Fraud In Law #1 (14)

Ma ärkasin, tõmbasin teki üle pea, kuigi teadsin, et olin oma igahommikusest ajagraafikust juba maas. Kuid minu õnneks või kahjuks polnud kedagi mind äratamaski. Kasuema (niiöelda kasuema, minu isa lühiajaline elukaaslane) lasi juba mitme kuu eest jalga, isa magas kõrvaltoas diivanil oma järgmist peatäit välja.
Siiski tõusin ning tegin oma asjatoimetused ära: kiire meik ning juustesirgendamine. Avasin oma kapiukse ning vaatasin muiates sinna sisse. Raadiost kostus teade: Kallid California elanikud, mõnusat hommikut kõigile Staffeltoni varajastele inimestele, haarake bikiinid ning tormake päikest võtma, 30 kraadi sooja.
Kuna see oli väga tavaline hommikune teade, võtsin kapist oma lemmikriided: teksaseelik ja valge avara dekolteega top oranži jakikesega.
Kui riided olid seljas, võtsin oma koti ning köögist banaani ja hõikasin lahkudes isale:
"Ma lähen, korista see saast siit ära!"
Isa mõmises midagi vastu, kuid ma ei kuulanud seda, vaid tormasin juba kooli poole. Heitsin pilgu veel tagasi, oma kesisele kodule. Ma polnud rikas, kaugel sellest, ma olin üpriski vaene, kuid ma ei põdenud selle pärast. Südames tundsin, et oma elus saavutan veel nii mõndagi ning pääsen siit kolkast minema. Olin juba 17-aastaselt saavutanud kohalikus koolis teatud positsiooni. Olin nö kooli populaarseim tüdruk, käisin kooli populaarsema poisiga. Mitte, et Brandon mulle väga meeldinud oleks, ma lihtsalt nautisin teiste pilke endal. Siiski arvasin ma, et minus peitub midagi enamat, kui lihtsalt vaene agulitüdruk. Ma tundsin ennast suuremalt, võib-olla seetõttu ma sellise populaarsuse olingi pälvinud.

"Hey Chels," hõikasin tüdrukule, kui kooli juurde jõudsin. Kogu minu 'kamp' oli sinna juba kogunenud, sädistades omavahel midagi.
"Megan," vastas tüdruk mulle ning tervitas mind kerge kallistusega.
"Miks nii rõõmsad kõik?" küsisin neilt.
Nad ei vastanud mulle, vaid naeratasid. Sel hetkel helises kell, mis kutsus meid kooli, esimene tund oli alanud..

Algas vahetund. Ma lahkusin klassist koos oma 'saatjaskonnaga'. Jälgides pingsalt pilke endal kõndisin ma oma kapi juurde ning avasin selle. Korraga tundsin käsi ümber oma piha, seejärel sooja õhku kõrva juures. Sulgesin silmad ning tundsin, kuidas keegi mind põsele suudles. Pöördusin ning naeratasin.
"Megan, sa näed täna vapustav välja.. nagu alati," sõnas Brandon ning toetas parema käega kappide najale.
"Mhm, ja nagu sinagi," vastasin ning tõmbasin poisi tema kraest kinni haarates enda poole ning suudlesin teda.
Brandon oli tavalise kooli lahediku tüüpi. Tugeva kehaehitusega, pikk, sportlik, kõikide unistus. Ja mina olin õnnelik, et olin saanud selle unistuse osaks.
"Mida sa õhtul teed?" küsis poiss.
"Vast mitte midagi."
"Sul polegi siis meeles? Täna, neljapäeval, Travise pool, pidu!?" sõnas Brandon ning sasis mu juukseid.
"Hei, ära tee, sassi läheb," laususin ma ning eemaldasin poisi käe oma juustest, "aitäh, et meelde tuletasid. Lähme siis koos? Ja see oli Duvalos? See pisut kaugel pole, homme ju koolipäev ka."
"Mh.. ära muretse, ma toon su pärast koju," ütles Brandon ning lahkus minu juurest oma sõprade juurde.

Olin kodus ning laotasin parajasti voodile oma riidekappi laiali. Muidugi olin ma isalt luba küsinud selle mineku kohta, aga tema pole ju kunagi vastu, põhimõtteliselt me ei suhtlegi omavahel, elamegi kahte erinevat elu. Tema pärusmaaks on alkohol ning minul... minul on tähelepanu.
Minu pilk jäi pidama ühel rohelise-pruuni kirjul kleidil, või siis tumesinine miniseelik mõne laheda topiga. Jäin siiski oma ülimini ja seksika kleidi juurde, kuhu alla sain ka oma uued mustad stilettod sobitada.
Ja nii ma läksingi. Kell oli parajasti 17.00, kui oma majast väljusin ning Brandon mind oma autoga peale võttis. Ta oli meeletu kihutaja. Need 60 kilomeetrit möödusid väga kiiresti ning varsti olimegi Duvalos.

Brandon keeras auto teiste järel rohuplatsile ning mina jukerdasin sealt oma kontsadega välja. Ma vihastasin, et Brandon oma auto mingi poriloigu äärde parkis ning lõin vihaga autoukse kinni.
"Meg, palun, ära laamenda. Sa ju tead kaua ma pidin isalt seda autolt nõudma!?" vihastas Brandon.
"Mis mõttega, kui sa isegi sõita ei oska," purskasin ma välja.
"Ära nüüd hakka, jänkuke," moosis poiss ning lähenes mulle, võttes kätega mu piha ümbert kinni. Tahumatult hakkasid ta käed liikuma allapoole, jõudes mu kleidiservani välja.
Kui käed sinna alla hakkasid tungima, lükkasin ma poisi eemale.
"Lõpeta, Brandon, siin on inimesed," vihastasin ma.
Ma kõndisin riivatult Brandoni juurest eemale, maja poolt, kus pidu juba käis, poiss järgnes mulle.

Pidu oli täies hoos ning mulle ulatati kätte õllepudel. Tegelikult polnud mul tahtmistki juua, kuid viisakuse tõttu võtsin ikka lonksu jooki. Tantsisin koos Chelsie ja Dakotaga ning ei pööranud Brandoni püüetele minuga kahekesi olla tähelepanu.
"Megan... Megan... Megan..." hakkas rahvamassist kostuma, enamjaolt ikkagi poiste suust, "roni lauale, tantsi meile!"
Ma tegin näo, nagu poleks teisi kuulnud.
Äkki tuli selja tagant Brandon ning haaras minust kinni, juhtides mind laua poole, kus poisid meelalt juba ootasid. Ma peatusin ning lükkasin Brandonit kõigest jõust.
"Lõpeta," karjusin ma talle, "ma pole mingi lits, et hakkan su sõpradele tantsima!"
Trügisin rahvamassist läbi, püüdes suunduda ukse juurde, mis viis terrassile. Kui jõudsin välja, nägin ma, et kellaaeg oli juba hiline, sest päike hakkas silmapiiri taha loojuma. Terrassil olev rahvas oli rahulikum, sinna sees olev peomelu nii väga ei jõudnudki.
"Musike, ära nüüd nii.. ega ma siis paha pärast, jänkuke," sosistas Brandon ning hakkas mind jälle käperdama.
"Mitu korda ma pean sulle ütlema, et ma pole mingi jänkukene sulle, sa pead minu vastu veidikenegi austust välja näitama," nähvasin ma poisile.
Brandon vaid naeris ning lisas:
"Aga sa oled ja jääd mu pisikeseks jänkukeseks."
Ta haaras mind veel endale lähedamale, kui ma surusin käed meie vahele ning lõin kingaga vastu poisi jalga, kes nüüd oiates eemale hüppas.
"Ja ära mõtlegi..." ähvardasin ma valjuhäälselt Brandonit.
"Sa väike..." sõimas poiss, ise näost punane...

..."Hei, hei.. rahune," sõnas tagasihoidlik hääl, mis tuli juhtumisi poisi suust, kes meie sõnelusele vahele astus.
"Hoia eemale," röökis Brandon ning lükkas poisi eemale. Korraga lähenesid inimesed meile ning ka seest tuli rahvast välja seda imepärast kaklust vaatama.
"Jäta poiss rahule, ta ei puutu sinusse," ei jätnud ka mina järgi.
"Naisi nii ei kohelda, mees," alustas nüüd istuli tõusnud poiss uuesti.
"Mida sa ajad, ajukääbik, igavene nohikust ****," vihastas Brandon uuesti ning tormas poisi poole, kes tema eest kiiresti üles krahmas.
"Brandon, rahune maha, jäta ta rahule, ma ütlesin, ära nori, pärast on kõik vigased siin, pidu ka rikutud. Kellele seda vaja on?" püüdsin ma Brandonit rahustada.
"Ära tule mind õpetama," ei jätnud ta järele.
Ma vaatasin vihasena Brandonile otsa, kelle sasitud juuksed ja punane nägu ei meenutanud enam sugugi seda poissi, kes mulle kunagi meeldis.
Igavene märatseja, siga selline, mõtlesin ma.
"Brandon, mulle aitab, ma lähen koju," sõnasin ma ülima rahuloluga.
"Haha," naeris ta, "siit on 60 kilomeetrit, heal juhul jõuad järgmiseks nädalaks kohale."
"Jah, ja lähengi jala," laususin ma ning see oli meie viimane jutuajamine. Ma kõndisin tee poole. Kui sinna jõudsin, võtsin oma stilettod jalast ja hakkasin mööda tänavat kuhugi suunas kõndima...