Me Meie #31 (15)

"Mis sa eile tegid?" küsis Tanel minult, kui ma end tema juures diivanile pikali viskasin.
"Mm.. olin niisama, vanemad sõitsid ära ka," vastasin talle.
"Aga ma mõtlen täpselt, et m i d a sa eile tegid?"
"Sain Liisbethiga kokku," sõnasin ma ning poiss vaatas üllatunult mulle otsa.
"Seesamune Liisbeth, sinu klassi 'tibindus kuubis' liige? Minu teada te sõbrad polnud? Või olen ma midagi maha maganud?"
"Meil olid omad teemad," vastasin ma talle tõsiselt ning vahtisin lakke.
"Ja sa ei kavatse sellest mulle rääkida, eks? Tüdrukute jutud, jah?" päris Tanel edasi.
"Jah.. tüdrukute asjad.. niivõrd-kuivõrd.." pomisesin ma omaette.
Ma hakkasin mõtlema, kas Liisbeth oli juba oma vanematega rääkinud või mitte? Kas ta oli juba poli.tseis käinud?
"Karmen, räägi minuga, reageeri," mossitas Tanel.
Ma naeratasin, tõusin istukile ja kallistasin teda kõvasti.
"Mille eest selline ootamatu tundeavaldus?" küsis ta üllatunult.
"Lihtsalt selle eest, et sa mul olemas oled, ja et sa nii-nii hea oled..." sõnasin ma ning tõmbasin poisi veel kõvemini oma embusesse...

...Saabus esmaspäev ning asusin kooli poole teele. Kallistasin bussi jõudes Tanelit ning haakusin, nagu alati, tema sõrmedesse, mis teda veel rohkem minuga ühendas.
Kui jõudsime kooli, saatis poiss mind klassini ning ma andsin talle väikse põsemusi.
Nägin, et Liisbeth istus üksinda oma pingis ja lehitses matemaatikaõpikut, ma astusin talle ligi ja küsisin:
"Kuidas on?"
Tüdruk pööras oma näo minule ja vaatas oma punaseks nutetud silmadega mulle otsa.
"Kas sa rääkisid vanematele?" pärisin edasi.
Liisbeth noogutas kergelt.
"Käisite poli.tseis ka juba?"
Liisbeth noogutas jälle ning ma nägin ta silmi pisaraid tulemas. Ma lohutasin teda, seda aga märkamatult. Siiski nägin, et osade silmad olid meile suunatud ja mõõtsid meie kahe tegevust, püüdes kuulata pealt meie juttu...

Kõndisin kodu poole, sel korral koos Adeelega, kes lubas mõneks tunniks minu poole tulla.
"Mis sul selle Liisbethiga on? Olete jälle sõbrad?" küsis tüdruk ning müksas mind, olin sunnitud teda küljega tagasi müksama, kuid Adeele hüppas eest. Ta oli alati minust osavam.
"Ee.. ei midagi," kogelesin ma siis.
"Aga päriselt, mis tal viga on? On tal midagi juhtunud?"
"Ma ei saa sellest rääkida," vastasin muretult ning kõndisin edasi.
"Aga ma olen su sõber ju, sa võid selle saladuse mulle usaldada," mossitas Adeele seepeale.
"Jah, aga see on niiöelda.. väga isiklik ning ma ei t o h i sellest rääkida, asi on põhimõttes," seletasin ma tüdrukule, kes mulle nõutult otsa vaatas.
"Aga... sa võid seda ju mulle usaldada," ei jätnud ta jonni.
"Palun, jätame selle teema. Sa ei saa mind ümber veenda, lihtsalt unustame," ütlesin ma veidike kurjema alatooniga.
"Olgu, teemavahetus," naeris Adeele, "kuidas sul Taneliga läheb... juba e d e n e t e ka kuhugi?"
"Iuu, Adeele, sinu kahjuks mitte... me pole veel kahte kuudki koos olnud ju!"
"Aga teie vahel on selline.. eriline side, keemia, särts noh. Te nagu.. sobite perfektselt, nagu sukk ja saabas. Kui see väljend sulle ei sobi, siis näiteks nagu harilik pliiats ja teritaja," seletas Adeele.
"Hm, ma arvan, et teritaja nagu pigem hävitaks pliiatsit.. Ja ma ei tea, kumb meist oleks pliiatsi, kumb teritaja rollis," naersin ma.
"Võibolla see polnud jah hea näide, aga sa said ju mõttest aru. Teie vahel on näha nagu.. armastust.. Kui nii see sõna kõlab?"
"Ja kuidas sina seda 'armastust' meie vahel tähele oled pannud? Me oleme nii lühikest aega koos olnud," muigasin ma selle peale.
"Ega see ainult nüüd ei ole siis, juba varem, kui te esimesed korrad kohtusite, kui sa temast esimest korda rääkisid. Sa olid kuidagi.. nii õnnelik ja omas maailmas, iga kord kui sa talle mõtlesid, sa naeratasid omaette. No tõesti, Karmen, sellest ON aru saada. Ja kui ta sinu sünnipäeval käis, arvad, et me ei näinud teie vahel midagi? Sa polegi rääkinud, mis sel õhtul sinu pool tegelikult juhtus, kui meie Mari ja Annaga ära läksime," prahvatas Adeele korraga kõik välja, mis mind veidi ehmatas.
Kas see oli siis tõesti nii väljapaistev?
"Minu sünnipäeval ei toimunud midagi.. ma jäin magama lihtsalt," laususin ma vaikselt ning naeratasin kergelt.
"Et lihtsalt nagu jäidki magama? Taneli kaisus või?" naeris tüdruk.
"Ei, diivani peal, üksi muidugi, täiesti sobimatul hetkel. Ärkasin alles hommikul," vastasin ma tõsiselt.
"Aga see, kui te jõuluballil koos tantsisite, kas sa tundsid ka midagi peale lihtsalt meeldimise?" päris Adeele edasi.
"Ma ei mäletagi seda eriti. Kindlasti ma tundsin midagi..." pobisesin ma omaette.
"No näed, te pole tavaline paar, teie vahel on midagi erilist. Ma ei taha midagi ära sõnuda, kuid see tundub tõelise armastusena, nagu eluarmastus või nii."
Sõna armastus pani mind õlgu judistama. Mulle meenusid need tobedad armastusavaldused Mehhiko seebikates, kuid ma ei kujutanud iialgi end selles rollis ette. Ma polnud varem suutnud tõlgendada 'armastust'. Ma tean kindlalt, et tädi Anne ja onu Mait armastavad üksteist, nagu tõeliselt. Seda on välja paista, see, kuidas nad juba 30 aastat on koos elanud on kadestamisväärt. Minu vanemad üksteist ei armasta, nad on lihtsalt kokku kasvanud, nende vahel pole sellist erilist sidet...