Twelve worlds[part 9] (7)

- - -

9.TEEKOND COREMANY TORNI

,,Appi!" kisendas Celia, enne kui ta vette kadus.
Kurat, ma unustasin, et tema ka ei oska ujuda. Oeh, olen ikka väga viletsa mäluga... Ahmisin kopsud õhku täis ja sukeldusin. Nägin ähmaselt, kuidas Celia asjatult rabeles, viies end veel rohkem veepõhja poole. Haarasin ta käsivarrest kinni ja tõmbasin ta jõuliselt veepinnale. Puristasime mõlemad ja ma patsutasin Celia kukalt, sest ta röhitses.
,,Tule mulle selga, viin su kaldale," laususin ma.
,,Kas sa ikka jaksad mind kanda?" küsis Celia kahtlevalt.
,,Ükskõik, tule lihtsalt mulle selga," ütlesin ma kannatamatult ja mu õeraas istuski mulle selga.
Olin oodanud ootamatut raskuspommat, kuid seda ei tulnud. Kas asi oli minus või Celias, seda ma ei teadnud, kuid Celia oli sulgkerge. Kroolisin kiirelt kaldale ja heitsin end pikali. Ka Celia pikutas rohul ning hingeldas, käed-jalad laiali.
,,Mida me edasi teeme?" päris õde mult.
Ma vastasin: ,,Otsime pigem mu keha ülesse."
,,Keha?" küsis Celia jahmunult ja ma seletasin kiiresti seda astraalkeha värki. ,,Ahah," tegi Celia vaid ja ajas end püsti.
Hakkasime umbkaudu samas suunas liikuma nagu ma olin Carliga liikunud. Muidugi teises kehas. Liikusime paar minutit, kui nägin punakat juuksepahmakat eemal. Kuna mul olid punakad juuksed, siis ma järeldasin sellest, et see oli mu keha.
,,Ohh!" ahhetas Celia ja silmitses mu keha, mis ühe kase juures lebas.
Mu päris-keha lamas justkui elutult, silmad suletud maas, vasak käsi veidi veritsemas. Keha rind tõusis ja langes samal ajal, kui minu rind tõusis ja langes.
,,Mismoodi sa temaga ühined?" uuris Celia, kes teadis samuti W.I.T.C.H.i ja mäletas seda astraalkeha asja.
Kehitasin nõutult õlgu. ,,Ma ei tea."
Libistasin käe üle keha rinna, kuni jõudsin südameni. Tundsin selle tuksumist ja järsku see juhtus. Tundsin enda seljal külmavärinaid ning kummalist kihelust. Siis ma justkui libisesin ettepoole ja läbi mu pea vilksatasid ähmaselt kujutluspildid ja kõnekatked. Kuidas Carli eemale võsasse viidi, kuidas tulid mingid teistsugused olendid ja kuidas see ogadega olend neile käsklusi jagas. Siis ma avasin silmad ja leidsin end maast, mitte oma keha kohal kükitamas. Avastasin, et olin tagasi oma kehas ja nägin oma silmaga, kuidas mu vasak käsi paranes - valu kadus ja verepiisad kadusid vähehaaval. Celia ahhetas.
,,K-kuidas se-see võim-võimalik o-on?" kokutas ta.
Kehitasin õlgu ja naeratasin. ,,Eks ta mingit moodi on." Ajasin end püsti. ,,Hakkame nüüd minema."
,,Kuhu?" küsis Celia ja kergitas kulmu.
,,Leidsin oma keha mälestustes kujutluspilte ja kõnekatkeid, mis võivad meid aidata," seletasin ma. ,,Sain praegu aru, et nad viisid Carli mingisse kohta, mida kutsutakse Coremany torniks. See pidi siit olema mõne kilomeetri kaugusel loodes."
Celia ringutas käsi. ,,Hakkame siis minema!" ütles ta otsustavalt
- - -
Oli möödunud paar tundi. Rühkisime Celiaga võimalikult loode suunas, kuid mingit torni ei paistnud. Kartsin, et olin oma keha mälestusi valesti lugenud ja ajanud end ja Celiat tühja tuult taga ajama. Me olime õega paar korda puhanud, kuid nagu Celia ütles, tahaksin ka mina õhtusöögiks koju jõuda, kuigi see pole arvatavasti võimalik.
Õnneks oli Celia käekella kaasa võtnud ja ta sai öelda, mis kell on. Kell oli juba pool viis ja päike hakkas pikkamisi loojuma. Taevas oli oranžikaspunane ja päike kiiskas mahedalt. Lumivalged pilvetupsud hõljusid taevas, laisalt läände liikudes.
Kell oli juba vist tiksumas poole kuue poole, kui Celia äkki hüüatas: ,,Cameron, vaata!"
Vaatasin Celia näidatud suunas ja ahhetasin rõõmust. Nägime puudelatvademere kohal olevat tellistorni tippu. Torni tipus lehvis veidi kulunud lipp, millel oli kujutatud murdunut süda ja mõõka. Taust oli sinakasvalge.
Me hakkasime Celiaga jooksma, kõrgendades igal sammul tempot, kuni lidusime nagu hundi eest ära jooksvad jänesed. Varsti jõudsime kõrge ja laia torni juurde, kus me veidike puhkasime. Torn oli umbes viieteistkümne meetri kõrgune ja tehtud rohmakatest telliskivi juppidest, mille vahed olid topitud kinni õhukeste rohumätastega. Torni uks oli väga lühike ja kitsas. Selle tumepruunikas värv helkis õhtuse päikese valguses. Torni aknad olid vaevu minu pea suurused ja väga kitsad.
Vaatasime koos Celiaga sinna torni tippu. Kust me pidime küll Carli leidma? Ta võis mingis salajas ruumis olla või maaaluses vangikongis. Ta võis üldse torni tipus olla või kuskil seal keskel. Ta võis üldse kohe ukse taga olla või sellest miilide kaugusel. No, aga eks me tulimegi Celiaga siia, et teda otsida. Järsku kuulsin ma kahtlast heli. See oli tasane tümpsumine.
,,Tšš! Siia põõsa taha!" sosistasin ma Celiale.
,,Mis on...?" hakkas Celia pärima, kuid ma panin oma käe talle suu ette ja tirisin ta ühte suurde põõsasse, kus me hiirvaikselt lamasime.

- - -

Autori kommentaar »