Hõbepeegel #1 Pattinson (7)

Kallid lugejad! Enne kui esitlen teile oma intervjuud maailma tuntumate inimestega, tahaksin ma teile rääkida, kuidas ma seda teen. Ma pole tavaline ajakirjanik, selline, kes kõmu ja klatši kirjutele paberitele kokku keerab ja nimetab seda „ajakirjanduseks“. Mina vestlen inimestege palju keerulisemaid teid pidi. Ma oskan minna inimeste hinge ja mõttetesse, võttes sealt kaasa kõik vajaliku.
Ma kasutan Hõbepeeglit, mis on mu esivanemate pärandus ja on meie suguvõsas tuhandeid aasataid edasi kantud. Vanaema küll hoiatas mind, et ma ei kasutaks seda halbadel eesmärkidel ja oma kasuks, kuid siiamaani pole veel midagi juhtunud. Ei minu, hõbepeegli, ega teiste inimestega, kes ei saa arugi minuga vestlemisest ja peavad seda luuludeks või omaenda aju vingerpussideks. Ma olen üsnagi edukas, inimesed küsivad tihti mu käest, et kust ma oma faktid leidnud olen, kuid ma ei avaldaks seda iialgi. Mul on oma ajakiri Silver Time, mida olen välja andnud juba aastaid ja see põhineb täielikult intervjuudest kuulsustega. Mul on palju raha, lausa ujun selles, kuid keegi ei tea mu edu saladust ja selle tagamaid...


Hõbepeegel

Keda me täna tülitame, kas Miley Cyrust või Anu Saagimit? küsisin ma endalt ja otsisin välja oma võtme, mille torkasin ühte lukuauku oma töölaua all ning keerasin seda. Käis vaikne, kuid tume kõmin ja kääksatus ja minu kabineti tagumine sein avanes nii meetri jagu, et sain sealt vahelt sisse pugeda. Süütasin tule ja aegamisi end kogudes, hakkasid laternad selles tühjas ruumis põlema. Astusin mööda kitsast keerdtreppi alla ja jõudsin keldrikorrusel asuvasse ruumi, mis asus täpsele mu kabineti all. Kaugel vastasseinal asus suur kardin, mis oli võtnud massiivse eseme kuju, mis selle taga oli. Tõmbasin kardina eest ja minu vastas seisis suur peegel, puha hõbedast. Kõik selleks, et hoida salapärast, kuid ülivõimast peeglit saladuses.
„Keda siis täna...“ küsis peegel mahlase ja kergelt flirtiva häälega, kuid ma katkestasin teda oma vihase röögatusega:
„Ole vait ja ära päri, sina kuulad vaid mu käske!“
„Olgu, master,“ vastas peegel õrna irooniaga oma toonis, mis ilmselgelt andis aru, et ta pole minu teguviisiga sugugi rahu,“olen sinu käsutuses.“
„Tänan sind selle lugupidamise eest. Nüüd näita mulle mõnda kuuma praeguse aja tegelast!“ nõudsin ma peeglilt.
„Sa ju tead, kallis, et sa pead mille nime ütlema,“ lausus peegel jälle kergelt üleoleva tooniga. Ma teadsin, et ma piinasin teda kogu aeg ja ta polnud sellisteks tegudeks loodus, kuid ma vajasin seda sel hetkel.
„No lähme uurime siis seekord Robert Pattinsoni mõtteid.“
„Ma hoiatan sind veelkord, Claire, sa teed sellega kahju meile mõlemale.“
Minu nägu hõbepeeglilt kadus ning segunes ühtlaseks halliks massiks. Peegli pind muutis kuju ning kujutas sellega Pattinsoni näojooni...

„Tere, Robert. Ma soovin, et sa vastaksid mõnele mu küsimusele,“ Pattinsoni näos oli pingeline arusaamatus, „kas oled nõus?“
„Mida? Kes sa oled?“ karjus Pattinson ja tema hall näomass tegi meeletuid ja kõveraid grimasse, et pääseda peegli ahelaist.
„Rahune, sa pääsed vabaks, kui nõustud vastama mu küsimustele,“ säilitasin mina rahulikku tooni, „ma ei saa alustada ilma sinu nõusolekuta.“
„Ei, ma ei taha, lase mind vabaks mõrd,“ karjus mees ning tema nägu väljendas seekord piina.
„Anna oma nõusolek,“ karjusin ma, olles hetkeks kaotanud oma enesevali.tsuse, kuid taastasin hetkega oma endise tooni, „ainult mõned küsimused ja kõik, selge? Ma vajan sinu nõusolekut.“
„Olgu,“ vastas Pattinson ja tema pilk langes maha, taibates, et ta on nüüd minu kätes.
„Nii. Oleme kõik kuulnud sinu edust filmis nimega „Videvik“. Kuidas suhtud sina Edwardi rolli, kas teie isiksustel on sarnasusi?“
„Ah et Edward, seda teemat ma hea meelega väldiksin. Minu elu muutus täielikult peale seda rolli. Edward oli pigem selline rahulik ja elukogenud tüüp, kuid mina olen kord ergas, kord tüdinud, me oleme niivõrd erinevad.“
„Paljud lapsed peavadki sind Edwardiks, kas tunned ka ise ennast mõnikord temana?“
„Jah,“ vastas Pattinson, taibates järsku, et tal pole minu eest mingit pääsu, et mulle pole mõtet valetada, „ma tunnen ennast väga tihti Edwardina.“
„Kuidas on sinu suhted Bellat kehastava Kristen Stewartiga. Teid on korduvalt paari pandud. Vastab see tõele?“
„Ei, ma ei tunne Kristeni vastu midagi, oleme lihtsalt kolleegid.“
„Sa oled üks maailma tuntumaid näitlejaid ja oled valitud maailma seksikamaks meheks, lisaks on sul ka muid tiitleid. Kõik inimesed armastavad sind, kas ka sina armastad ennast?“
„Ei,“ kõneles mees, silmis jälle piinlev, peaaegu nuttev pilk, „ma vihkan ennast. Kadestan teisi inimesi, neid, keda avalikkus ei jahi kogu aeg. Olen mõelnud enesetapule, kuid ma ei suudaks ennast tappa.“
„Millest kõik see vihkamine?“
„Fännide pärast, kõigi pärast, kahetsen, et selle rolli vastu võtsin.“
„Sul oleks võimalus ju loobuda, vaatamata lepingule.“
„Leping on tehtud kõigi filmide peale, sellest loobumine läheks mulle kalliks maksma. Lisaks ei elaks ma järjekordselt üle seda fännide viha,“ vastas Pattinson ja ta näis olevat nagu nõiaringis, millest pole väljapääsu.
„Kas sa pole mõelnud avalikkuse eest lihtsalt kaduda. Põgeneda kuskile?“
„Olen, olen pidevalt plaaninud siinsest elust põgeneda kuhugi kaugele.“
„Oled mõelnud ka uue identiteedi võtmisest?“
„Tahaksin oma elu jätkata kas Edwardina või hoopis kellegi teisena, kuid kindlalt mitte Robert Pattinsonina.“
„Aitäh, Robert,“ laususin ma Pattinsonile rahulolevalt, et sain vastused oma tahetud küsimustele.
„Kas nüüd on kõik? Kas sa lased mul nüüd minna?“ küsis mees minult, mu nina tõmbus krimpsu ja suule tekkis väike muie:
„Njah, mine, kuigi ma ei tahaks seda teha...“ Pattinsoni nägu kadus peeglist veel enne kui sain oma lause lõpetada. Ilmus tagasi Peegelpilt, mis võttis alati selle inimese kuju, kes ta ees seisis, ehk siis minu.
„Loodan, et said mis tahtsid,“ lausus Peegel üsnagi kurjalt mulle silma vaadates.
„Mida ma tegin?“ küsisin ma ja püüdsin teha süütut ja üllatunud nägu, kuni naerma purskasin...