Teema: Lühijutud / Muu

Mis meid mõjutab (0)

Inimesed pole teadlikud raskete sõnade valust, kui see just nende endi vastu tulistatud pole. Neid sõnu loobitakse igapäevaselt üksteise pihta, mõnikord süütult, teinekord naljaga ning viimaks sihiliku sooviga solvata, haiget teha ja inimese maa vastu vajutada nagu alandliku looma. Need sõnad ümbritsevad meid kui üüratu massiivne tellissein, millest pole võimalik üle ronida ja läbi murda ammugi mitte. Iseasi on see, kas ruum nende müüride vahel tõmbub aja möödudes koomale, jääb selliseks nagu on või hoopiski suureneb, kuni maa müüride vahel on nii vaba, et müüre pole lõpuks enam nähagi.
Inimesed pole teadlikud iga teise inimese taga peituvast loost, mis kujuneb aastate, kuude, nädalate ja päevade jooksul, kogu meie elu jooksul. Luuakse pilt eelarvamuste, esmamulje ja paari esimese veedetud kuu järgi. Arvatakse, et pilt on püsiv ja ümber lükkamatu ning see usk kaevub meis nii sügavale, et seda on kurat kui raske tagasi valgusesse välja juurida. Ent mõnikord oleme maha niidetud avastusega, et inimesed, keda oleme enda teada tundnud terve elu, on mässitud saladustesse, millest meie pole teadnud enne kui praegu.
Inimesed pole teadlikud sellest, mis on meie sees. Tavaliselt huvitab inimesi vaid kest, vaid füüsiline osa meist. Kehakuju, juuste värvus ja pikkus, silmade kuju ja värvus, hääle kõla - kõik muu on neile mõnikord nii jumalast ükskõik, et lausa paha hakkab vaadates. Süda on samuti meie sees, mis sest et füüsiline organ, aga ei hoolita sellest põrmugi. Rebitakse lihtsalt tuimalt välja, endal süütu nägu ees kui inglil.
Inimesed pole lihtsalt teadlikud valust, mida nad ise põhjustavad. Võtame näiteks suvaliselt reetmise. Petmine, kellegi teise poolele asumine, otse näkku solvamine - see käib suhteliselt kõik ühte punti. Kas vabandatakse? Tavaliselt mitte ja kui vabandataksegi, siis piirdub see vaid ühe hädise "sorriga", mis mitte midagi ei paranda. Haav jääb lahtiseks, verd voolab jugadena ja siis küsitakse, endal nuga käes, miks sa veritsed. Nagu loogika on inimestel vahel täitsa tipptasemel, peab ütlema.
Võtame klaasi. Heidame selle vastu põrandat puruks. Killud veerevad igale poole laiali. Neid on kümneid, sadu mõnikord. Meile antakse liim ja palutakse klaas korda teda. Me ei anna kindlat lubadust, aga anname endast parima. Saame pärast pikka pusimist klaasi kuidagi ühte vormi. Aga see pole päris sama mis enne - lagunev, liimine, sadade pragudega. See pole päris terve. Ega saa kunagi terveks.
Klaas on sama, mis inimese usaldus. Sa teed selle katki ja selle parandamisega läheb sul kaua, kaua aega. Ja isegi siis, kui istud laua taga seda klaasi parandamas ööd ja päevad läbi, ei õnnestu sul see tema algvormi tagasi tuua. Sa ei suuda seda inimest end jälle täielikult usaldama panna. See ongi üks kurb fakt elus, mida inimesed ei näi mõistvat, enne kui on ühed elusad näited sellest.
Meid mõjutab meie ümber olev seltskond. Perekond, sõbrad, igapäevased võõrad koolis, tundmatud näod tänavatel ja naabruskonnas. Meid mõjutab meie ümber olev keskkond. Kodu, kool, meie kodutänav. Tavaliselt ei saa me neid valida ja oleme mõnikord sunnitud üles kasvama kõige hullemates tingimustes, olles ise võimetud neid parandama. Viimaks, kui saame täisealisteks, avaneb hiilgav võimalus see kõik selja taha jätta ja põgeneda võimalikult kaugele.
Meid mõjutavad meie mõtted. Need keerlevad aastast aastasse, kuust kuusse, nädalast nädalasse, päevast päeva, tunnist tundi, minutist minutisse, sekundist sekundisse. Need ei lõppe, need ei katke. Need arenevad, need keerlevad. Pidev lõng, mis lõigatakse katki vaid siis, kui meie eluleek kustub. Mõnikord on need positiivsed. Teinekord negatiivsed. Kolmandal korral optimistlikud. Neljandal aga pessimistlikud.
Sa ei saa muuta oma maailmavaadet, mitte täielikult. Sa võid üritada, aga see on pikk tee ja kui see isegi õnnestub, siis mitte tervenisti. Negatiivsus jääb siiski negatiivsuseks, sa vaid petad ennast, kui üritad lääget positiivsust endale vägisi sisse sööta. Kui sa tegelikult sisimas ei soovi oma maailmavaadet muuta, siis ära muuda. Sa vaid kannatad. Kahjustad iseend. Petad iseend. Petad teisi. Teed endast vale, mis hõljub justkui miraaž kõrbes ja mis võib iga hetk puruneda.
Inimesed pole teadlikud meid mõjutavast valust, sõnadest, emotsioonidest ja lugudest. Nad ei tea ega pruugi kunagi teada.

-

See jutt pole mõeldud mingi suure ja võimsa ideena. See on vaid pelk vajadus ennast emotsioonidest vabastada ja lasta mõtetel vabalt voolata. Eesootav raamat ei taha kuidagi veerema hakata ja ilmselt lähiajal ei hakkagi, ent me peame vahel laskma mõtetel välja tulla, meid neelata ja sõnadena ekraanile ilmuda. Nii et vabandan selle jutluse pärast, kuigi ma seda väga ei kahetse. Tekst on segane, teatud kohtades agressiivne ja vihkav, teistes tuimalt psühholoogiline ja sügav. Nagu meie mõttedki.

Teavita ebasobivast sissekandest!