17# Syrena Night as Fire (3)

Siin siis uus osa. See pole viimane osa, aga lõpp enam kaugel ei ole.
Kritiseerige, kommenteerige, lisage lemmikuks (et fänn olla) ja kinkige pastakaid (ei luni) nagu ikka. Pühendus jällegi -Cikzch´ile, sest ta on parim fänn, kes üldse olla saab. See osa tuleb lühike, aga viimased luban pikemad teha.

Pisarad hakkasid lihtsalt mu silmadest voolama. Sierra oli pime. KUjutasin ennast sellises pimeduses ja teadmatuses ette. See oleks kohutav.
"Sierra?" nuuksusin.
"Õde?" küsis tüdruk vastu. "K-kus sa oled? A-a-aita min-d."
Aitasin Sierra püsti, lastes tal enda õlale toetuda.
"Püsi vagusi, eks?" palusin temalt. "See pole veel läbi."
Sierra noogutas, soojad pisarad minu pluusile langemas. Vaatasin ringi, otsides Sadyt, aga teda polnud kusagil. Nuuksatasin jälle ja piilusin lossinurga tagant välja.
Neid oli igal pool. Savandid.
"Sierra, ma pean su ohutusse viima. Ma pean Lea üles otsima."
"Sa ei saa mind üksi jätta." Sierra hakkas uuesti nutma, kätega minu käsi otsides.
"Ta ei jätagi," kostus madal mehehääl.
Sierra kiljatas, surusin peapesa ta suule, sosistades: "See on Brandon."
Pöördusin mehe poole: "Kus Lea on?"
Mees jälgis maapinda. "Ma ei tea. Ma kaotasin ta. Me ei jõudnud käest kinni hoida, kui kõik need massid sisse jooksid."
"Olgu," noogutasin. "Ma lähen otsin ta üles."
"Mine Sierraga kuskile ohutusse kohta."
"Ma pean oma lossi ja maad samuti kaitsma," lausus Brandon. "Ma-"
"Vii Sierra ohutusse kohta!" hüüatasin. "Lihtsalt tee seda. Palun?!"
Brandon noogutas ja võttis Sierra sülle. Ta oli inimese-kujul. Imestasin miks. Jääkaruna hävitaks ta hoobilt mitu savanti.
"Mis sinuga juhtus, laps?" päris Brandon Sierralt, kes värises hirmust.
"M-ma... M-a..." üritas ta midagi öelda.
"Ta on pime, Brandon," ohkasin ja vaatasin Sierrat kahjutundega.
Brandoni silmad läksid suureks. "Ma lähen otsin kellegi, kes temaga oleks. Sa...?"
"Otsin Lea üles, jah, ma luban."
Brandon saatis mulle tänuliku pilgu ja pistis Sierraga jooksu. Piiludes nurga tagant nägin, et ta tegi mitmele savandile ära. Ise veel kandis kedagi, kena.
"Keda sa siin ootad?" kostus rõve irvitamine.
Pöörasin ümber.
Ründa.
Ja savant oli juba surnud. Ehmatasin, kui lähedal ta oli mulle olnud. Tema viga, et ta kõneles. Ta oleks mu peaaegu tapnud. Ohkasin uuesti ja jooksin võitlus-keerisesse.
Aegajalt kedagi tappes, vaatasin ringi ja ringi, aga ei suutnud Lead leida.
Paremal, kostis mu elemendi hääl.
Pöörasin pea paremale ja hetkeks tundus mulle, et kõik liigub aegluubis.
Lea võitles, kaks mõõka käes, punupats siia-sinna vehklemas, pikk sinine kleit seljas, millel polnud ühtki plekki ega kriimustust. Ei ühtki märki sellest, mis hetkel toimus.
"Lea!" karjusin ja jooksin naise poole.
Lea pööras pea minu poole, vaatas korraks ringi ja jooksis mulle vastu.
"Mida sa teed?" karjus ta. "Kus su õed on?"
"Sadyst pole mul aimugi, aga temaga on kõik hästi, ma tean seda. Sierra on pime."
Viimase uudise peale ta tardus. Mõtlesin, et see oli uudise pärast, aga täpselt, kui ma viimase lause lõpetasin, löödi Leale mõõgaga selga. Ta langes nagu haavaleht maha ja lamas seal, suust verd jooksmas.
"Lea, ei!" hüüatasin, pisarad hulgaliselt voolamas. "Lea, palun, pea vastu..."
Siis vaatasin mõrvaliku pilguga savanti, kes oli Leale mõõga selga löönud. Ta lahvatas tules, karjudes, mis hirmus. Ja siis ilmus Sady.
"Ma tegelen Leaga," kõneles ta kiiresti, et vaevu pidasin temaga sammu. "Mine neljandale korrusele, seal on Sierra valvuritega. Ma tean, mida Leaga teha."
"Kas Sierra on praegu ohutuses?" küsisin valjult.
Sady noogutas ja aitas Lead istukile, tõmmates kähku mõõga naise seest välja. Lea karjatas, aga oli veel õnneks elus.
"Siis ma tulen sulle appi!" otsustasin ja me võtsime Lea kahepeale sülle.
"Kuhu me ta viime?" küsisin seejärel.
Sady vaatas ainult otse: "Meie ema juurde."