2# Syrena Night as Fire (6)

"Kullake, ärka üles." Tugev raputus äratas mu täielikult.
Papa naeratas mulle vastu. "Täna on ball, mäletad?"
Noogutasin. Papa lahkus toast.
Panin selga kleidi, kammisin juuksed läbi ning tõmbasin pruunikad poolsaapad jalga.
Läksin kööginurka, kus pliidi kõrval ootasid mind pähklivõiga kaetud sai. Papa näitas oma oskusi. See ajas midn turtsatama.
"Papa, mis kell sa koju jõuad?" hüüdsin lahkuvale isale lahtisest aknast.
Papa vinnas end meie hobusele. "Tund või rohkem enne balli."
Ta pilgutas silma ja ajas hobuse liikvele. Vaatasin kuidas ta lendava tolmu sisse kadus.
Sulgesin akna ja sõin vaikselt oma saia ära. Pärast seda polnud mul midagi erilist enam teha. Papa keelas mul pahandusi teha, kuid see nimekiri tõesti tähendas mulle väga palju.
Niisiis ma hiilisin linnaku poole. Läksin väravast sisse ja varjusin õlletünni taha. Valvurid mängisid eemal kabe, peauksest sisse hiilivat mind ei nähtud.
Kõndisin ülivaikselt mööda koride, minnes üles mitmest-mitmest trepist, varjudes kord metallrüütli kui ka nurga taha.
Jõudsin märkamatult ülemisse koridori. Nägin eemal tuttavat tammepuustust. Tuba koos pika lauaga, mille kõige esimeses sahtlis pidi olema külalistenimekiri. Alles nüüd hakkasin mõtlema, kas mu plaan peab ka vett.
Tippisin ukseni ja kuulatasin. Hääli ei tulnud. Lipsasin sisse, krabasin lahti laua esimese sahtli ja leidsin külalistenimekirja.
Võtsin selel välja ja silmitsesin seda hetkeks. Äkitselt vajus link alla ja kostus hääli. Mul oli viis sekundit, et peitu minna. Peitsin end mantlikappi, mis ukse kõrval oli.
Jõudsin just kappi mantlite vahele pugeda, kui uks lahti pahvatas.
"... aga ei, temal on täna kõik ajad kinni. See pole normaalne. Ma olen balli nädalaid oodanud ja mu pintsak pole ikka veel parandatud!"
Hääl oli madal ja väga vihene. Ilmselgelt.
"See on lihtne," kostus üks hääl päris kapi juurest. "Paranda see ise ära."
Tundsin hääle ära - Sir Nicholas. Mul ei vedanud. Nad avastavad mu kohe, kui kapi avavad.
"Sa teed nalja, Nicho? Mina, Sir Ahmed, hakkan parandama pintsakut?" naeris esimene hääl. "See on eriti tobe minusugusele härrale."
"Ja väga tobe on rääkida pintsaku parandamisest, kui sul on enne balli vaja palju tööd teha." Uksest sisenes naine.
"Preili Claudie, te kuulasite jälle pealt?" Sir Nicholas´e hääl oli ärritatud.
Naine turtsatas. "Sir Ahmed rääkis lihtsalt kõva häälega. Nii," - sain aru, et ta pöördus Sir Ahmed´i poole - "kui sa seda paari tunniga ei tee" - kuulsin millegi langemist lauale - "oled sa vallandatud. Head päeva!"
Kostusid pehmed sammud ja naine lahkus ruumist. Pärast seda lahkusid ka mõlemad mehed, mitte midagi ütlemata. Kui uks sulgus ja koridoris enam hääli ei kostnud, lasin sealt jalga. Ülikiiresti.
Jooksin tuldud teed tagasi ja hiilisin väravast välja. Jooksin mitusada meetrit majani ja lipsasin uksest sisse. Olenemata sellest, et teadsin, et paps jõuab hilja, vaatasin toad üle, et kedagi peale sattumas ei oleks.
Võtsin diivanil istet ja hakkasin külalistenimekirja läbi lappama.
Night, Night, Night, Night... NIGHT!
Mu silmad puurisid kahte nime, mille olin avastanud.
"Sierra Night ja Sady Night," lugesin ehmunult.
Mõlema kirjelduses oli kirjutatud, et saabub koos oma kasuisa ja -emaga ning Sierra Night´i vanuseks oli märgitud 14 ning Sady Night´i omaks 13. Kõige rohkem häiris mind see, et kõigi nimed hakkasid "S" tähega.
Minu nimi tuli pärast neid.
Syrena Night - Saabub koos oma lesest isaga, lihase isaga. - Vanus ; 13.
"... isaga, lihase isaga?" pomisesin omaette.
Miks oli sinna isaga saabumise juurde lisatud veel lihase isaga? See häiris mind. Jah, häiris ja vägagi.
Nüüd tuli mulle meelde ka õhtul juhtunu.
"Sa tahaksid rohkem tütreid, eks?"
"Jah."
See "jah" oli olnud väga ehmunud ja kohkunud. Tema silmis nägin äratundmist. Kolme tüdrukut.
Kohkusin nii kõvasti, et raamat mu sülest vajus mürtsatusega maha. Võtsin selle tagasi kiiresti kätte ja väljusin majast. Sisenesin jällegi hiilides linnakusse ja viskasin raamatu huupi õlletünnide hulka. Valvurid ajasid end püsti ja hakkasid sissetungijat otsima.
Lasin sealt tuhat nelja plagama. Vahele jäämine oleks olnud üks väga suur pahandus. Pahandus, mis viib võlla.
Koju jõudes vajusin väsinult tugitooli. Tõmbasin jalad kõhu vastu ja võtsin kätega nende ümbert kinni. Kiigutasin end õrnalt.
Kolm tütart, lahutatud pärast ema surma? Kas mind sünnitades oli ema alla andnud? Andnud alla ja lasknud südamel üles öelda? Kas võib olla, et Sady on minu kaksikõde? Kas mul tuleb võimalus tüdrukutega rääkida ja kõik välja selgitada?

# Vabandust, seekord tuli lühem. Loodan, et meeldis ja pole igav. Kommige, kritiseerige, olge mõnusad. :) #