Vereimeja (11)

"Eiiiiiiiiiii," karjusin ma sellele vereimejale ning kaanile, kes püüdis minu verd imeda. Olin tema jaoks nagu parim heroiinisort. Ta lähenes mulle. Järsku nägin, et neid oli mitu, rohkem kui kaks, neid oli kümneid ning nad kõik lendasid minu poole, järel vaid kõrvulukustav pinin.
"Aiiiiiiiiiii," karjatasin ma, kui sääsed mu nahale langesid ning oma pikad astlad mu kehasse toppisid. Tundsin, kuidas veri mu kehast nende omasse imendus, nende kere täitus kui paun, muutudes järkjärgult suuremaks ja punasemaks. Ja siis lendasid nad minema, mina aga langesin pikali maha, põõsa alla ja olin läbielatust šokis...

See sündmus muutis mu elu, jättes mu kehale roosad punnid, mis minu meeltega mängisid ja panid mind tegema asju, mida teha ei tahtnud. Nimelt sügama.
Ajapikku õppisin ma oma punnidega koos elama, sügelemine oli saanud osaks minust.

Ühel päeval nad kadusid, jättes mind üksinda põõsa alla. Ma ekslesin mitu päeva ümber jasmiinipõõsa, olin totaalselt eksinud...

Autori kommentaar »