1-Redemption to conciousness (11)

Sissejuhatus:
Ta tahab olla tugev. Ta üritab tunnetest hoolimata hakkama saada.
Eks ta saabki, aga kui kauaks? Kuni miski veidralt tuttav ja võõras hakkab võimsust saama? Mida teadvus temalt nõuab?

! Võimalikud inglisekeelseid väljendid.
! Võib esineda vandumist.
! Kõikidele vanustele.

"Minu punkt!" hüüatas Marcella käsi õhku visates. Ta hüples ühel kohal üles-alla, hiiglaslik võidunaeratus näol.

Toetasin küünarnukkidega põlvede peale, sügavalt sisse-välja hingates. Vaatasin imestusega Marcellat: me olime vähemalt pool tundi sulgpalli mänginud ja tal oli veel nii palju energiat alles, et ta sai ringi kalpsata. Peale selle, Marcella võitis mängud seisuga 3:0.

Ausalt öeldes oli see minu suhtes ainult veidikene ebaaus, sest Marcella hakkas just hiljuti sulgpallitrennis käima, aga sellegipoolest - kuidas ometi lasin ma 14-aastasel endale ära teha? See tundus karmi hoobina vastu nägu.

Tõusin ohates püsti ja lükkasin märjale laubale kleepunud juuksesalgu eemale. Marcella keksles rõõmsalt kohe ligi ja tõstis käe. Lõin talle ilmselt minu kõige nõrgema high-five´i.

Seda oli ka Marcella näolt lugeda, sest ta ütles väga dramaatilise silmapöörituse saatel: "Sa ei saa ometi nii väsinud olla!"

Turtsatasin. "Ja-jah, sa panid mu terve aia laiuses jooksma, noor neiu." Marcella naeratas selle peale väga uhkelt.

Läksime tagasi oma vanemate juurde, kes tagaterrassil valjuhäälselt jutustasid. Marcella oli juba hooplema hakkanud, kuidas ta mulle hullult pähe oli teinud. Haarasin piknikulaual olevast kausist paar porgandit ja neid nosides hakkasin tagauksest majja sisenema.

"Phoenix!" peatas ema mind käsivarrest haarates, kui temast möödumas olin. Pöörasin end tema poole, küsiv ilme näol. "Kas kõik on ikka korras?" küsis ta vaikselt, et ülejäänud seltskond meile tähelepanu üleliia ei koondaks.

Noogutasin ja pöördusin ukse poole tagasi, kuid hoolitsev nagu mu ema oli, tõmbas ta mu õrnalt tagasi. "Oled sa kindel? Sa võid minuga alati kõigest rääkida, Phoenix, sa tead seda, eks?"

"Jah. Minuga on kõik korras, emps," ütlesin ning naeratasin talle tänulikult enne kui maja sisemusse kadusin.

Esimese asjana tormasin kohe pesuruumi sisse ja hakkasin end lahtiriietama. Viskasin higised spordiriided pesumasinasse ja tõmbasin juuksed hobusesabast lahti. Mässisin end roosa käterätiku sisse ja sisenesin dušširuumi. Panin dušši käima ja sättisin temperatuuri 30 kraadi peale. Rätiku viskasin nagisse.

Astusin jaheda vee alla ning pöörasin end näoga dušši poole. Vesi lõi küll mulle otse näkku, aga ma sain ikkagi hingata. Tegin juuksed märjaks, kuid ei vaevunud neid šampooniga pesema. Varsti mõistsin, et jahedal veel polnud enam mulle mingit mõju ja keerasin temperatuuri nupu veel 5 kraadi allapoole. Nüüd hakkas vesi korralikult külmaks minema.

Seisin vee all nagu vihma kätte unustatud kass. Külm vesi mõjus tohutult karastavalt ja hästi. Pidin ühe käe seinale toetuma, et ma pikali ei kukuks.

Asi polnud üldse selles, et ma oleks uimane või pallimängust tohutult väsinud, vaid ma tundsin jälle toda tunnet. Seda on raske seletada, kuid kui panna ühte patta lein, hirm ja segadus, siis just niimoodi ma tundsingi.

Üks asi oli minu oma õe surm. Phoebe oli minu parim sõber, siiamaani oli. Oli raske aru saada, et kui ma hommikul silmad avan, siis kõrvalvoodis ei maga keegi, sest too teine voodi oli juba minema viidud. Minul ja Phoebel oli üldsegi oma side. Side, mida lihtsalt õed seletada ei oskaks. Side, millest võib-olla saaksid aru kaksikud. Meie side ei kadunud pärast tema surma, ma siiski tundsin seda ja see oli vast ainuke asi, mis mind päriselt maapeal õnnelikuna hoidis.

Teine asi oli see hirm. Seda on veel raskem seletada, kui üldse mingit tunnet. See polnud tavaline hirm, mida sa võisid tunda näiteks kummitavas asukohas või siis, kui sulle tundub, et keegi jälitab sind pimedal tänaval kõndides. See hirm pulbitses terves mu kehas, piiras mind nagu seinad ja ähvardas maapinna alt kaotada. See ajas mu paanikasse ning hirmutas mind rohkem, kui miski muu.

Kolmandaks tuli segadus. Ma tundsin pidevalt kellegi kohalolekut. Ei, ma tundsin mittekellegi kohalolekut. Ma olin küll täiesti üksi, aga siiski mitmekesi. See segadus varastas minult öösel mitu tundi. See ei lasknud mul magada.

Ma seisin ikka veel dušši all. Näpuotsad olid hakanud juba vaikselt kortsu tõmbuma. Hoiatus, et on juba aeg lahkuda. Keerasin vee kinni ning mässisin end taas rätiku sisse.

Enne pesuruumist lahkumist vaatasin kahtlustavalt mõlemale poole ja panin seejärel trepi poole jooksu. Tugevalt rätikut kahe käega kinni hoides, ruttasin trepist üles ja kiiresti oma tuppa. Panin selga dressid ja pluusi ning harjasin kergelt oma juuksed läbi. Heidsin end voodile pikali, käed-jalad laiali.

Põrnitsesin hiljuaegu valgeks värvitud lage. Pärast Phoebe lahkumist olime selle toa ümber muutnud. Kõike oli nüüd "topeltvähem". Seinavärvile ei saanudki õiget nime anda, ükspäev tundus see helesinine, teine päev natuke rohelisem. Voodi seisis toaukse vastaseina keskel, ühel pool oli valge öökapp, teisel pool põrandalamp. Toauksest vasakul oli terve seinaulatuses riidekapp ning paremal kirjutuslaud ja kummut. Olin toa kodusemaks teinud plakatite, seinakaunistuste, piltide ja tuledega, kuid sellegi poolest tundus see vahetevahel võõrana.

Tõusin istukile ja näppisin tekki, mis mu voodit päevatekina kattis. Vanavanaema oli selle minule ja Phoebele meie kolmandaks sünnipäevaks kinkinud. Meil oli ohtralt pilte, kus sellega poseerinud olime. Enamasti olime seda tekkidest ehitatud onnis põrandana kasutanud.

Ma polnud märganud, et olin üheainsa pisara poetanud. Pühkisin selle kiiresti käeseljaga ära ning hingasin sügavalt sisse.

Kuulsin õrna koputust ja tõstsin kähku pea. Ema seisis ukseavas, vastu uksepiita toetudes. Ma ei teadnud, kui kaua ta seal seisnud oli, aga ilmselt piisavalt, et minu pisaramomenti näha.

"Ma igatsen teda." Mu hääl murdus keset lauset. Neelatasin, et nuttu tagasi hoida.

"Mina ka."