Twelve worlds[part 26] (5)

- - -

26.SAMANTHA SALADUS

Ma tundsin end väga halvasti - nagu oleks midagi halba sisse söönud ja tahaks seda välja oksendada, kuid ei suutnud. Iga mu kehaosa värises hirmust ning ma ei suutnud isegi püsti tõusta. Kui ma proua Bettersphon'le otsa vaatasin, siis nägin, et tema pilgus oli veidi kaastunnet.
,,Kuidas oli?" küsis ta hästi vaikselt, peaaegu sosinal.
Ma proovisin vihaselt vastata, kuid mu sõnad olid loiud ja väsinud. Ma ütlesin vaid: ,,Mis asi milline oli?"
Proua Bettersphon ohkas ning sirutas käe ette, ma haarasin sellest kinni ja ta aitas mu püsti. Ma vaarusin veidi, kuid ajalooõpetaja toetas mind. Ta juhtis mu ühe tooli juurde ja lükkas mu sinna istuma. Ise istus ta õpetajalaua taha ja vahtis mind endiselt pingsalt.
,,Tead, ma ei olegi nii kuri, kui sina ja teised arvate," alustas proua Bettersphon. ,,Ma olen tegelikult vana inimene, kes on vaid kibestunud ja kurba elu elanud ning näinud. Mu ema ja isa olid minu vastu halvad ja niimoodi pidin ka mina elama. Muutusin halvaks ning kurjaks."
,,Miks?" küsisin ma vaid.
Proua Bettersphon ei vastanud sellele küsimusele ning jutustas edasi: ,,Ma avastasin siis endas ande, mis oli justkui needus mu peal. Õudne. Piinav. See oli piinamisvägi, millega ma sain teisi inimesi silmade kaudu piinata."
Ma ei öelnud midagi - lihtsalt vaatasin proua Bettersphoni pingsalt. Jäi mulje nagu ta on kõige vastikum inimene maailmas, kuid tuli välja, et ta on kogu aeg sama tundnud - viha, kibedust, ühesõnaga halba elu.
Siis ütles aga proua Bettersphon: ,,Kuule, sa pead nüüd minema hakkama - su ema hakkab seal parklas juba muretsema."
Ma vahtisin teda ammuli sui. ,,Kuidas te seda teate?" küsisin ma.
Proua Bettersphon naeratas esimest korda - see oli ilus naeratus - ja ütles: ,,Lihtsalt tean - hakka aga liikuma!"
Ma võtsin oma koti, jätsin ajalooõpetajaga hüvasti ning väljusin klassiruumist. Kiirustasin trepist alla garderoobi, tõmbasin välisriided peale ja ruttasin kiiresti valvelaua juurde ja sealt hoovi. Hoov oli täiesti tühi, kui välja arvata ühel pingil istuvat tüdrukut, kes oma poisiga seal suudles. Pöörasin pilgu nendelt kõrvale ja otsisin pilguga ema - ta istus eemal autos ja vaatas närvitsevalt ringi.
Jooksin kiiresti, kott kõlkumas, auto juurde ja tegin autoukse lahti. Istusin ema kõrvale, heitsin koti tagaistmele ning hakkasin kinnitama turvavööd, samal ajal, kui ema käivitas mootori ning keeras autodele mõeldud teele, mis viis hoovist tänavale.
,,Miks sul nii palju aega läks?" päris ema, kui me tänavale olime jõudnud.
,,Üks asi oli vaja teha, õps tahtis rääkida," luiskasin ma ning panin raadio tööle.
,,Millest ta tahtis rääkida?" uuris ema edasi, kuid ma ei kuulanud teda.
Parajasti käis Jewardi laul ,,Lipstick" ning ma ei tahtnud seda kuulmata jätta. Keerasin muusika valjemaks ning teesklesin, et ei kuulanud ema küsimusi. Ema esitas veel kord sama küsimuse, ohkas siis ning pööras tähelepanu auto juhtimisele. Mina samal ajal aga lõin muusikarütmis jalga õrnalt vastu maad.
- - -
Möödus paar päeva ning need paar päeva kulgesid üllatusteta ja pahandusteta. Nüüdseks leidsin endale lauakaaslased, kellega sai sööklas istuda ning uued sõbrad. Neist kõige parem oli loomulikult Samantha. Teisteks sõbradeks olid mul kaksikud Mary ja Larry, Joseph, Janet, Elena ning Tom.
Oli parajasti söögivahetund ning ma suundusin sööklasse. Võtsin järjekorras ritta ja jäin ootama, et saaks võtta süüa ja juua. Kui minu järg kätte jõudis, võtsin ma kandiku ning ladusin sinna tassi, noa ja kahvli ning taldriku. Taldriku alla asetasin salvräti.
Ma kuhjasin taldrikule porgandisalatit, kartulisalatit, veidi peeti, kanaliha, tatraputru ning veidi vorstikastet. Klaasi kallasin ma mahedat õunamahla. Võtsin kandiku kätte ning kandsin selle akna ääres asuvasse lauda, kus ma alati oma kambaga istusin. Peale mind jõudsid lauda Larry ja Mary, siis Elena ja Joseph, koos jõudsid Tom ning Janet ja lõpuks jõudis kohale ka Samantha, kes paistis veidi pingul olevat.
Kohe, kui me kõik sööma asusime, hakkas Janet jutustama: ,,Kuulge, sõbrad! Enne, kui me mugima hakkame, kuulsin ma suht jubedat lugu, mis ei paista eriti tõele vastavat. Eile oli mingi võimlemispidu, kus võimlejad oma kavasid tegid ning ühe kava nimi oli ,,Hüpnoos"." Ta tegi pausi ning Tom ja Larry turtsusid selle uudise peale - ma aga kikitasin kõrvu.
Janet jätkas: ,,Seal olid igasugused reporterid kohal, filmijad ja umbes kakssada pealtvaatajat. Siis üks reporter rääkis, et see ,,Hüpnoosi" kava pidi hästi hüpnotiseeriv olema ning hüpnotiseeris üsna mitu inimest ära - umbes pooled. Vähemalt nii räägitakse."
Joseph hakkas naerma ning turtsus: ,,Oh, olge nüüd... Hüpnotiseeriv kava? Kuulake ometi, see saab ainult selles mõttes hüpnotiseeriv olla, et see on nii hea kava, et kõigi silmad jälgivad seda." Ta naaldus tahapoole ja muigas. ,,Muud midagi," lisas ta.
Ma muigas samuti. Eks need reporterid suutsid igasuguseid värke kokku jahvatada ja igasugust loba rääkida. Ma mõtlesin: Joseph'l on õigus - hüpnotiseeriv saab see olla vaid selles mõttes, et kõik vaatavad seda, kuna see on nii hea kava.
Järsku ütles Samantha minu kõrval sosinal: ,,Kuule, räägime pärast söögivahetundi omavahel. Ootan sind prantsuse keele klassi juures."
Vaatasin tema poole ning nägin, et ta oli juba oma makaronisalati ja riisikuhja kastmega ära söönud ning vaatas mind pingsalt.
,,Olgu pealegi," ohkasin ma lõpuks ning suunasin jälle tähelepanu teiste vestlusele, millele ma paar vürtsikat sõna juurde lisasin nii, et teised lõkerdama hakkasid.
- - -
Läksin prantsuse keele klassi poole - loodan, et Samanthal pole pikka vestlust plaanis, sest varsti hakkab loodusõpetus. Kohendasin oma kotti paremini õlale ja peatusin prantsuse keele klassi ukse ees. Nurgas nägingi Samanthat, kes paistis ikka veel pingul olevat. Mõtlesin: Võib-olla on ta pinges ja murelik selle tunnikontrolli pärast, mida õpetaja - härra Tobs - kavatses meile korraldada.
,,Mis on?" küsisin ma Samantha juurde kõndides. ,,Millest sa tahtsid rääkida?"
,,Tšš!" tegi Samantha minu jahmatuseks. ,,Mitte keegi ei tohi sellest kuulda!"
Ma panin jahmunult oma koti maha ning asetasin käed otsustavalt puusale. Ütlesin: ,,No, räägi siis!"
Samantha ootas ära mõned mööduvad õpilased ja õpetajad ning hakkas sosinal rääkima nii, et pidin ette kummarduma: ,,Tead, mul on üks suur saladus, mida ma usaldan ainult sulle."
,,Mis saladus?" pärisin ma samuti sosinal, põnevusest hinge kinni pidades.
Samantha hingas sügavalt sisse ning ütles: ,,Ma olen hüpnotiseerija. Ma oskan hüpnoosi teistele inimestele peale panna."

Autori kommentaar »