6-Redemption to conciousness (5)

Ei läinud kaua aega, kui kohale saabus teinegi suurem seltskond. Must džiip parkis end Carla pikapi kõrvale ning esimesena väljus meie sõber Caden, poisi järel tema sugulane Paxton ning Paxtoni tüdruksõber Elisabeth. Paxtoniga olin ma tuttav, sest tema ja Caden käisid peaaegu alati kahekesi koos väljas ning olin ka Elisabethi varem näinud, kuid polnud ühtegi sõna vahetanud.

Nendega oli kaasas kolmas poiss, keda ma polnud kunagi varem kohanud. Tal olid kergelt lokkis juuksed ja, nii palju kui ma kaugelt nägin, oli ta üsna nägus. Keha järgi võis arvata, et ta teeb palju trenni.

Aknast teisi kahtlaselt jälgimise asemel otsustasin õue neid tervitama minna. Nick oli juba nende juures ning rääkis elavalt, kätega vehkides.

"-ja neil olid kaabud ka veel peas. Nad nägid totaalselt tobedad välja," rääkis Nick.

"Ma olen kindel, et sa arvasid, et me näeme paganama kuumad välja," astusin vestlusesse, naeratades sõbralikult.

"Hei, Phoenix!" tervitas Caden mind kallistusega. "Tore sind näha. Kuidas sul läheb?"

Pidin endale mõttes kordama, et see on täiesti tavaline küsimus, mida alatihti inimesi üle pika aja nähes küsitakse, aga siiski miski minus murdus ja mõtted langesid Phoebele. Ma tõesti proovisin sellest teemast heaga eemale hoida, aga ma ei suutnud veel leppida faktiga, et teda lihtsalt pole enam.

"On olnud paremaid aegu," ütlesin vaikselt poisi kõrva ääres. Tundsin, kuidas Caden vaikselt minu õla vastas noogutab. Seejärel ta eemaldus ja naeratas mulle toetavalt. Sarnaselt Nickile

Pöördusin Paxtoni poole ning lõin talle tugeva high-five´i. "Kuidas kärab?" Paxton naeris, silmad kissis.

Paxton on tüsedama võitu kehaga, punapea ja tedretähnidega, meenutades natukene Ed Sheeranit. Samuti oskab ta paari lugu kitarril mängida, aga laulmine pole kindlasti üks tema annetest. Iseloomult on ta sõbralik ja oskab alati seltskonda sulanduda.

"Tavaliselt. Loodan parimad kaks nädalat veeta," vastas poiss. "See on minu" - ta pani käe Elisabethile ümber - "tüdruksõber Elisabeth. Elisabeth, see on Phoenix."

Elisabeth sirutas oma kena maniküüriga käe ette, soe naeratus huulil. Surusin tüdruku kätt. "Rõõm sinuga lõpuks tutvuda."

"Samad sõnad," lausus Elisabeth.

Ta on kleenukese kehaehitusega neiu ning tal on tumepruunid juuksed, mis ulatuvad tema tagumikuni. Tal on mandli kujuga hallikad silmad - nendes nagu põleks koguaeg väike tuluke, sest need helgivad rõõmsalt. Igakord, kui neiu naeratab ilmuvad nähtavale põselohud, mis teevad ta veel armsamaks, andes talle süütu ilme.

"Oh- See on Hunter." Tüdruk viipas lokkidega poisi meile lähemale "Ta on samuti üks Cadeni sõpru."

Vaatasin võõrale kutile otsa. Ta polnud lihtsalt nägus - ta oli kuum. Tema pilk oli peaaegu et läbitungiv, kui tema sinised silmad minu rohelisi piidlesid. Lokid, mis kergelt ta näole langesid andsid talle salapärase ilme. Ta kandis valget t-särki, mistõttu kumasid tumedad jooned läbi tema särgi. Tätoveeringud.

Punastasin, kui olin taibanud, et põhimõtteliselt olin silmadega teda lahti riietanud. "H-hei," sõnasin. "Phoenix."

Hunteri huuled olid vormitud muigeks ning tema silmi jälgides tundus mulle, et ta hindab minu üldpilti. Automaatselt hakkasin mõtlema, milline ma välja näen. Ma kandsin kitsaid teksaseid, Nirvana bändisärki ja Nike´i tosse ning ma olin kindel, et mu juuksed olid veidike sassis. Kuumuse tõttu higistas mu nahk üpris kenasti, seega ei saanud ma kindel olla, et mu meik kuskile laiali pole läinud.

Ma ilmselt võitsin ära kõige kohutavama esimese mulje preemia.

"S-" hakkas Hunter ütlema.

"Ma juhatan teid edasi majja. See on piisavalt suur, et ära eksida," lausus Nick, päästes mind mis iganes vastusest, mida Hunter parajasti öelnud oleks.

Närviliselt vinnasin ühe spordikoti õlale ning hakkasin sellega maja poole kõmpima. Hunter tormas mulle järele ja kõndis minu kõrval edasi. "Ma olen sinust palju kuulnud."

Isegi tema hääl kõlas kuumana. Mis sai ometi selle poisi juures halb olla?

"Ma loodan, et ainult head," vastasin tobedalt. Ma oleks soovinud endale korraliku kõrvakiilu anda.

Hunter naeris vaikselt. "Kas sa tõesti oled siis nii paha tüdruk?"

Oigasin, teenides Hunterilt muigvel näo. "Mida siis Caden sulle minust rääkinud on?"

"Noh," venitas Hunter. "Nii üht kui ka teist." Pööritasin silmi ning avasin maja välisukse, sisenedes majja. Panin spordikoti ukse juurde maha ning pöörasin end Hunteri poole.

"Kõik toad ülemisel korrusel on magamistoad. Tuba vali endale ise." Hunter tänas mind kähku ja oli juba teel trepist üles.

Paistis, et keegi ei vajanud kottide tassimise või tubade otsimisega rohkem abi, seega heitsin end elutoa diivanile pikali ja jäin ühte tala vaatama. Selle küljes rippus plakat, millele oli kirjutatud "Sa peaksid olema üllatunud, mida unenäod võivad teha".

Mulle tundus nagu oleks õhk mu kopsudes ootamatult otsa saanud. Mu käed rändasid mu kõrile ja ma üritasin meeleheitlikult õhku sisse tõmmata. Pigistasin silmad tugevalt kinni ning kohe kui need avasin oli hingamine taas normaalne.

Vaatasin uuesti plakatit. Sellel oli kiri "Igale roosile on oma pistoda". Polnud mingit haisugi sellest, et sinna oleks kirjutatud midagi unenägude kohta. Kas ma olin unistama jäänud?

Diivani kõrval oli vana kohver, mille sees olid hunnikus erinevad tekid. Võtsin välja ühe sügistoonidega ning panin selle endale peale. Asetasin pea suurele diivanipadjale ning sulgesin silmad.

-----

Ma seisin keset inimtühja tänavat, lehtpuud ümberringi ning pealtnäha tühjad puitmajakesed üksteise kõrval rivis. See koht tundus tuttav.

Kõndisin aeglaselt mööda teed edasi kuni jõudsin valge päevinäinud majani, mis oli ainuke elamu, mille aiaväravad olid pärani lahti. Kivisillutis viis irvakil välisukseni, mille tagant kuulsin kolinat.

See oli absoluutselt ainuke heli, mida ma kuulsin. Ma ei kuulnud puude kohinat, kui tuul neid sasis. Ma ei kuulnud oma samme maapinnal. See oli judinaid tekitav. Hirm hakkas minus jõudu võtma.

Astusin väikesest trepist üles veranda moodi alale ja lükkasin ukse lahti. Majja sisenedes sain suure üllatuse osaliseks. Ma olin katedraalis. Vitraažaknad võtsid suurema osa enda alla, laes rippusid hiiglaslikud lühtrid. Keset hoonet seisis troon, tooliseljaga minu poole.

Iga samm, mille trooni poole võtsin, tõstis minus hirmu. Ma tundsin nagu ma läheneksin millegi kohutavale. Kuid ma ei suutnud peatuda. Mu jalad kandsid mind omavoliliselt edasi.

Trooni ette jõudnud, seisatasin. Mul oli tunne nagu mu silmad oleks oma koobastest välja tunginud ning järjekordselt ei saanud mu kopsud enam õhku. Phoebe vaatas mulle klaasistunud pilgul otsa.

Nüüd ma mäletasin kõike. Helitut tänavat, kulunud värviga maja ja vildakat katust, värvilisi vitraažaknaid, ilusaid graveeringuid seintel, trooni. Kuid esimest korda ma tõesti kartsin. Eelmises unenäos olin ma olnud vaid uudishimulik.

Nagu tookordki oli Phoebe haiglase välimusega, nahk hallikalt helkimas. Ta oli veel kõhnemaks jäänud, surmavalt kõhnaks. Tal oli ninast verd jooksnud, ühtlasi valgudes ka neiu huultele. Nüüd oli veri ära kuivanud. Tal kandis sama kleiti, kuid seekord oli see mustem ja räbalam. Kuid minu jaoks nägi ta ikkagi lummav välja.

Hoolimata faktist, et ma kartsin nii väga, suutsin ma teha midagi, mis eelmine kord polnud õnnestunud. Ma rääkisin temaga.

"Phoebe, palun, ütle midagi," sosistasin.

Phoebe silmad jälgisid mind kalgilt, nagu oleks ma tolmurull äsja koristatud toas. Ta hingas ebaühtlaselt, rind kiiresti tõusmas-langemas.

Taaskord avas Phoebe suu, üritades mulle midagi öelda, kuid sealt ei tulnud ühtegi heli.

Mu keha hakkas ootamatult rappuma, ajades mind paanikasse. Palusin Phoebelt abi, kuid teda ei kõigutanud miski. Ta vaatas mind ainiti. Ja kui mu silmad mind ei petnud, siis ma nägin tulukest tema silmades.

-----

"Päevast, unimüts." Caden kükitas diivani ees, vaid paar sentimeetrit minu näost eemal ja naeratas veidralt.

"Kui sa üritasid mind ehmatada, siis kahju küll, aga ei läinud läbi," pomisesin. Seejärel haigutasin.

Caden kehitas õlgu. "Üritasin sind äratada tegelikult. Ma raputasin sind vast mitu minutit juba, enne kui sa silmad lahti otsustasid teha."

Mu silme ette tekkis kujutluspilt Phoebest, kes istus troonil, inetu väljanägemisega kleit seljas ja vahtis klaasistunult enda ette. Raputasin pead.

"Miks sa üldse mu und segasid?"

"Teised tahavad poodi minna," vastas poiss. "Arvasin, et ehk tahad kaasa minna."

Noogutasin. Mul polnud nagunii midagi targemat teha. "Tahan küll. Aitäh." Caden patsutas mu õlga ning lahkus toast, joostes kiiresti ülemisele korrusele.

Voltisin teki tagasi kokku ja viskasin selle vanasse kohvrisse teiste hulka. Jäin veel diivanile istuma, pea käte vahel.

Ma ei suutnud unenäole mõtlemisest hoiduda. See käis mu peas nagu filmilint, mida peatada ei saa. Ja peale selle kujutan ma igasuguseid asju veel üleval olleski ette, nagu erinevad kirjad plakatil.

"Ma vist hakkan ära pöörama," ütlesin endale.

Autori kommentaar »