The Black Roses#14 (9)

Eelmises osas: Ainukeseks tegevuseks on praegu vaikida. Siiski helistab Karin polit.seisse ning Pauliine kasuvanemad võetakse vahele. Jällegi on uus päev alanud ja aeg on peaaegu otsast alustada.

Kui Jolanta lahkus, siis jäi Pauliine paigale. Ta põrnitses heledat taevast, mis andis hilisest koidikust märku. Tüdruku peas kajasid veel Jolanta viimased sõnad: ,,Ei, Pauliine. Sa pead kindel olema, kuhu sa tagasi pöördud - kas oma vanasse koju või kellegi sõbra juurde." Pauliine ei teadnud, kumba valida. Ta sooviks tõesti näiteks Karolini juurde elama minna, kuid siis ei tunneks ta end eriti koduselt. Vabalt võiks ta kutsuda ka tädi Sophy ja onu Matthews'i Kuressaarde elama.
Pauliine vahtis otse ning silmitses roosakat taevast, mis pikkamisi sinisemaks tõmbus. Hilisest koidikust oli saanud varajane hommik ning uus päev oli jälle alanud. Kaks päeva oli konsterti saabumiseni ning ettevalmistusi oli vaja teha.
Lõpuks taipas tüdruk, et hommikusöögi aeg oli saabunud ning ta astus rõdult tuppa. Järgmisel hetkel kahetses Pauliine, et ta polnud jäänud värske õhu kätte - kõik oli toas nii umbne ning palav, õues oli palju jahedam ning tuul paiskus mõnusalt näkku.
Kui Pauliine kööki jõudis, siis istusid sohvadel Karin, Karolin, Jolanta ja Luise - kõik olid kohal. Nelja ülejäänud tüdruku ees oli taldrik paari võileiva ja väikese lehtsalati kuhjaga. Kõik jõid õunamahla. Pauliine naeratas ning sammus kööginurka, et endalegi eine teha - kokkuvõttes oli temagi näljane.
Kui ta tüdrukute kõrvale ehk Karolini kõrvale istus, vaatasid kõik teda pingsalt. Pauliine vältis seda pingsat ning puurivat pilku - see polnud talle mitte kunagi meeldinud. Ta soovis veidi süüa ja juua enne, kui ta rääkima hakkas. Tüdruk sõi pool lehtsalati kuhja ära, ampsas ühe võileiva korraga suhu ning võttis paar sõõmu õunamahla.
,,Nii,", tegi Jolanta suu lahti esimesena. ,,oled sa siis ka mõelnud, kus sa elama hakkad või kellega?"
Pauliine neelas järgmise sõõmu mahla koos lehtsalati lehega alla. ,,Ma arvan, et jään ikkagi Kuressaarde ja kutsun tädi Sophy ja onu Matthews'i Kuressaarde elama või kuidas?", kostis ta lõpuks.
Teistele ilmus näole kergendus, sest nad ometigi lootsid, et Pauliine jääb oma kodulinna Kuressaarde, kuid Jolanta näol püsis tõsine ilme.
,,No, eks meil ei jää rohkem midagi üle, kui neile helistada. On sul number?", küsis Jolanta Pauliine poole pöördudes.
,,Jah, on küll, kuigi see võib natuke palju maksma minna - kümme krooni või rohkem.", kehitas Pauliine õlgu.
Jolanta krimpsutas nägu - talle polnud kunagi meeldinud asjade ümber keerutamine ning mõistatuste või mingite keeruliste asjade lahendamine. See asi ei meeldi paljudele inimestele, kuigi seda võib tihti ette tulla.
Kohe, kui nad olid kiire hommikusöögi lõpetanud, sammus Pauliine magamistuppa, valides samal ajal telefonist tädi Sophy numbrit. Kõige parem oleks ennem tädi Sophy'le helistada, sest tal hakkas oma õetütrest kiiresti kahju. Onu Matthews võis asja vastu natuke tõrksam olla.
Pauliine surus kõrva vastu telfoni ning surus pöidla helistamis nupule. Ta süda tagus natukene, sest ta oli veidi ärevuses, kas ta plaan üldse õnnestub. Telefon hakkas pikkamisi kutsuma. Möödus kolm igavikuna tunduvat kutset ning tädi Sophy võttis vastu.
Pauliine lausus kergendatult: ,,Tädi Sophy! Tore, et ma sind kätte sain!"
Tädi Sophy vastas: ,,Oh, oled see sina Pauliine? Tore sinuga jälle üle pika aja rääkida! Mis toimub siis ja kuidas su emal läheb?"
Pauliine kõhkles veidi - kas tädi jääks ta juttu uskuma? Siiski leidis Pauliine, et võis tädi Sophy't usaldada - ta ju ometigi ei olnud mõrvar ega midagi? Siis rääkiski Pauliine kogu loo tädile ära ning tädi Sophy kuulas kannatlikult kogu loo ära.
Tädi Sophy lausus: ,,See oli tõesti üks pikk ja keeruline lugu. Ma ei teadnudki, et mu õde või poolõde on mõrvar ja tema abikaasa samuti. Arvan, et tuleksin vähemalt paariks aastaks ikka sinu juurde Kuressaarde tulla. Räägin su onuga ja helistan sulle, mida tema arvab. Olgu, tšau!"
Pauliine vastas natuke rõõmsama häälega: ,,Olgu, tore, et sa ikka hea oled! Olgu, jään sinu kõnet ootama - tšau!"
Pauliine lõpetas palju rõõmsama tujuga kõne ning vajutas klapi kinni. Ta sammus tagasi oma sõbrannade juurde ning naeratas laialt. Karin, Karolin, Jolanta ja Luise said vastusest ja naeratusest aru ning saatsid samuti laia naeratuse Pauliine poole.
Äkki helises uksekell ning Pauliine tõttas rutakalt avama. Ta lippas mööda koridori kiiresti, mõeldes: Oh, kes see siis ometigi on, et ta niimoodi helistab? Pauliine muutus juba veidi pahaseks, kuid kui ta ukse avas, siis kadus tema pahameel paugupealt. Järgneb...

Uues osas: Millise meeldiva üllatuse saavad tüdrukud ja Pauliine? Pauliine ootab pingsalt tädi Sophy kõnet ning tädi helistabki. Kas nüüdsest on kõik hästi?

Autori kommentaar »