18# Syrena Night as Fire (2)

Siin siis uus osa. See pole veel lõpp... Pühendus -Cikzch´ile - kõihge kallim oled. Kritiseerige, kinkige pastakaid (ei luni), hinnake ja kindlasti lugege. ;) See tuleb lühike, aga pikem kui eelmine, vabandan, kui ei meeldi. Kommenteerige kindlasti!

Kohkusin. Mida ta ütles? Meie ema juurde?
"Sady mida sa ajad?" pahandasin. "Praegune aeg pole õige, et nalja teha."
"Ma ei teegi!" nähvas Sady. "Ma räägin sulle kõike hiljem."
Noogutasin ainult ja jooksin koos Sadyga kaasa. Me läksime peaaegu jääkuru mägede vahele, aga enne seda peatusime ja Sady palus mul Lead toetada, kes vaevaliselt hingas.
Sady veeretas suurt lumepalli eest ära ja selle taga nägin avarust.
"Mine Leaga sisse," palus Sady ja seda ma tegingi.
Ma oleks peaaegu vapustusse ära minestanud, mis tollel hetkel minu ees oli. See oli hiiglaslik avar kuulruum, mis oli nagu imedemaa. Puud, mis siis kasvasid helkisid ja nende küljes rippusid tuhanded tulukesed nagu jaanimardikad. Muru ja jääseinad helkisid samamoodi.
Sady oli avaruse sulgenud ning tuli aitas mul Lead edasi toimetada.
Selles kohas oli veel jõgi, mis siin-seal ruumis lookles. See oli nii puhas ja sile, et nägin enda peegelpilti liigagi hästi.
"Peatume siin," lausus Sady lõpuks.
Vaatasin ringi ja mu silmad peatusid naisel, kes seisis meist kümme meetrit eemal.
Ta oli lühikest kasvu - Sierrast ainult mõni sentimeeter pikem - tumepruunide puusadeni juustega nagu minul ja õdedel. Tema silmade värv oli kaugele näha - valge-puna-sinine. See oli meie ema.
"Emme," sosistasin ja lasin Least lahti.
Sady püüdis ta ruttu kinni ja heitis mulle veidra pilgu järele. Aga ma jooksin ema poole, tehes sellest mitte välja. Jooksin ema embusesse.
"Emme," sosistasin uuesti ja hakkasin nutma.
"Ära nuta, kullake," paitas ema mu pead. "Ma olen sinuga ja kõik on korras."
"Ei, emme, ei ole," nutsin nagu viie-aastane. "Sierra on pime ja Lea kaotab kohe teadvuse. Palju Blacksword´i karusid ja sõdureid on surnud."
Naine ohkas ja pani mu maha. "Ma tean. Lähme teeme Lea terveks."
Võtsin emal käest kinni ja kõndisin temaga Sadyni, kes teda imetlusega jälgis. Sain aru miks. Meie ema oli liigagi ilus, nagu ingel.
Ta istus Lea kõrvale maha ning võttis naise käest kinni.
"Samantha," sosistas Lea. "Hea sind jälle näha."
"Sind ka," naeratas mu ema talle vastu. "Kust sa katki oled?"
"Selg," ütles Sady enne Lead. "Savant lõi talle mõõga selga."
Mu ema vaatas mu kaksikõele ehmudes otsa ja pööras vaikselt Lea seljaga enda poole.
"Lea, sa elad selle üle," lausus ta seejärel. "See pole väga hull."
Lea noogutas vaevu ja sulges silmad. Kuna me kõik olime väga vait, siis hetke pärast oli kuulda, kuidas Lea süda enam ei löönud.
"Ei!" karjatas Sady ja kukkus Lead kallistama.
Pisarad hakkasid mu silmadest ojadena jooksma ja ma paitasin Lea lühikesi punakaid juukseid, mis siiamaani patsis olid.
"Ta on veel elus," ütles Samantha kiiresti. "Kas te aitate mind?"
Noogutasime Sadyga kähku. Loomulikult. Lea oli nii hea inimene ja meile palju abiks olnud.
Meie ema võttis Lea ilma vaevata sülle ning kõndis temaga ojja, nii et ta valge kleit kohe veest läbi ilmus. Mõistatasin kas tal külm ei ole, aga ilmselt mitte, sest õhk selles kohas oli üllatavalt soe.
Samantha istus Leaga keset oja, sosistas midagi vahetpidamata ja tegi kätega jang-jitzu liigutusi.
"Sa tahtsid kuulata, kuidas ma ema leidsin?" küsis Sady murule istudes.
Noogutasin innukalt ja istusin õe kõrvale.
"Kui sa hüppasin lossikatuselt alla, siis minu juurde jooksis meie ema - ta oli nii rabavalt ilus, et teadsin kohe, et pean talle järgnema. Samas ta võis olla savant, kes mu ära võlub, eks? See mõte tuli ka mu pähe," jutustas Sady. "Aga ta tõi mu siia ja tegi mu haava korda ja rääkis mulle kes ta on. Niisama lihtsalt."
"Ta... Oota, sul oli haav?" ehmusin.
Sady noogutas muiates, ütles: "Ma sain mürgitatud mõõgaga käe pihta ja ta viis mu samamoodi ojja ja ravis mu käe terveks."
Heitsin pilgu Sady riietele, mis olid täiesti kuivad. "Aga kas sa läbi vettinud ei peaks olema?"
"See ongi üsna põnev. Ei ole nagu näed. Kui praegu on Lea ja meie ema samuti märjavõitu, siis välja tulles pole neil veepiiska kah kuskil."
"See on põnev."
Pärast mitut minutit tegi Sady uuesti suu lahti.
"Sa tead, kes Jang Jitzu on, ma usun?" küsis tüdruk mulle otsa vaadates.
"Jah." Mees, kes valdas lund, tuld ja vett ning oskas nendega ravida.
"Mul tekkis idee seoses sellega, mida meie ema teeb. Ta ravib praegu Lead terveks, eks, ojas ja jang-jitzu võtetega. Kuidas ta seda oskab? Jang Jitzul oli anne - ta ei õppinud seda."
Sain Sadu mõttest aru: "Ja meie ema on Jang Jitzu järeltulija?"
"Ma ei tea. Legend rääkis nais järeltulijast, kellel on seos lume, tule ja veega, aga mitte otsene."
Ideed lendasin kohe ka minun pähe ja see muutus üsna põnevaks.
"Meie ema võib-olla kasutab meid," pakkusin.
"Kasutab?" kortsutas Sady kulmu.
Noogutasin ja rääkisin: "Sa ütlesid, et tal pole otsene suhe elementidega vaid seos. Meie oleme tema tütred - Lumi, Tuli ja Vesi - seega meie emal on seos ja ta saab meid põlvkonna juurte läbi kasutada...?"
"See on tõsi," kostus eemalt - ema.
"On?" hüppas Sady püsti. "Võin ma küsin midagi?"
Ema noogutas ja pööras pea meie poole.
"Miks just meie pere? Miks meie oleme annetega ülekullatud? See tõi meile nii palju riski."
"Ma tean," ohkas meie ema ja tegeles Leaga edasi. "Aga kõik saab korda, ma tean seda."
Ja siis ma sain millestki aru. Nii lihtsalt, kuidagi kogemata. Võib-olla element aitas mind.
Jah, vastas element mu mõttele.
Noogutasin endamisi ja naeratasin. Pole võimalik.
"Ema," alustasin vaikselt. "Kas ka mina võin ühe küsimuse esitada?"
Ta noogutas: "Ikka."
Sady vaatas mind uudishimu ja põnevusega, mis tegi mind närviliseks.
"Kas isa on elus?"
Ema keeras ennast terve kehaga meie poole - Lea kätel - ning vaatas minust ja Sadyst mööda. Keerasime ka ennast ümber. Kuulsin Sady ahhetamist.
Isa seisis meist üsna kaugel jääseina ääres. Toetas selle vastu ja naeratas võidukalt, vaadates mind ja Sadyt.
Mul oli kahju, et Sierrat seal ei olnud. Miks üldse ta lossi viidi, kui meie ema suudab ravida?