32# Not (3)

Filmiõhtu sujus meil mõnusalt. Terve elutuba oli toitu täis, seda jätkus kasvõi mitmeks päevaks.
Vahepeal jäi keegi tüdrukutest magama, kuid iga filmi alguses äratasime üksteist üles ning niimoodi me üleval enam-vähem püsisime, kuid loomulikult lõppude lõpuks vajusime kõik kokku,
Ma ärkasin esimesena ning nägin kõike seda, mis pani mind sügavalt ohkama.
DVD karbid vedelesid mööda esimest korrust laiali. Toidupakendid, joogitopsid, pudelid, tühjad krõpsupakid, popcorni pudi ja igasugune muu pahn vahtis mulle põrandalt, mööblilt ja seinalt vastu.
Kõige rohkem muretsesin suure limonaadi pleki pärast elutoa seinal.
Ma olen kindel, et Keity vanemad löövad oma tütre maha, kui nad seda näevad.
Läksin sahvrisse ja otsisin peaaegu pool tundi prügikotte kuni lõpuks leidsin mustad kokkurullitud prügikotid kartulikastist.
Hakkasin rämpsu kokku korjama, tehes tüdrukutele suure teene - peamiselt Keityle.
Nad hakkasid ükshaaval vaikselt ärkama.
Lia, kes teisena ärkas aitas mind veidikene aega, vaatas mõni minut telekast Käsnakallet ja läks kööki korda lööma ning süüa tegema.
"Kas ma saan varsti süüa?" pomises Dani, pea diivanipadja all peidus. "Ma olen tohutus näljas."
"Sa sõid eile, või õigemini täna öösel, üksinda kaks pakki krõpse ära. Kuidas sul saab kõht tühi olla?" küsisin uskumatult. "Aja endale kark alla ning aita koristada."
Lasime Keityl rahulikult magada. Tüdruk oli armsalt ennast tugitooli mugavalt kerra tõmmanud ning nohises ülivaikselt.
Lia oli selle aja peale, kui Keity üles ärkas, köögi ära koristanud, külmkappi täiendanud ning hommikusöögi valmistanud.
Kui kõik neljakesi lauda istusime oli kell peaaegu 11 hommikul.
"Aitäh, et te kõik ära koristasite, aga ma oleksin võinud teid vabalt aidata," lausus Keity oma omletti nosides.
Lia kehitas õlgu: "Võib-olla, aga ma olen kindel, et me tegime kolmekesi rohkem segadust, kui sina üksinda."
"Tõsi," naeris Keity vaikselt ja õgis oma toitu.
"Kuidas teil kõht nii tühi on? Mulle vaid vaevu mahtus kohuke sisse, rääkimata sellest omlettist, mis on muide väga hea, Lia."
"See omlett pole midagi erilist. Ma oskan seda purjus peaga ka teha," kelkis Danielle, mis ajas Lia naerma.
See ajas meid kõiki tegelikult naerma.
Vahepealt on Dani lihtsalt selline, kes toriseb ja arvab endast paremini, kui ta tegelikult on. Loomulikult, ta on meile kõigile kallis, väga tark ja ülimalt abivalmis, kuid inimesed ei ole koguaeg samasugused. Meie - tüdrukute - juuresolekul võib Dani olla kasvõi Bremeni linna moosekant.
Mu telefon hakkas mikrolaineahju pealt vibreerima. Heitsin tüdrukutele küsiva pilgu ning võtsin ilma ID vaatamata kõne vastu.
"Aluu?" küsisin kinnise nina häälega, millega ajasin sõbrannad itsitama.
Teisel pool toru püsis mõnda aega vaikus: "Sa oled valjuhääldi peal, Darcy. Kas sa oled kaine?"
Ma olin kõne pannud juba valjuhääldi peale siis, kui vaikus kestis, sest ma pidasin seda kahtlaseks. Ning minu üle uuesti naerdi, kui küsimust kuuldi.
"Harry, ma arvan, et ma olen vägagi kaine," laususin muiates. "Mis toimub?"
"Kuidas pidžaama pidu läheb?" küsis kellegi teise hääl - Zayn.
"Hästi," ütles Dani. "Muide, meie koristasime terve hommikupooliku, samas sinu piiga meil tudus siin."
"Enne kui me jutuga edasi lähme," segasin kiiresti vahele ning hakkasin feik-sosistama: "Zayn, kas sa päriselt tegid Keityga beebisid?"
Oli lühike vaikus. Äkitselt hakati mõlemal pool toru naerma. Väljaarvatud Keity, kes mind uskumatuses jõllitas - võimalik et isegi Zayn ei naernud.
"Teemamuudatus. Miks te meile helistasite?" küsis Lia täissuuga.
Tundsin Lou naeru kergesti ära. Harry ütles rohkem nagu endamisi: "Oh, mu kallis Louis, miks sa mulle nii teed."
Aga kõik kuulsid seda, mis võrdus uue narupahvakutega. Ma ei naernud, sest see oli lame nali ja ka Niall arvas seda.
"See oli väga suvaline, Harry," pomises Nialler lõbustatud häälega.
"Nõustun Paksukesega," laususin enesekindlalt.
Keegi poistest köhatas pahandavalt ja Niall kostis: "Kas sa kutsusid mind just paksuks?"
"Oh ei, see on lihtsalt hüüdnimi poisile, kes juhtumisi on kõige kõhnem terves pundis," naeratasin endamisi ja ajasin teised tüdrukud ka naeratama.
Teisel pool toru lõi minu lause kära püsti, mille peale itsitasime.
"Nad on nii lapsikud," ütles Lia naerdes.
"Ja ei saa naljadest aru," lisas Keity.
Dani turtsatas: "Nad isegi võtavad kõike nii paganama tõsiselt."
"Ei kommenteeri," kostsin omaltpoolt. "Danielle, kuidas sinust selline pohhuist sai?"
"Millest sa räägid?" Dani vaatas mulle kohkunult otsa.
Keity saatis mulle mõistva pilgu ja noogutas Dani suunas. "Mulle tundub ka, et sa võtad viimasel ajal kuidagi vabamalt - suhtud kõigesse lihtsamalt."
Lia ei öelnud midagi.
"Ma ei tea," kehitas Danielle õlgu. "Arvan, et mul hakkas lihtsalt kergem, kui oma õega asjad ära klaarisid. Vanemate jama."
"Teemavahetus!" hüüatas Lia äkitselt. "Plot twist: Me ei ole Lia, Darcy, Danielle ega Keity, vaid muumitrollid, kes võtavad inimeste kehasid üle."
Hüppasin köögilaua tagant välja ning hakkasin automaatselt muumitrollide teemamuusikat laulma.
On muumimaal uksed ja südamed valla. "Hei muumid!"
Üks hääl huikab ülevalt pilvedest alla: "Hei muumid!"
Sõpru kuis hoida-
Minuga hakati koos laulma ja lõpuks me laulsime muumide tunnusmuusikat nagu ilma häälepaelteta kutsikad, sest meie hääled kostsid kõik koos lihtsalt kohutavalt.
Ma suutsin ainult Lia, Harry ja Liami hääled teistest eristada, sest need helisesid ning kostsid hästi.
"Vähemalt me teame, et üheksakesti me talendisaates läbi ei vea," lausus Louis enesekindlalt.

Vajusin geomeetria vihikule peale ning ohkasin nii sügavalt, kui võimalik.
Kas see asi raskemaks ei saa minna? Mul pole aimugi, kuidas ma eksamid ära teen.
Ma ei jõua sammugi Oxfordi poole astuda, kui ma seda ja veel sada teist ainet selgeks ei saa.
Ma olen koolis enamasti keskmine õpilane. Jah, mul on kõik peamiselt A ja B, kuid tuleb ka neid kordi, kus paberilt vaatab vastu C või isegi D, kuid viimast pole ma tükk aega saanud.
"Teed koduseid ülesandeid?" piilus ema ukse pealt sisse.
Oigasin.
Ema tuli tuppa ning nihutas tugitooli, et istuda minu kõrvale laua äärde.
"Ei, kordan geomeetriat eksami jaoks," laususin. "Muide, emps, kuidas sinul läinud on?"
Mulle ei meenunud peaaegu hetkeki, millal ma viimati Ashley käest küsisin, kuidas temal läheb. Kas ma olen tõesti nii väiklane?
"Ma mäletan veel, et sa said ametikõrgendust. Kuidas su plasmateleriga kontoris on?"
Emps naeratas ja lõi käed kokku: "Imeliselt. Ma olen oma bossi väga üllatanud ning ennast korduvalt tõestanud. Teler on lihtsalt väike lisa kontorisse, aga peamine on ikka töö."
Mulle oli alati meeldinud kuulata, kuidas mu ema oma töökohast räägib. Ashley oli juba teismelisest saadik unistanud töötada ravimitootjana ning nüüd teeb ta Laseringis oma unistustetööd.
"Darcy, kuna sa viimati shoppamas käisid?" küsis ta seejärel.
Tõstsin üllatunult kulmud üles, hoides pead käe abil üleval.
"Mul pole aimugi," kehitasin õlgu. "Paar kuud tagasi? Detsembris millalgi?"
"Mis sa arvad sellest, kui sa lased endal puhata ning lähed täna lihtsalt shoppama?" küsis ta naeratades. "Võta Keity või keegi kaasa."
Loomulikult pakub ema esimese sõbrana just Keity kaasa, sest nagu me kõik juba teame on Keity totaalne printsess.
Seda mitte just otseses mõttes. Printsess ehk riiete- ja kingadekuninganna, iludustšikk, mida iganes. Ilu ja mood on Keityle koguaeg tähtsad olnud.
Mind ei imestaks, kui ta modellikarjäärina elus läbi hakkab rügama.
"Uh, olgu?" olin õnnelik.
Võib-olla peaksingi koolitöö juurest ära saama ning vabamalt võtma.
"Ma panen su pangakontole mõne saja juurde," pilgutas emps mulle silma ja lahkus toast.
Helistasin silmapilkselt Keityle.
"Hei," ütlesin kohe, kui tüdruk vastu võttis.
"Kas "Hei-hopsti, Väikevend" oleks väga lame vastu öelda?" päris ta, ajades mu itsitama.
"Perfektne. Igastahes, sina ja mina, kaubanduskeskus, 30 minuti pärast?"
"Kas sa tahad mulle öelda, et preili Daisy otsustas lõpuks shoppama minna?" imestas ta.
Pööritasin silmi. "Juhuslikult on mu nimi ikka veel Darcy. Ning jah."
"Siis saame 30 minuti pärast Macy´s kokku," lausus Keity ning lõpetas kõne.
Kell oli peaaegu 3, mis tähendas, et minul ja Keityl oli lõpmatult palju aega kümneid poode läbi käia. Ja kui sa juba Keityga shoppama lähed, siis ära oota, et see ainult mõni tund kestab.
Läksin vannituppa ning vaatasin peeglisse. Mulle vaatas vastu siniste silmaalustega täiesti emotsioonitu tüdruk.
Olgu, asi polnud nii hull, aga ma nägin inetu välja.
Eelmise päeva meik oli tuhmunud ning jumestuskreemi oli mitmest kohast nähtaval.
Otsustasin kiiresti dušši alt läbi hüpata ning tegin endale uue näo pähe, mis ei olnud väga erinev eelmisest. Ainult tegin endale pesukaru silmad.
Seda nimetab niimoodi Keity, kes endalegi seda teeb.
Panin selga tavalised teksad ning lodeleva beeži pluusi.
Haarasin käigu pealt oma käekoti ning marssisin Davidi tuppa sisse, kes mingit arvutimängu parajasti mängis,
Võtsin poisi kõrvaklapid peast ning karjusin talle kõrva: "Kas sa saad mind Macy´sse viia?"
"Ai, Darcy, mine metsa!" hüüatas ta. "Mida iganes, võin viia, aga sa ei pea mind kurdiks tegema."
Naeratades tormasin alumisele korrusele ning toetasin end diivani äärele, et pruune madalaid saapaid jalga tõmmata.
Ema tuli köögist, pühkis märgi käsi põlle sisse, mis ta mustadele teksade peale oli tõmmanud, sõnades: "Head poodlemist."
Surusin talle põsele musi ning vedasin Davidi endaga majast välja.
"Sa oled väga pealesuruv õde, kas tead?" küsis Dave, kui kesklinna poole sõitsime. "Väga."
Muigasin. "Mulle tundub, et sa oled sellise minaga harjunud. Sellesmõttes, sa kuuletusid mulle kohe."
"Kuidas sa saad mulle nii öelda, kuigi ma olen sust mitu aastat vanem?" kissitas ta eredas päikesevalguses silmi ning ajas mu itsitama.
Jõudsin Macy ette ning kiirustasin autost välja, öeldes Dave´le kiire "aitäh". Keity ootas mind eesukse ees, käed rinnal risti ja kaval naeratus näol.
"Preili, sa jäid viis minutit hiljaks. Mul on plaan tund aega kauem shoppata, kui alguses mõtlesin," lausus Keity enesekindlalt ja haaras mu käevangu.
"Kuidas sa suudad nii paljud poed läbi käia? Mul hakkavad juba kahe tunniga jalad valutama ja sina kannad kontsasid."
"Ma olen talendiga üle kullatud või ma olen lihtsalt sellega harjunud, arvestades, et ma shoppan iga kuu mitu korda," ütles ta proffesionaalselt.
Pööritasin silmi ning järgnesin tüdrukule.
"Ma olen kindel, et sa ei ole sellega kursis, aga nädalalõpus tuleb Spring Fling ja sa tuled ka," lausus Keity kohe, kui kleidipoodi astusime.
"Mul pole kellegagi tulla, pealegi, me oleksime kõik neljakesi võinud shoppama tulla selle jaoks," pakkusin.
Keity ohkas, kuid kehitas seejärel õlgu: "Seekord juhtus nii. Ma ei saa ilma Spring Flingi kleidita Macy´st lahkuda."
"Mida sa sellest arvad?" tõmbasin välja hõbedase õlapaelteta kleidi, mis ülespoole põlvi lõppes. Kleidi piht oli väiksem.
"Ma näeks seda rohkem Danielle seljas," arvas K. "Mulle läheb peale punane, lilla ja sellised värvid. Ma arvan, et roheline sobiks su silmadega."
"Roheline kleit minu silmis näeb nii jube välja. Kas mulle maani kleit sobiks?" Lasin näppude vahelt libiseda tumesinisel kleidil.
"Proovi seda igaksjuhuks. Sa kannaks vabalt välja maani kleidi kontsakingades, aga sinises värvis ma alati kahtlen."
Võtsin kleidi ja lasin selle käsivarrele kukkuda.
Nii kuhjasime Keityga mitmeid, võib-olla isegi kümneid, kleite oma käsivartele kuni lõpuks neid kõiki proovima läksime.
Võtsime kõrvuti kabiinid, et saaksime üksteise kleitidele kiires üle-nurga pilgud heita, seejärel kõndisime korraga kabiinidest välja, keerutasime üksteise ees ja läksime järgmist proovima.
"See näeb sinu seljas imeline välja," laususin, kui Keity minu ees punases kleidis keerutas. "Punane tõesti on sinu värv!"
Kleit oli maani ja kaisutas tüdruku puusasid. See oli peamiselt liibuv, kuid põlvedest säärteni oli see nagu seelik. Õlapaelteta.
"See on nii riskantne valik. Ma alati kahtlen täispikkades kleitides," muretses Keity ja vaatas oma kleiti igast võimalikus peeglist oma kabiinis.
Seisin sõnatult tema kabiiniuksel ja oskasin ainult öelda, et ta näeb imeline välja ning ta peaks selle kleidi ostma.
Keity pidas minu kleidiks täiesti musta kleiti, mis ulatus mulle vaevu põlvedeni ja mille seljaosa oli tohutult avar.
"Mulle tundub, et selle kleidi sees on auk, Keity, see ei saa kleidi juurde sobida," pomisesin vaikselt.
Keity naeris minu märkuse üle ja raputas pead. "Siis see ei ole sinu kleit. Mulle meeldis alguses, aga rinnaesine on liiga kinnine."
"Ma ei lähe pesumodellina koolipeole," pööritasin silmi ja ajasin Keity uuesti naerma.
"Ma pole seda öelnud. Proovi seda pikka sinist kleiti," palus Keity.
"Ja sina proovi seda pikka lillat!"
Vahetasime oma kleidid soovitute vastu ning astusime korraga kabiinidest välja.
"See on täpselt õige!" ütlesime samal ajal korraga ning naeratasime laialt.
Keityl oli seljas maani tumelilla kleit, mis alates pihast läks kehast eemale ja oli kroppitud. Seelikuosal olid mitmes kohas pärlid ning samuti ka rinna all.
Mina kandsin toda pikka tumesinist kleiti, mille esimesena endale proovimiseks võtsin. Kleit oli kerge ehitusega, ei midagi keerulist. Õlapaelteta, südamekujulise rinnaesisega, selja pealt pitsiline.
"Ma arvan, et see meeldib mulle," laususin. "Mis sa arvad?"
"See näeb sinu seljas kena välja. Ma arvan, et mina ei oskaks seda ära kanda," rääkis Keity. "Darcy, see on totaalselt sinu kleit!"
Keerutasin end mitu korda peegli ees, käed puusas, üritades otsustada.
"Ma ei tunne ennast selles kleidis mugavalt. Kuidagi raske tundub."
Lõpuks lahkusin ikkagi poest oma tumesinise kleidiga, õnnelik naeratus näol. Keity lõpetas sootuks hoopis teistsugusema kleidivariandiga.
"Kuidas oleks Springfieldiga?" küsis Keity rõõmsalt.
"Ja seejärel Zara?" pakkusin.
"Sobib."