Jäine embus 2. osa (6)

Kaili, 16. Mul pole sõpru. Mul on olnud sõpru, kuid ajapikku on nad kõik mind maha jätnud. Ma mäletan, kui me veel Agnesega parimad sõbrad olime. Aga see oli ammu. Kuus aastat tagasi lõppes kõik, kui ta mind terve klassi ees alandas, sõimates mind kõige ülbemaks ja vastikumaks inimeseks üldse, kes on vaene ja kellel pole korralikku kodu. Lihtsalt seetõttu, et ma kogemata tema sõbrapäeviku ära kaotasin. Õpetaja lohutas küll mind, et küll me Agnesega järgmisel päeval jälle ära lepime, kuid tegelikult jätsid sõbra sõnad minusse valusad haavad, mis pole siiani paranenud. Ja ega Agnes ka peale seda ei viitsinud minuga midagi tegemist teha, siis hakkasid teda poisid huvitama ning tõmbas tähelepanu sellega, et rääkis minust tagaselja veelgi hullemaid jutte, millest enamik muidugi oli liialdatud või üldse välja mõeldud. Me ei suhtle enam. Ei räägi. Pole üksteisele otsagi vaadanud need aastad. Temast on saanud klassi poistemagnet ja mina... mina olen tühi koht. Aga ma ei tunne millestki puudust. Mul on niigi hea.

See oli ühel septembrikuu õhtul, kui ma püüdsin süveneda oma õppetöösse. Kodus oli keskenduda väga raske, sest pidevalt käis korteris sõimlemine ja karjumine. Seetõttu hakkasid mu hinded koolis juba aastaid tagasi langema. Endisest puhtast viielisest õpilasest oli saanud täiesti keskpärane. Erinesin ma aga selle tõttu, et mul oli tahe, kuid puudus võimalus seda korralikult realiseerida.
Kell oli üheksa õhtul ning ma vaatasin parajasti aknast välja pimedusse ning jälgisin linnatulesid. Toas põles vaid laualamp, mis segas mul aknast välja vaatamist ning paratamatult hakkasin ma hoopis jälgima omaenda peegelpilti aknal. Ma kujutasin ette, et ta on mu parim sõber ning ootasin, et ta end aknal liigutaks. Tüdruk kandis tumedat kampsunit ning tema pruunid pikad juuksed olid hobusesabasse seotud, mis hakkas vaikselt alla vajuma. Kuid ka tema paistis mind jälgivat, nagu ootaks, millal ma oma esimese sammu teen.

"Lõpeta!" kostus mu ema röögatus kõrvaltoast ning ma ärkasin oma unelmaist.
"Kurat, kas minu sõna siin midagi maksab? Ma olen teile kõik andnud. Kodu, raha.. mida sa veel tahad?" karjus mu kasuisa vastu.
Ma pigistasin oma kõrvad kõvasti kinni ja soovisin, et see kõik oleks juba läbi, sest ma kartsin, mida kasuisa järgmiseks võib ette võtta.
"Seda korterit nimetad sa korralikuks koduks? Ilma minuta näeks see koht välja nagu sealaut! Ja oma raha oled sa ka rõõmsalt maha joonud, kogu sissetuleku moodustab minu enda kesine miinimumpalk. Saad sa aru, kas natukene hooIitsust on vähe palutud?" ei andnud ka mu ema alla.
Ma kuulsin laksatust ning ma võpatasin, sest teadsin, et löögi saaja oli mu ema. Ma olin piisavalt karastunud ning harjunud taluma neid hoope. Kuid kõige valusam oli, kui haiget sai mu ema. Tal pole meestega vedanud.. alguses minu isa, siis see jo. Neid kahte seob vaid ühine laps, minu viieaastane õde Eliise. Tema on ainus, kes pole oma isa karmi kätt tunda saanud. Korduvalt olen ma palunud ema, et ta midagi ette võtaks, et me siit minema läheksime, kuid ema usaldab kasuisa pimesi. Ta ei tunnista endale, et temaga kooselu toob vaid õnnetust.

On raske uinuda, kui su kõrvaltoast kostavad hääled. Ma teadsin, et ema tegi seda kõike vastu tahtmist. Ta tegi seda selleks, et meil, lastel, oleks parem. Ta tegi seda kõike, et Ahtole, mu kasuisale, meele järgi olla. Ma ei suutnud silmi kinni panna, sest ma kujutasin ette, mida ema sel hetkel mõelda võis, mida tema tundma pidi. Ahto oli täna jälle joonud ning emal oli kõige targem temaga lihtsalt kaasa minna, et mitte jälle skandaali tõsta. Paari kuu eest kutsusid naabrid poIitsei välja, kui kasuisa jälle joomase peaga koju tuli ning siin mürgeldama hakkas.

"Kaili, kas sa magad?" küsis vaikne hääl teisest toa otsast.
Ma mõtlesin tükk aega, kas Eliisele vastata või mitte. Tahtsin et ta magama jääks, kell hakkas juba südaööle lähenema.
"Jah, tule siia," sosistasin ma oma viieaastasele õele ning ta voodi krigises, kui ta sealt püsti tõusis.
Ajasin end voodis sirgu ning nihutasin ühte voodi otsa, et õeke mu kõrvale teki alla mahuks. Vaatasime Eliisega üksteisele otsa nii, et tema kaisukaru, mille ta kaasa oli võtnud, meie vahele jäi.
"Mul ei tule und," sosistas tüdruk.
"Mul ka mitte," vastasin ning panin õe blondi juuksesalgu kõrva taha tagasi.
"Mida emme ja issi teevad?" päris ta ning ma mõtlesin tükk aega, mida Eliisele vastata.
Kuna korteris oli nüüd haudvaikus, siis ütlesin ma, et ema ja Ahto magavad, sellest tüdrukule piisas. Ma lubasin tal oma voodisse täna öösel jääda, nagu ta väga tihti jäi. Ka sõidutee akna all hakkas vaiksemaks jääma. Linn magas. Või vähemalt näiliselt. Ma ei osanud öelda, mis selle salapärase öö varjus tegelikult toimus ja tegelikult ma ei tahtnudki teada. Mul oli sel hetkel hea olla, ma olin väsinud ning ma tundsin, kuidas öö mind unepõimikusse punus. Unenäod oli minu omad. Poole tunni pärast ärkasin ma veel korra ning kandsin Eliise süles tema voodisse tagasi.

Autori kommentaar »