiirist allapoole ja käitus hullu naistesebijana.
See ilmselt selgitaks ka põhjust, miks ta mind säärase pilguga õgis ja minust äärmiselt ja okseleajavalt sissevõetud oli.
"Mis peole?" teesklesin siiski uudishimu.
Olin mingil arusaamatul põhjusel võtnud eesmärgiks teha igapäevasest pidutsemist paus, sest pohmelliga polnud kuigi mugav koolis käia. Olin suutnud siiani kolm päeva vastu pidada ja kuigi mind kutsusid läbu ja alkohol, olin piisavalt tark teadmaks, et igapäevaselt juues võin lõpuks kusagil põõsas lõpetada. Ma ei tea, kas mu südametunnistus oli tagasi jalutanud või midagi, aga hetkel olin piisavalt kannatlik, et vooluga kaasa minna.
Mis tähendas omakorda, et mingisugune pidu koos odava alkoholiga ei tulnud praegu kõne alla.
"Tanel korraldab oma tüdruku sünnipäeva auks oma kodus suure peo," seletas Joonas. "Kõik, kes tahavad tulla, on kutsutud. Sealhulgas ka kõige suuremad pidutsejad." Ta pilgutas mulle silma, üritades esineda kui esmaklassilise hurmajana.
"Sorri, ei tegele enam sellega," vabandasin võltsilt ja pilgutasin enda poolt oma pikki tihedaid ripsmeid. Heitsin oma paksud heleblondid juuksed üleolevalt üle õla ja keerasin end taas näoga tahvli poole.
"Ära tee nalja," turtsatas Joonas mu selja taga. "Sina ja ei pidutse enam? Aastanali. Isegi kui praegu teed pausi, varsti ikka leiad oma tee pudeli ja melu juurde tagasi."
Kuigi ma olin õppinud aastate jooksul pakse müüre enda ümber ehitama ja teiste inimeste märkustest mitte välja tegema, ei suutnud ma ignoreerida väikest valutorget, mis mu südamest läbi käis. Ma teadsin, et see, mis Joonas ütles, oli täiesti tõsi, ent mõte, et kõik mis ma võisin olla oli ainult üks joodik, mingi läbutaja, oli üpriski masendav. Nii mu sõbrad mõnikord mind kutsusidki: Läbutaja. Sest ei saanud eitada, et ma olin üks korralik peoloom.
Tanel Taago elas head elu oma vanemate majas. Maja oli kolme korruseline ja mõnusalt suur, igasugu rikkusi ja mugavusi täis. Tanel oli seetõttu üle terve kooli populaarne ja tema märkimisväärsetele pidudele kogunes tavaliselt vähemalt kahesaja inimese ringis rahvast. Ta oli enamus tüdrukute number üks ihaldusobjekt, kuigi Tanelil oli oma tüdruk olemas. Tanel ise käis juba kaheteistkümnendas, aga tüdruk oli alles kümnendas ja juhtumisi ka meie klassis.
Tüdruku nimi oli Laura ja kuigi ta oli blond, hea stiili ja välimusega, oli tal talutav iseloom. Vahel kippus ta üleliia latrama ja purjuspäi mõnikord väga emotsionaalne olema, aga kainena ja väljaspool kooli oli ta lõbus, hea kuulaja ja hea jutuga. Kunagi, algklassides vist, olime Lauraga päris head sõbrad, aga nüüd suhtlesime vähem, kuigi me mõlemad olime klassis populaarsed. Ja nüüd oli Laural sünnipäev.
Tunni lõp#!?!#s püüdis mind kinni Riho, kes alustas ilma pikema sissejuhatuseta nagu Joonaski: "Taneli juures on pidu."
"Ma tean, kuulsin juba," ütlesin mõnevõrra tüdinult ja üritasin poisist mööda minna, ent ta astus taas mu teele ette.
"Nii et sa tuled?" tulistati kohe küsimus.
"Pole kindel," viskasin vastu.
"Alkohol seal on hea," proovis Riho edasi, olles täielikult teadlik, et ma tegin praegu pidutsemisest pausi. "Inimesi tuleb kokku palju."
Mõlemad olid raudkindlad faktid. Inimesi kogunes Taneli pidudele alati palju ja kuna Tanel oli rikas, siis oli alkohol kallim, magusam ja tugevam, juba seal ees ootamas. Aga ma ei lasknud end sellest segada.
"Seda tean ma ka," torkasin.
"Ja sa ei tule?" küsis Riho suurte, imestunud silmadega. Olin juuksekarva kaugusel talle vastu nägu virutamisest.
"Kui sa mu teelt eest ära käid, äkki siis tulen," vihastusin ja tõukasin poisi eemale, marssides temast lõpuks mööda.
Mis kõigil täna viga oli? Jah, ma tean, et mu endal olid tugevad isiksuse ja meelekindluse probleemid. Seda oli näha sellest, kuidas ma pidevalt tujusid vahetasin ning normaalse elu ja pudeli vahel edasi-tagasi pendeldasin. Aga miks kõik arvasid, et kui tegu on Taneli peoga ja alkoholiga, siis on mul kindel tulek?
Matemaatika klassi juures kohtasin Vikit, kes lösutas igavleva näoga seinal, kott jalge ette maha visatud. Suundusin kohe tema juurde ja viskasin end samuti vastu seina, lastes seljakotil põrandale kukkuda. Jälgisin, kuidas Riho klassist mööda teiste meessoo esindajate juurde lonkis. Märkasin nende hulgas ka Joonast ja Theod, kes üritas massi sulanduda.
"Häirib sind miski?" küsis Viki sellisel toonil, nagu teda eriti ei huvitakski.
"Kõik oletavad, et mina ja alkohol oleme surematu paar," puistasin südant sellegipoolest.
"Polegi siis või?"
Vaatasin talle vihaselt otsa.
Viki tõstis käed nagu politseile alistuv kurjategija. "Ära vaata mind nii. Sa ise ütlesid seda ükskord."
Kortsutasin kulmu. "Millal see oli?"
"Ühel peol."
"Ma ei mäleta."
"Iseenesestki mõistetav," pööritas Viki silmi.
Viki - lühendus Viktoriast - oli minu nii öelda südamesõbranna viiendast klassist. Ta oli oma juuksed eelmisel aastal süsimustaks värvinud ja kandis seljas lillades, tumesinistes ja mustades toonides riideid. Ta oli vahepeal päris uimane ja masendunud, ent tavaliselt saime me päris hästi läbi. Viimasel ajal näis seda aga kuidagi väga harva juhtuvat.
"Kas õps ei peaks mitte haige olema?" muutsin teemat, põrnitsedes vihkamisega hetkel suletud klassiust.
"Peakski," kinnitas Viki. "Aga kuna asendust eile ei olnud, siis võib loota, et ka täna saame vaba tunni."
Kuidagi jõudsime me tagasi endise teema juurde, sest ma küsisin: "Sa ise lähed?"
Viki paistis kohe aru saavat, millest ma räägin, sest ta vastas: "Ilmselt küll. Sul endal kahtlused, jah?"
"Üsnagi," sõnasin napisõnaliselt.
"Üritad pausi teha?"
"Proovin jah."
"Miks siis?" ei saanud Viki päris täpselt mu mõttekäigust aru. Ega minagi saanud.
"Ei tea. Siiamaani olen kolm päeva vastu pidanud," informeerisin teda.
Viki vilistas. "See on saavutus."
"Nii et sa oled nendega samal arvamusel?" küsisin solvunult.
"Mitte päris," põhjendas Viki oma käitumist. "Aga ega sinagi saa eitada, et sa oled üks klassi suurimaid pidutsejaid."
"Riho joob ka palju," vaidlesin vastu. "Sama kehtib Krissu, Selina, Joonase ja paljude teiste puhul. Miks mina siis kõige tuntum olen?"
"Nad joovad nii palju, et on lõpuks peaaegu võimetud püsti seisma ja paari sõna ritta seadma. Ropsivad iga peo järel kusagil põõsa taga. Sina aga jood mõõdukalt ja oskad sellest lõbu tunda. Tantsid, naerad, naudid elu," lausus Viki sellisel toonil, nagu see oleks iseenesestki mõistetav.
Nii et siis mingisugune vahe ikkagi oli.
"Kas sa arvad, et ma peaks minema?" üritasin sõbrannalt nõu saada.
Ta kehitas aga õlgu. "See on sinu otsus, mitte minu oma. Kui arvad, et liiga kaugele lähed, jäta järgi. Kui mitte, siis naudi."
Seejärel helises tunnikell ja uks paiskus lahti, paljastades lävel seisvat Sarapuud, kes oli ilmselt otsustanud füüsika lisatunde anda. Ta vaid naeratas meile kurjakuulutavalt ja kutsus meid sisse. Nähes, mis meid ees ootab, voolasime kõik koos valjusti ja demonstratiivselt oiates ühise massina klassi.
Kõige tagumises reas koha sisse võttes jõudsin otsusele. Ma võin ju ometigi vaatama minna, mis peol toimub. Kui arvan, et see pole enam minu jaoks või vähemalt minu praeguse tuju jaoks, siis lasen jalga. Kui aga tunnen kutset, siis löön käega ja ühinen läbuga.
Seda mõelnud, muigasin.

Autori kommentaar »