Twelve worlds[part 85] (7)

- - -

85.IME JA ENDISELT VANGIS

Kuulsin kalki ja külma naeru selles väheses tolmuudus, mis veel põranda kohal hõljus. Urisesin ja tolm hajus ning nähtavale tuli ei keegi muu kui krahvinna Ellesmera. Ma vihkan teda elu lõpuni. Ma maksan talle kätte. Ja kui suren lõplikult ning tema jääb ellu, siis ma kummitan teda igavesti.
,,Armastus ja hoolimine," ütles krahvinna mõnitavalt. ,,on inimeste kõige suuremad nõrkused ja koormad."
,,Jah, sul on seda kerge öelda, sest sa oled igavene isekas, egoistlik m**d," sisisesin ma ja kargasin püsti.
Krahvinna Ellesmera aga ei teinud sellest välja ja vaatas silmanurgast Samantha liikumatut keha. ,,Ei tea, kui kaua veel läheb," lausus ta kahjurõõmsalt. ,,Ta peaks varsti uuesti ellu ärkama. Kuid tal võib veel vedada - ma ei visanud talle vist täpselt südamesse..."
Kohe, kui krahvinna oli seda öelnud, tärkas minusse lootus. Samantha võis veel elus olla... Kuid isegi siis, kui ta ellu ärkab, on ta põhimõtteliselt elav surnu ning allub pealegi krahvinna Ellesmerale. Ma ei tohi lootusi hellitada, kuid ma jään siia veel mõneks sekundiks... Kümneks... Viieks... Hakkasin mõttes sekundeid lugema: Kümme...üheksa...kaheksa.... Ja null!
Kohe, kui olin nullini jõudnud, liigutas Samantha end. Ahhetasin jahmunult ning krahvinna Ellesmera vaid jõllitas Samantha keha, mis oli hakkanud tasapisi liigutama. Siis kostus oie. Vaikne, kuid valulik. Siis Samantha käsi tõusis ja tõmbas noa oma verisest seljast ühe rapsuga välja ning heitis selle paari meetri kaugusele.
Siis - ma ei suuda seda uskuda! - Samantha pea kerkis aeglaselt ja langes siis uuesti. Siis Samantha tõukas end tuimalt selili ja ma nägin oma silmaga, kuidas tema rind hingamise rütmis üles ja alla tõusis ning langes. Tüdruku silmad avanesid aeglaselt ja ta oigas uuesti.
,,Kus ma olen...?" pobises Samantha, hõõrudes nägu.
,,Kuidas...? Aga...? Mida...?" kokutas krahvinna Ellesmera tuimalt ja jahmunult ning ta vankus kergelt - naine haaras seinast kinni, et mitte maha kukkuda.
,,Samantha!" hüüatasin ma kergendus ohkega. ,,Sa oled elus!"
Sõbranna ajas end aeglaselt istukile, kuid vajus siis jälle selili. Kükitasin ja aitasin ta abivalmilt kükakile. Toetasin Samanthat, et teda püsti aidata, kuid ta tõrjus mind kätega ja tõusis ise püsti. Ta piidles ainiti krahvinna Ellesmerat, kes Samanthat ja mind ainiti vastu jõllitas ja endiselt veidi vankus ja värises. Tundus - see ajas mind veidi hääletult turtsuma -, et peagi krahvinna minestab, kui midagi veelgi enneolematut juhtub.
,,Ma ei tabanud südamesse... Kurat küll..." pobises krahvinna vaikselt ja selle kuulmiseks ei olnud mul oma teravnenud kuulmist vaja - naine ütles seda piisavalt kõvasti; turtsatasin, mille peale Samantha laialt ja kahjurõõmsalt muigas.
,,Kas võime minna?" päris Samantha siis, kui krahvinna polnud ennast liigutanudki.
Noogutasin. ,,Ma arvan küll."
Pöörasime just selja, kui kuulsin mingit kobistamist. Kangestusin soolasambaks ning pöördusin välkkiirelt ümber. Nägin parasjagu, kuidas krahvinna Ellesmera minu poole kätt viipab ning minu poole lendab erksinine särtsuv kera. Karjatasin ehmatusest ning tõstsin instinktiivselt käed. Surin tekkis hetkega ning mu peopesadest lendasid välja tumerohelised nöörid, mis hakkasid end üksteise külge siduma. Nööridest tekkis sekundi jooksul suur võrk ning erksinine kera lendas võrku. Võrk sulgus kera ümber ning kera plahvatas kõrvulukustava prahvatusega. Plahvatuse jõud oli nii suur, et lendasin vastu seina.
Vajusin hingetult põrandale ja tundsin, kuidas laest kukub alla pisikesi kivisid ning tolm tõusis uuesti põranda kohale, kuigi vaid selles kohas, kus ma jõuetult lamasin. Silme ees tantsisklesid mul mustad täpikesed ja ma raputasin pead, et pea klaariks saada. Täpikesed kadusid ning pilt tuli jälle ette, alguses veidi häguselt, kuid siis selgines.
Nägin, kuidas krahvinna Ellesmera kahjurõõmsalt irvitab ja siis Samantha poole pöördub, kes oli samuti nüüd näoga krahvinna poole. Krahvinna Ellesmera tõstis käed, sulges silmad, pomises midagi ja tema peopesade vahele hakkas ilmuma hiigelsuur erkkollane elektripall. Lõpuks oli elektripall kahe jalgpalli suurune ning krahvinna läkitas selle Samantha poole. Samantha aga viibutas kergelt käsi ja jäigi neid keerutama ning viibutama. Lõpuks ei olnudki tüdruku käsi näha: oli vaid näha hägust roosakat kogu. Siis tema käed tardusid ning Samantha peopesadest ilmus välja hallikas õhukeeris, mis lendas elektripallile vastu. Pall lendas keerise sisse ning prahvatas valjult mitmeks erkkollaseks särtsuvaks tükiks, mis maha pudenesid.
Samantha koperdas oma jalgade otsa ja prantsatas maha. Krahvinna Ellesmera kriiskas vihast ning sirutas käed üles ja hakkas midagi lausuma. Krahvinna peopesadest hakkasid kerkima tumehallid tossu taolised pilved ning sulandusid üles kerkides kokku.
,,Jätame nüüd teid nendega üksi," ütles krahvinna Ellesmera laialt irvitades. ,,Mina igatahes lahkun siit - nendele ma küll jalgu ei taha jääda ja ma arvan, et teie samuti mitte. Aga aidaa!"
Tossu taoline kogu kerkis lakke ning kahanes väikeseks auguks. August hakkasid alla kukkuma mingid kogud, mis olid auguga samat värvi. Krahvinna Ellesmera saatis minu ja Samantha poole kahjurõõmsa naeratuse ja lehvitas käega. Vaikse popsatusega oli krahvinna kadunud ning ma heitsin pilgu nendele kogudele, mis august alla langesid.
Neid tuli lõputult. Ja järsu ehmatusega sain ma aru, et need olid need elavad laibad, millest krahvinna Ellesmera oli rääkinud. Surusin end vastu seina ja mu keha kattus külma higiga. Sulgesin silmad ja soovisin, et ma oleks praegu kuskil mujal - igatahes mitte siin.

- - -

Autori kommentaar »