Twelve worlds[part 37] (5)

- - -

37.ETTEVALMISTUSED

Ärkasin kuskil poole tunni pärast. Mu silmad olid tinarasked, kuid ma sundisin end neid avama. Oeh, mõtlesin ma haigutades. See oli küll magus uni! Märkasin alles nüüd seinal tiksuvat kuldkella, mis näitas, et mul on veel pooltundi täistunnini aega.
Veeretasin end voodiäärele ja automaatselt ka voodilt alla. Käis tuhm mürtsatus ning ma oiatasin. Õnneks oli voodi ees lebav vaip pehme, kuid ehmatus oli ikkagist suur. Hõõrusin hetkeks pead ja tõusin siis vaarudes püsti. Komberdasin riidekapi juurde, et midagi viisakamat leida.
Ma ahhetasin. Riidekapp oli igasuguseid kleite, rüüsid ja peeneid asju täis. Ma vahtisin nõutult neid riideid - mida ma peaksin selga panema? Märkasin all ka kingi - nende seas polnud üldse ketse, tosse ega tenniseid. Ainult kingad ja enamus kontsaga.
Järsku avanes uks ja sisse tuli, selg ees, üks naine. Ta kandis käes hõbekandikut, millele oli kuhjatud taldrik salati, kana, tatrapudru ja kastmega ning kaks peekrit. Ühes oli vesi ja teises alkoholivaba šampus. Salvrätikule oli asetatud nuga, kahvel ja lusikas ja ühel tillukesel taldrikul oli ka väike martsipanikoogi tükk. Naine naeratas mulle ja asetas kandiku lauale.
,,Tere, sa oled vist Cameron, eks ole?" lausus naine lahkelt.
,,Jah," vastasin ma, püüdes naeratada. ,,Kes teie olete, kui võib küsida?"
Naine tegi kniksu ja tutvustas end: ,,Teenijanna Jenalina Mortež, preili."
Alles nüüd märkasin ma, et naisel oli seljas must, pikkade puhvis varrukatega pluus ja must kitsas seelik. Pluusi krael ja käisteotstel oli valge pits ning seelikul oli samuti pitsi. Naisel oli seljas ka valge, hõbedaste nööpidega vest ja ümber puusa kandis ta tillukest, valget põlle. Jalas kandis naine valge lipsuga musti madala kontsaga kingi ja ümber ruugete juuste oli tal seotud valge rätik. Naine oli roosaka jumega ja ta nägu oli osaliselt tedretähne täis. Silmad olid tal sinised ja kõrvas kandis ta teemantkõrvarõngaid.
,,Te olete väga ilus," kiitsin ma naise välimust.
,,Oh," ahhetas teenijanna häbelikult. ,,See pole midagi erilist, preili..."
,,Kutsuge mind Cameroniks," sõnasin ma lahkelt - ma sain aru, et ma olin siin väga lugupeetud.
Naine ainult ohhetas ja ahhetas endamisi, kuid mina pöörasin nüüd pilgu jälle riietele, mis seal puhtana rippusid. Mõtlesin nõutult, mida selga panna. Õnneks oli teenijanna abiks.
Naine küsis: ,,Kas te ei tea, mida selga panna?"
Tunnistasin nukralt: ,,Mul ei ole sellest aimu jah."
,,Tahate, et ma aitan?" pakkus teenijanna innukalt.
Olin veidi rõõmsam. ,,Jah, see oleks teist väga kena."
Teenijanna uuris mõnda aega riideid, käies edasi ja tagasi, samal ajal omaette midagi pomisedes. Ma uurisin teda mõnda aega ja vaatasin samuti arupidavalt kleite, pluuse, seelikuid ja rüüsid.
,,Kuna siin tuleks alati viisakalt ja peenelt riietuda," ütles teenijanna. ,,Siis tuleks midagi sellist ka valida."
Pärast lühikest pausi ta küsis: ,,Mis teile endale meeldib?"
Ma astusin veidi punastades lähemale ja vaatasin kleite. Igaüks oli ilusam, kui teine. Kuid minu pilk jäi rohkem pidama pluusidel ja seelikutel. Kuid ma siiski ei teadnud, mida panna.
,,Äkki teete mulle üllatuse?" pakkusin ma.
Teenijanna nõustus: ,,Loomulikult!"
Seejärel pöördusin ma ringi ja ootasin. Kuulsin, kuidas teenijanna riideid kordamööda kätte võtab ja omaette pomiseb. Siis see lõppes. Kuulsin tema samme minu juurdes ja pigistasin silmad kinni.
,,Võite silmad lahti teha, preili," ütles naine.
Avasin silmad ja nägin, et teenijanna Jenalina oli valinud mulle kandadeni ulatuva puhvis seeliku, mis oli helesinist värvi ja kaunistatud kuldsete litrite ja niitidega. Jenalina hoidis ka käed valgeid sukkpükse ja tumesinist vööd, millega sai seelikut ümber piha hoida. Võtsin riided seljast ja tõmbasin sukkpüksid jalga. Siis panin seeliku ja teenijanna aitas mul vööd kinnitada - ta pani selle kitsaks, öeldes, et niimoodi pannakse alati. Õnneks olin ma suhteliselt kõhn ja see ei häirinud mind eriti.
Siis ulatas Jenalina mulle valge, kõrge kraega ja pikkade käistega pluusi. Pluusi varrukad olid muidugi puhvis ning helesinise pitsiga. Panin pluusi selga ja tundsin, et see on meeldivalt pehme ja puuvillane. Pluusi peale panin ma helesinise vesti, mis oli kuldsete nööpidega. Nööpisin vesti kinni ja imetlesin end peeglist, mis samuti toas oli.
,,Kaunistused!" hüüatas teenijanna siis rõõmsalt ja võttis ühest sahtlist kammi ja juuksekaunistusi.
Ma võtsin oma küünarnukkideni ulatuvad punakad juuksed sabast lahti ja viskasin patsikummi voodile. Jenalina kammis mu juuksed hoolikalt läbi ja tegi siis mu juustest paksu palmiku, millese ta pistis paar juuksekaunistust. Ta pani ka peavõru mulle pähe, mis oli suure, musta lipsuga. Jenalina raputas mu juustele ka mingit sädelevat asja, mis pani mu juuksed veidi lõhnama ja sätendama.
,,Kas meik ka?" pärisin ma kartlikult, kui Jenalina oli mu juustega lõpetanud.
,,Loomulikult!" vastas teenijanna rõõmsameelselt ja kiirustas meigiasju võtma.
Ta pani mu silmadele roosakat lauvärvi, mis säras ja pani ka natuke ripsmedušši mu ripsmetele. Jenalina tupsutas mu põskedele, ninale ja laubale veidi puudrit ja värvis mu huuled tumeroosaks. Lõpuks riputas ta mulle kõrva teemantkõrvarõngad ja kaelale pritsis ta natuke lõhnavett.
,,Sa oled imeilus!" õhkas Jenalina siis, kui ta mind vaatas.
Ma olin tõesti ilus, kuid üks asi puudus. Ma turtsatasin selle peale - kingad unustasin ma panna. Ma andsin sellest märku Jenalinale ning temagi muigas. Ma võtsin kapist ühed madala kontsaga tumesinised kingad ja panin kinga paelad kinni.
,,Nii," ütles Jenalina kella vaadates. ,,Nüüd võid veidi süüa."
Noogutasin ja vaatasin samuti kella - mul oli kümme minutit aega. Ma sõin pikkamisi toidu ära, kulistasin vee alla, proovisin natuke alkoholivaba šampust ja maiustasin martsipanikoogiga. Mulle hakkas see luksus juba veidi mõjuma. Siis oli kuulda ukse taga hääli.
,,Mine," lausus Jenalina vaikselt, asju ära koristades. ,,Sind oodatakse. Õnn kaasa!"
Ma neelatasin ja sammusin ukse juurde, heites viimase pilgu Jenalinale ja oma peegelpildile. Ma avasin ukse ja lipsasin välja. Zedrich, kes seal seisis, ahhetas.
,,Sa oled imeilus!" hüüatas ta imetlevalt.
Marissa vaatas mind samuti hindavalt - tal oli nüüd seljas punane kitsas kleit.
,,Lähme nüüd," ütles tüdruk siis ja tuhises mööda koridori edasi.
Me läksime kolmekesi keerdtrepi juurde ja suundusime veelgi ülesse. Läksime arvatavasti eelviimasele korrusele ja koridorid polnud muutunud. Marissa ja Zedrich peatusid ühe musta värvi ukse taga.
,,Siin ootab sind su esimene õpetaja," ütles Zedrich. ,,Me ootame sind siin. Edu!"
Proovisin naeratada ja avasin ukse. Astusin sisse ja hingasin sügavalt sisse ja välja, püüdes end rahustada.

- - -

Autori kommentaar »