Fraud In Law #8 (6)

Josh kadus leti taha ning heitis veel pilgu Meganile, kontrollimaks, kas ta veel istub oma laua taga, nagu tahaks teada, kas tüdrukul on plaane põgeneda või mitte. Kui Josh jõudis järeldusele, et Megan siiski ootab teda, kadus ta vaateväljast ning kõndis telefoni juurde.
Sisestanud sinna raha, valis ta numbri ning jäi ootama, kuni telefon kutsus.
"Jah," vastas hääl teisel pool toru, "kuuldel."
"60122-parachute," vastas Josh mehele ning see jäi hetkeks vait, nagu mõtleks järele või kontrolliks midagi.
"Heh, sina Kitseke," hakkas hääl torus naerma, "kuidas ülesanne edeneb?"
"Stamose mehed tulid Cornville'i!" sõnas poiss tõsiselt. Mees vaikis.
"Kust nad teadsid?"
"Küllap nad järgnesid meile," sõnas Josh, nagu tundes veidike piinlikkust.
"Sa pead hoolikam olema, selline tähelepanematus võib tüdruku elu maksta," käratas mees. Josh tõmbas sõrmedega läbi juuste, varjamaks seda, et tema laubalt voolasid alla külma higi tilgad.
"Ma olin hoolas, ma ei näinud kedagi neist peale koolitulistamist, järgmine kord oli juba lennujaamas."
"Siiski, järelikult tegid sa midagi valesti."
"Aga..." jätkas Josh oma jutuga, "mul oleks nüüd küsimus, et kuhu tüdruk toimetada. Cornville'i tagasi ei saa, see on Stamose mehi täis."
"Seda jah," mõtles mees, "mis teha, läheb plaan B käiku. Ja vaata, et see sul õnnestuks! Ma ei taha pärast Ülematele seletusi andma hakata, juba niigi oled sa liiga suure käki kokku keeranud.
"Jääb siis plaan B!?" vastas Josh, korrates kõik üle, et ikka kindlustada, et endale kõik meelde jääks.
"Plaan B..." kordas mees veel torus...

Ma istusin autos, vaatasin mööduvaid puid ja üksikuid maju ning veel üksikumaid autosid, mis enamjaolt ikka meile vastu sõitsid, tagant ei lähenenud keegi. Ma ei teagi, kas see oli hea või halb, et ükski auto sinna suunas ei sõitnud, kuhu meie. Vähemalt ei olnud kedagi meid jälitamas, või tehti seda meile nii märkamatult.
"Kuhu me siis lähme?" küsisin veidikese aja pärast Joshilt.
"Ma ei saagi seda päris täpselt väita, aga ma saan sulle öelda, et jõuame kohale homme õhtuks."
Ma teadsin, mida see tähendab, veel ühte ööd autos.
"Ja ära muretse, me lähme motelli," sõnas poiss ning viipas käega sildile, mis paremal pool teepervel meist möödus. Ma olin õnnelik, kuigi silt paistis olevat vana ja veidi katkine, sain siiski magada voodis..
Sõitsime veel pool tundi, kuni järgmine silt näitas motelli poole ning keerasimegi tee pealt alla. Astusime autost välja ning hakkasime liikuma majakese poole. Jõudsime registratuuri.
"Tere, palun üks kahene tuba," sõnas Josh rõõmsalt, kui üks vanamutike peale korduvat kellaandmist leti taha ilmus ning oma suutäie alla neelas.
"Kas te olete paar?"
"Mis mõttes," ei saanud poiss aru.
"Kas ma annan kaheinimese vodiga toa? Meil on pakkuda Roosa Unelm ja Sinine Laguun," vastas naine veidikene agressiivsemalt.
"Ei.. ei," püüdsin ma selgitada, ise kätega vehkides.
"Ei, me pole.." jätkas Josh.
"..me pole koos.." segasin ma vahele.
"Noh, ma lihtsalt mõtlesin, et noorpaarike, õhtul hilja, motellis.. ahh, ma ei viitsi," sõnas naine ja ulatas Joshile sinise paelaga võtme.
"Me vist just väitsime, et soovime kahe e r a l d i voodiga tuba," muutus Josh kurjemaks.
"Ja mina nüüd väidan, et sellised toad on hetkel kinni. Ja kas ma saaksin sinu isikuttõendavat dokumenti, poiss," sõnas mutt kurjalt ning osutas käega sildile seinal, millel seisis: alla 21-aastastele tube ei üürita!
"Pole probleemi," sõnas poiss ning ulatas naisele oma ID-kaardi.
Püüdlesin silmanurgast selle poole.
"Olgu, minge!" vastas naine ning andis Joshile kaardi tagasi.
"See oli valedokument? eks?" pärisin poisilt, kui olime uksest väljunud ning suundusime trepi poole, mis üles teisele korrusele viis.
"Muidugi oli, kas ma näen välja nagu 25-aastane?" naeris Josh.
"Juu sa siis näed, kuid mutt sind uskuma jäi," naersin ka mina, "oled sellega ka midagi.. enda kasuks teinud.. noh, ma mõtlen, alkoholi ostnud, stripiklubis käinud?"
"Heh, ausaltöeldes ei jää mul sellisteks asjadeks aega, üleüldse oli see vist minu viies kord, kui seda kasutasin," naeris ta.

Asusin motellituppa sisse. Kui nimest oli kuulda, et tegemist peaks olema 'sinise laguuniga', siis välja paistis see nagu lihtne, üdini tavaline tuba, mida ehtis vaid sinist värvi voodipesu.
Istusin voodile ning hakkasin mõtlema, kuidas meid kahekesi siin toas ära majutada.
"Sa lähed kohe magama?" küsis Josh ning vaatas mulle otsa.
"Ma läheks küll, hea meelega, ega midagi paremat teha polegi," naeratasin ma vastu.
Ma ei teadnud, kuidas seda küsimust esitada, kuid võtsin siiski julguse kokku:
"Josh, kus sa magad täna öösel?"
"Ma võin ju..."
"...Sa võid siin..."
"...põrandal..."
"...kõrval..."
kostusid meie hääled läbisegi, kuid ega me kompromissi ei leidnudki veel. Järgnes piinlik vaikus.
"Muide," osutas poiss käega paremale, "siin on vannituba.. näed.. soovid esimesena minna?"
"Hea meelega peseksin selle saasta enda pealt maha," naersin ma.
Astusin vannituppa ning hakkasin riideid ära võtma. Jälgisin ennast peeglist ning vaatasin oma imelikku nägu. Ilma meigita paistsin ma endale teistsugune, kuid mitte kole. Jumal oli mulle üht-teist kaasa andnud, sealjuures ka loomuliku ilu, ma ei vajanudki seda nõmedat meiki.
Astusin duši alla ning lasin veel joosta, kuni see parajalt soojaks sai. Mõnuga lasin ma sel üle oma keha, juuste ning näo voolata, elades samal ajal oma peas läbi viimase päeva raskeid sündmusi..

Kui olin pesnud, kuivatasin end ära ning keerasin juuksed rätikusse. Ma mõtlesin, mida ööseks endale selga jätta. Loomulikult polnud ma eelmisel õhtul mõelnud, mida ülejärgmiseks ööks selga panna, no tõesti ma polnud selleks valmis. Seega jätsin ma selga valge õhukese õlapaeltega topi, särki sinna peale ma ei pannud. Loomulikult ma pükse ära ei võtnud, niimoodi oleks piinlik Joshi ette minna.
Astusin välja ning nägin, et Josh oli teleri mängima pannud, mille udusest surisevast pildist ta midagi välja püüdis lugeda.
"Tuleb ka sealt midagi?" küsisin naerdes, mis ehmatas veidi poissi.
"Ei," naeratas ta vastu, "oled käinud, ma läheks ka."
Ja Josh läkski. Mina jäin telekat edasi vaatama, kuid ma ei saanud mitte midagi aru, mis sealt tuli, ehk olid need uudised? Polnud võimalik midagi välja lugeda..

..."Kuule, viska rätik, seda oli kahe peale vaid üks," kostis vannitoast ning tilkuv käsi ulatus uksest välja.
Viskasin Joshile rätiku.
Ta tuli vannitoast välja, keha veel veidi tilkuv, ülakeha paljas ning teksad jalas.
Ma polnud Joshi varem sellise pilguga vaadanud, kuid nüüd nägin, et riiete all peitus tema mitte kõige hullemas seisus keha. See oli mõnusasti vormis ning mõnusa jumega.
"Sa kulutasid päris ohtralt sooja vett, ma märkasin, mulle jäi enamus külma ikka," naeris Josh ning lähenes voodile, mille peal ma põlvitasin.
"Ma väga vabandan, unustasin sind sootuks ära," vastasin ma tagasihoidlikult ning tõusin voodis põlvedele, niiet mu silmad Joshi omadega ühel tasandil olid.
"Pole midagi..." vastas poiss. Järgmisel hetkel toimus midagi ootamatult, ma asetasin oma huuled tema omadele. Järgnevalt ootasin ma ta reaktsiooni, kuid poiss vastas mulle samamoodi. Asetasin käed ta kaelale ning liikusin aeglaselt tema juuste poole, sasides neid. Kuid suudlus ei lõppenud, vaid hoopis Josh oli see, kes oma käed mu pihale asetas ning rohkem mu vastu liibus. Ja mina sain sellest loomulikult indu juurde, tõmbasin ta tugevalt enda vastu, nii et me mõlemad koos voodile langesime. Josh suudles mind aina metsikumalt ning mina samamoodi, liigutades oma käsi mööda ta selga allapoole...
...Kuid äkki saabus reaalsus tagasi ning Josh kaugenes minust pisut. Avasin silmad ning nägin enda vastas poisi üllatunud pilku. Mul oli piinlik, ma polnud tõesti uskunud, et midagi sellist võiks juhtuda.
"Ma vist..."
"Sa vist jah... peaksid..."
"..peaksin siiski põrandale jääma.."
rääkisime me jälle läbisegi..
..Mõne aja pärast ulatasingi talle oma kõrvalt teise teki ning padja..
Kui tule kustutasin, toppisin ma oma pea padja alla. Mul oli väga piinlik, et olin nii pealetükkiv olnud..

...Ärkasin. Kuid siiski oli see eelmistest hommikutest palju erinev. Lisaks sellele, et olin umbses ja pimedas motellitoas, tundsin ma valu. Valu oli nii mu hinges, mis igatses oma isa ja sõprade järgi, igatses oma tavalise elu järgi, kui ka valu mu kehal. Kui end selili pöörasin, tajusin ma, kuidas parem külg tuikas, arvatavasti oli see üleni sinikaid täis.
"Ärkasid ka lõpuks?" küsis Josh ning naeratas ja lähenes põlvili kõndides voodile.
"Jah," püüdsin ma vastu öelda, kuid minu suust kõlas see kui ohe. Pisarad tikkusid silma, sest mu keha valutas eilsest kukkumisest, eluohtlikust hüppamisest liikuvast autost. Kuid sellise tühise asja peale pillimine pani mind samaaegu ka naerma.
Josh pani oma küünarnukid voodiservale ning asetas pea nendele, vaadates mulle otsa. Kuid mina suutsin vaid nutta.. ja naerda, mis samal ajal ajas ka poisi naerma..