Twelve worlds[part 10] (9)

- - -

10.TAASKOHTUMINE ARMASTATUGA

Piilusime õega vaikselt läbi põõsalehtede ja mu süda puperdas meeletult, justkui tahtes mu rinnust välja pääseda. Meie poole liikus viis valvurit, must munder seljas ja punase sulega kiivrid peas. Vööl kõlkusid neil rasked mõõgad ja õlal rippus oda. Järsku valvurid peatusid ning vaatasid Coremany torni tipu poole. Päike kiiskas seal üleval ning valvurid kissitasid silmi.
,,Noh, saime ühe zimaarlase kätte, eks ole?" lausus üks valvur rõõmsalt.
,,Hm, ega see mingi pillerkaar ka pole, kui me ta üles poome," vastas üks teine valvur süngelt.
,,No, eks sul on õigus nagu alati," ütles esimene valvur samuti süngeks muutudes.
,,Mis me siin passime?" päris äkki üks teine valvur kärsitult. ,,Hakkame aga minema!"
Valvurid võtsid uuesti ritta ja marssisid minu ja Celia varjupaigast mööda. Nad suundusid paksu võsasse, kus pidi arvatavasti toimuma poomine. Aga kas Carliga või kellegi muuga? mõtisklesin ma murelikult. Neid zimaarlasi ju leidub kindlasti küllaga, see ei pruugi ju Carl olla. Kuid need murelikud mõtted püsisid siiski mu peas, kartsin, et jään sel päeval Carlist ilma. Just siis, kui ma avastasin, et olen temasse armunud.
,,Poomine?" kordas Celia hirmunult. ,,Carli puuakse üles?"
,,Ei pruugi," vastasin ma õele. ,,Zimaarlasi on siin maailmas kindlasti palju. See ei pruugi olla Carl."
,,Kuid see on üsnagi tõenäoline," vaidles Celia vastu. ,,Peak.s kiiremini tegema."
,,Olgu pealegi," nõustusin ma. ,,Kuid oleme ettevaatlikud, olgu?"
Celia noogutas. ,,Okei."
Me ronisime paksust põõsast välja ja hiilisime võsa juurde, kuhu valvurid olid kadunud. Kuid sealt ei kostnud mingisuguseid hääli - võsa oli kas liiga paks või ei toimunudki midagi. Tegime Celiaga vaikselt tornile ringi peale, kuid ei olnud märki mingist aknast, kus oleks paistnud välja näiteks Carli blond juuksetukk.
,,Äkki teda ei olegi siin?" arutles Celia murelikult.
,,Peab olema," polnud ma nõus. ,,Otsime kasvõi sada aastat."
Järsku kuulsime me jälle kõnekatkeid. Varjusime ühe jämeda puu taha ja kükitasime seal vaikselt. Silmasime puu varjust ühte valvurit, kes oli üksi. Ta marssis ukse juurde, mida olime enne näinud ning peatus seal äkki kangestunult. Oli ka põhjust, sest valvuri juurde tuli umbes 35-aastane naine, kellel olid väga pikad smaragdrohelised küüned ning süsimustad krunni keeratud juuksed. Seljas oli naisel altpoolt puhvis safiirsinine kleit, mille alt paistis lumivalge aluskleit. Peas oli naisel õhtuse päikese käes kiiskav kuldne tiaara.
,,Mademoiselle*," sõnas valvur viisakalt ja kummardus naise kätt suudlema. Märkasin, et naisel on sõrmed purpunase rubiiniga sõrmus.
,,Sir*," sõnas naine kannatamatult. ,,Võid mind nimetada krahvinna Ellesmeraks. Nüüd võiks minna seda oivalist poomist vaatama või kuidas? See zimaar - Carl või mis ta nimi oligi - on päris eriline, kuid siia maale ei tohiks enam ühtegi zimaarlast jääda. Tohiksid jääda ainult kõrgest soost wundlased ja caromonlased*. "
Valvur tõusis püsti, pühkis oma mundri mullast puhtaks ja järgnes naisele, kelle nimi pidi olema vist krahvinna Ellesmera. Nad hakkasid astuma juba võsa poole, kui Celia äkki aevastas. Vaatasin Celiat vihase pilguga ning surusin käe tema suule.
,,Mis see oli?" küsis naine kulmu kortsutades ja peatus.
,,Ma ei tea, krahvinna," vastas valvur juhmilt ja kratsis kukalt.
Krahvinna Ellesmera pilk libises üle põõsaste ja puude. Ka üle minu ja mu õeraasu varjupaiga. Ta vaataks ka korraks torni, kuid kehitas siis õlgu.
,,Küllap see oli lihtsalt tuul," sõnas naine ükskõikselt ning pöördus jälle võsa poole, valvur järgnes talle.
,,On see läbi?" päris Celia liiga valjusti ning kaotas järsku tasakaalu, ta prantsatas puu varjust pikali.
Naine muigas võidurõõmsalt ning sõnas irvitades: ,,Nonii, nonii... Meil on külalised. Valvur, võtke need tüdrukud kinni." Ta oli ka mind märganud.
,,P****e," pressisin ma läbi hammaste ja vinnasin segaduses oleva Celia õlale.
,,ÄRA LASE NEIL PÕGENEDA!" kriiskas krahvinna ja vehkis kätega, kui ta nägi, et ma valmistusin jooksmiseks.
Valvur jooksiski meie poole ning haaras mu pahkluust just siis, kui hoo sisse sain. Lendasin ninali ja Celia kukkus mu pealt, veeredes ühe puu vastu. Ta tundus veel uimasem, kui enne. Tundsin, kuidas midagi sooja üle mu põskede voolab ning suhu jõuab. Tundsin vere maiku, olin oma nina veriseks löönud. Kurat, mida veel vaja oli?
Valvur hüppas mulle peale ja sidus mu käed köiega - ei tea, kust ta selle võttis? - kinni. Siis kiirustas ta Celia juurde ja hakkas ka temal käed kinni siduma, kui õde teda sõrmedest hammustas ja valvur valust ulguma hakkas. Samal ajal, kui Celia ringi jooksis, krahvinna ja valvur kannul, rabelesin ma köiest lahti ja tundsin ebaloomulikku jõudu endas.
Celia lendas mütsuga äkki maha - ta oli puujuure taha komistanud ning valvur hakkas tema käed kinni siduma, kui krahvinna teda kinni hoidis.
,,Jätke mu õde rahule!" kisasin ma raevunult ja sirutasin käe ette.
Tundsin mõnusat surinat oma käes ja äkilist kuumalainet, mis üle mu käe voolas. Siis lendas mingi öömust välk mu käest välja ja lendas vihisedes vastu maad, napilt üle Celia pea. Igalepoole paiskus tolmu, mulda ja lehti ning valvur lendas uperpallitades õhku. Krahvinna Ellesmera jõudis napilt kõrvale viskuda, kuid ka tema veeres hoogsalt marjapõõsasse. Celia näris kiiresti köied vabaks ning ruttas minu juurde.
,,Ruttu, meil loeb iga sekund!" karjusin ma õele ja panin võsa poole jooksu, Celia minu järel.
Tumedad oksad piitsutasid meie nägusid ja kõrvulukustav tuul vihises meie ümber, lennutades meie ümber tolmu ja lehti. Köhisin ning proovisin tempot kiirendada, kuid ei suutnud. Viimaks jõudsime võsast välja ja jõudsime lagendikule.
Lagendikul oli mitu, hästi pikka puupinki, kus istusid valvurid, mingisugused olendid ja inimesed. Kõik nad jälgisid Carli, kes seisis tillukesel laval, köis juba ümber kõri seotud. Lava ees ja kõrval seisid valvurid, kellel olid vibud käes. Meie ees oli samuti mitu valvurit, kuid neil olid odad.
Valvurid ega inimesed polnud mind ja Celiat märganud ega kuulnud. Isegi Carl mitte. Aga järeldades tema zimaarlase-võimetest, siis ta peaks teadma, et ma olen siin, et teda päästa. Tungisime hiilides valvuritele kallale ja tegime nad kümne minutiga kutuks. Keegi polnud meid ikka veel märganud.
Siis astus lavale üks vana, habemega mees ja hakkas rääkima: ,,Daamid ja härrad, me oleme siia tulnud, et vaadata järjekordse zimaarlase surma, keda pole siin maailmas vaja."
Rahvas kordas: ,,Pole siin maailmas vaja."
Mees jätkas: ,,Selle zimaarlase saatus on hukkuda nagu ka tema ülejäänud rahvas."
,,Nagu tema ülejäänud rahvas," kordas publik jälle.
,,Seega, poogem ta üles!" karjus mees üle terve lagendiku ja langetas käe.
,,Poogem üles!" karjus ka publik ja mees sirutas käe kangi poole, mis pidi Carli surmama.
,,EI!" karjatasin ma ning hakkasin kõigest väest jooksma.
,,Cameron?" küsis Carl jahmunult, kuid ka õnnelikult.
,,Valvurid!" ütles mees rangelt ja valvurid võtsid mu kätest kinni. ,,Sa oled sellele sündmusele vastu?" päris mees. ,,Miks?"
,,Sest ma armastan teda," pressisin ma läbi hammaste ja rahvas jäi jahmunult vait. Tüdruk armastab zimaarlast, keda tuleks hukata?
,,Seda ma ei saa lubada," lausus mees aeglaselt. ,,Zimaarlane tuleb hukata."
Rabelesin valvurite haardest vabaks ning hüüdsin: ,,Hukata? Mille eest? Tema olemas olu eest? Kujutage end tema asemel, kas teile meeldiks läbi poomise hukkuda!?" Publik vaikis. ,,No, siis küllap mitte," nentisin ma.
Mees raputas ägedalt pead. ,,See ei puutu asjasse!" karjus ta raevunult. ,,Zimaarlane tuleb hukata, kuni tema ülejäänud rahvas ka surnud on!"
Siis jõudis võsasse krahvinna Ellesmera koos valvuriga.
,,Kurat, mida te passite!?" kriiskas naine raevunult, silmad sädemeid pildumas. ,,Võtke need kaks neetut tüdrukut kinni, te juhmardid!"
Valvurid hakkasid nooli laskma ning Celia jooksis läbi noolterahe minu juurde. Nooled ei tabanud mind. Ma ei tea, miks. Jalutasin rahulikult Carli juurde ning vaatasin teda pisarad voolamas. Siis ma suudlesin teda.
Publik ahhetas ja krahvinna karjus: ,,Nüüd sa sured, tüdruk!"
Naine haaras ühelt valvurilt sellel ajal vibu, kui valvur püüdis noole minu pihta lasta. Kuid kuna krahvinna seda nii hirmsasti tiris, siis lendas nool hoopis ühe süütu naise pihta, kes seal samas õhku ahmides suri. Krahvinna Ellesmera sihtis hoolega ja lasi noole plaksatusega õhku. Seisin seal tummalt ja liikumatult, jalad ei tahtnud liikuda. Siis tabas nool mind kõhtu ning ma vajusin põlvili.
Krahvinna Ellesmera kriiskas võidukalt ning viskas vibu käest. Ta keerutas end ringi ja plaksutas suurest rõõmust käsi. Ka valvurid asetasid rahulolevalt käed puusale. Katsusin oma kõhtu ja niimoodi sai mu käsi üleni veriseks.
,,CAMERON!" röögatas Carl ning ruttas minu juurde, rapsides end köie haardest vabaks.
,,CAMERON!" karjatas ka Celia ja tormas mu juurde ning haaras mu embusse.
Silitasin rahustavalt tema pead ning sõnasin: ,,Carl, ma sain sind vähemalt viimast korda näha."
,,Ei," pressis Carl läbi hammaste ning nägin tema põsel pisarat. ,,Sa ei saa surra. Mitte nüüd. Mitte praegu."
Järsku ta keskendus ja mõned inimesed kukkusid teadvust kaotades maha. Ka mõned imelikud olendid, kes seal juures olid ning ka mõned valvurid.
,,Mida sa teed?" küsisin ma nõrgalt. ,,Ära röövi inimeste mälestusi, et teha sellest väe!"
,,Ma pean," pressis Carl läbi huulte. ,,Ma pean seda tegema sinu jaoks. Isegi kui ma ei suuda sind ravida, proovin ma lõpu lähedamale tuua, et see ei oleks nii piinarikas."
Carl võttis noole järsult välja nii, et ma karjatasin. Siis asetas ta käe mu haavale ning ma tundsin, et valu hakkab natuke järele andma. Kuid Carl peatus ja hingeldas.
,,See on raskem, kui ma arvasin," sõnas ta aeglaselt.
,,Ma aitan," ütles Celia äkki ja asetas käe minu haavale, Carl tegi sedasama.
Ma tundsin, et jõud hakkab minusse tagasi tulema. Nägin, kuidas välja voolanud veri tagasi sisse voolas ning kuidas Celia ja Carl pingutasid, higinired mööda meelekohti jooksmas. Siis haav paranes ning polnud jälgegi sellest, et nool oleks mind tabanud.
,,Ei saa olla!" halas krahvinna Ellesmera ja vajus põlvili. Tema silmadest purskusid pisarad ning tema ripsmedušš valgus laiali. ,,Lihtsalt ei saa olla!" kriiskas ta edasi.
,,Äkki lähme?" pakkus Carl muiates ja aitas mu püsti.
,,Suurima heameelega," vastasin ma ning me kadusime lagendikult.
Ümbrus keerles nagu tavaliselt ning siis me jõudsime minu korterisse, kus meid juba ootasid ema ja isa.
,,Cameron! Celia!" karjatas ema ja puhkes nutma ning haaras meid tugevasse embusesse.
,,Noh, tere päevast Carl," sõnas isa muiates.
,,Tere poeg," lausus ema nuuksudes ja embas ka Carli.
,,Poeg?" jahmus Carl.
,,Mida?" ahhetasime me Celiaga korraga.
,,Jah," ütles ema ikka veel nuuksudes. ,,Carl on teie sugulane ehk siis minu ja teise mehe sünnitatud laps."

- - -

Mademoiselle - Prantsuse keeles preili.
Sir - Inglismaal lühend vms härra kohta, kes on kõrgest soost vms.
Caromonlane - Jällegi minu loodud maagiline olend, kes on väga kõrgest ja erilisest soost.

Autori kommentaar »