Me Meie #23 (8)

Ärkasin reedel, kui kell sai üheksa hommikul. Sõin, tegin muid toimetusi ning pakkisin oma suusariided ära. Kerge närv oli sees, sest olin just näinud unenägu, kuidas ma suusarajale ära eksisin. Sisendasin endale, et kõik läheb hästi ning karta pole midagi.
Jõudsin kohale ning läksin Mari juurde, kes mind ukse juures ootas.
"Oled närvis ka?" küsis ta ning tampis jalad lumest puhtaks.
"Ei... võib-olla ainult veidi," vastasin ma.
"Nojah, mina küll kardan, väga, ei tea, kas jõuan üldse sõidetudki," naeris tüdruk. Maril oli alati kombeks naerda, kui ta närvis oli.
Võtsime suusasaapad ning panime suusariided garderoobis selga, peale seda suundusime suuskadega raja poole.
Seisime suuskadel ning moodustasime rahvaga väikese järjekorra, kust kõik järgemööda startisid. Äkki nägin Tanelit enda selja taga seismas.
"Äkki tahad meie ette tulla? Arvan, et me jääksime sulle rajal lihtsalt jalgu," naersin ma ning ka Tanel naeratas kergelt.
"Ei, pole vaja, ma saan hakkama," vastas ta.
"No muidugi saad. Sa sõidad need ringid ütleme... viie minutiga ära."
"Ei, ma peaksin sohki tegema, et nii head aega saada," naeris Tanel.
"Sa ei teeks sohki," laususin ma.
"Ja kuidas sa selles nii kindel saad olla?"
"No... ma lihtsalt usaldan sind."
Sel hetkel ühtisid meie pilgud jälle, mu süda hakkas rinnus peksma ning tuttav sensor hakkas jälle jupsima. See ajas mind veidi vihale, tabades mind just kõige tähtsamatel hetkedel. Just, kohe-kohe algas minu start ning pidin sellele keskenduma... Aga ikka ja jälle tõmbas mind Taneli poole, tema silmadesse...
"Karmen, ma lähen, sina oled järgmine," lausus Mari ning patsutas mind õlale. Ma ärkasin oma 'unest' ning pöörasin end tuimalt sõidu suunda...
...Anti start, lükkasin keppidega endale hoo sisse ning sõitsin minema. Mõne hetke pärast möödus minust Tanel, vuhisedes kiirelt kaugusesse. Kohe sõitsin ma ka Marist mööda, kes mulle naeratas ja lehvitas, kuid mina vajusin lihtsalt tuimalt edasi, pööramata ümbritsevale ikka tähelepanu. See sensor oli ilmselt veel rikkis.
Ma sõitsin oma 2,5 kilomeetrit ära, tajumata mitte midagi ümbritsevast. Ma ei märganudki, kui mõni aeg peale starti oli lund tuiskama hakanud. Positiivselt poolelt ei märganud ma kordagi, et oleksin väsimust tundnud.
Nii paljud asjad jäid nüüdsest mulle hoomamata, kuid samas hakkasin märkama asju, mida varem polnud näinud. Mingi asi loksus sel hetkel minus paika, nagu oleks südames see tühimik täidetud, mida juba pikemat aega taga otsisin. Midagi oli toimumas, mingi seletamatu tunne ja tabamatu jõud tungis minusse, vallutades iga mu keharaku. Ja ikka ja jälle tõmmati mu mõttemaailma ära sinna, kus oli Tanel. Ma otsisin teda. Küll mitte füüsiliselt, kuid ma otsisin teda taga oma hinges, oma südames. See oli võõras minu jaoks, kuid taipasin, et olin juba pikemat aega nii tundnud, lihtsalt ma ei osanud seda mõista. Kas ma olin tõesti armumas Tanelisse?
Kui olin suusariided vahetanud, saabus ka Mari, kuid mina ei pannud tema saabumist tähele. Olin tuim, kui vang oma mõtteis...
"Karmen... Hei, Karmen? Oled kuuldel?" naeris Mari ning negi nipsu mu silmade ees, mis mind elule ajas.
"Ah..." suutsin ma vaid öelda ja vaatasin ehmunud näoga Marile otsa.
"Kuidas läks?" küsis ta siis, "Karmen, mis viga on?"
Mari toon hakkas juba murelikumaks ja tõsisemaks minema. Äkitselt taipasin ma seda ning manasin ette kerge naeratuse.
"Normaalselt, ma ei mäleta sõidust eriti midagi, aga kuidas sinul läks?"
"Nii ja naa, vähemalt ma ei kukkunud kordagi," vastas Mari.
Läksin garderoobist välja ning astusin õue. Sulgesin hetkeks silmad ning tõmbasin jäist, karget ning lumist õhku oma kopsudesse...
"Hei, Karmen," kõlas hääl mu kõrvalt. See oli Tanel. Teda nähes tundsin, kuidas terve mu hing ja mõistus kehast välja imeti, samas täites mind uue värskusega, selle mõistmatusega.
"Tahad täna veidikeseks meie poole tulla?" küsis ta siis, kui olime mõlemad end veidi kogunud.
"Mm..." kahtlesin ma hetkeks, "jah, ikka."

...Astusime bussi pealt maha. Ma ei teadnud isegi, mis sundis mind Taneli juurde minema, miks? Ma olin täielikult segaduses mind valdavatest tunnetest. Ka Tanel paistis vaikne olevat, äkki tundis ta samamoodi? Äkki mitte? Äkki pidas ta mind lihtsalt tavaliseks põhikooli plikaks?
Ma avasin kergelt suu, et talt küsida toimuva kohta. Kuid sulgesin selle jälle, mõeldes, et mis mul ometi arus on. Kuid ma ei suutnud vastu panna. Mind valdas korraga uudishimu ja hirm, selle kõige ees.
"Tanel..." alustasin ma, tagasihoidliku tooniga, visates pilgu maha.
"Jah," andis poiss mulle vastuseks, suunates oma silmad kõrvale.
"Kas sa... keda... keda sa minus näed?"
"Armsat tüdrukut, kes esitab imelikke küsimusi," vastas ta ning muigas kergelt, kuid ta pilk oli ikka kõrvale kaugusesse suunatud.
"Ja see on kõik..." sõnasin ma siis vaikselt.
Äkki pööras ta oma silmad minule ning ka mina tõstsin pilgu. Aeglustasime sammu, kuni lõpuks päris seisma jäime, Tanel paistis samamoodi segaduses olevat nagu minagi.
"Kas sa siis..." alustas ta, kuid vaikis.
"Ma ei tea," kostus mu suust ning ma viskasin silmad jälle maha. Tanel astus mulle lähedamale.
"Karmen..." sõnas poiss.
Ma pöörasin pilgu üles, tema poole. Ma olin täiesti segaduses, absoluutselt, ma ei teadnud mida teha. Keerasin külje ja hakkasin aeglaselt edasi kõndima. Tanel jäi hetkeks paigale, kuid kõndis siis mulle järgi, jõudes mõne hetke pärast mu kõrvale tagasi. Kõndisime vaikides kõrvuti edasi, kuni jõudsime Taneli majani...