36# Not (2)

Mu isa võttis Zaci üllatusega vastu, patsutades ta selga ja puha. Õnneks ta pole üks nendest vanematest, kes sinu sõprade juuresolekul tittu-plätutama hakkab.
"Darcy, anna andeks, aga ma pean kohe varsti lahkuma. Ma saaksin su Jenna juurde viia," vabandas isa ja hakkas köögisahtlist midagi otsima.
Muutusin automaatselt rõõmsamaks ja noogutasin innukalt.
"Darcy," peatas Zac mu, kui autosse hakkasin juba istuma. "Äkki oleks parem kui ma jään siia? Ma oleks teil vanadel sõpradel seal nagu seljas ja üleliigne."
Kogelesin. "Aga sa pead olema üksi. Võib-olla isegi õhtuni!"
"Ma võtsin videomänge ja DVDsid kaasa ja su isal on hiiglaslik telekas!"
Naersin. "Olgu." Kallistasin poissi ja istusin autosse, kus isa juba kannatust oli kaotamas.
"Miks sa poisi maha jätsid?" küsis ta.
"Seda küsimust saab väga erineval moel võtta: miks ta siia jäi või miks ma temast lahku läksin?"
Paps pööritas lõbustatult silmi, samal ajal mööda tänavat kihutades. "Esimene."
"Ta ei tahtnud jalgu jääda." - Isa tegi suured silmad. - "Tema jaoks oli okei jääda majja ja oma asjadega tegelema."
"Väga härrasmehelik iseenesest temast ju?" arvas isa.
Kehitasin õlgu, samal ajal kergelt noogutades.
"Olgu, ma võtan su õhtueel peale," lausus isa. "Ole viisakas."
"Ma siiski oskan inimestega rääkida," pööritasin silmi ja lõin ukse kinni.
Läksin Grace´ide ukse taha ning koputasin viisakalt, kuigi uks oli kergelt irvakil.
"Tule sisse!" hüüdis poisihääl. Kohkusin. See oli Jonahi hääl.
Astusin majja ja liikusin söögitoa poole, kus hääl tuli.
Mõlemad kaksikud istusid naerusuiste nägudega arvutiekraani taga ja heitsid mulle vaid korraks pilgu, et külastajat näha.
"Ma arvasingi, et sina," muigas Jenna. "Tule, Darcyella."
"Õõh, sa kutsud teda nagu onu Klaus," öökis Jon. "Kus su kombed on, õde?"
Jenna vahtis oma venda kurjakuulutavalt.
"Ära vahi mind nii," kurtis poiss.
"Sina pane oma suu kinni enne kui ma midagi mõtlematut teen. Hei, Darcy, vaata!"
Jenna patsutas oma põlvele, seega toetasin ennast selle vastu ja jälgisin ekraani. Ekraanil hüppasid ringi põhjapõdrad, kes tantsisid veidra muusika jälgi. See oli vist "Ding dong song".
"Miks te seda vaatate?" naersin.
"Sellepärast," hakkas ka Jenna lõpuks naerma. Jonah oli omas mullis.
"Kas me hakkame midagi põnevamat ka tegema? Need põdrad ajavad närvi juba," pomises ta.
Jenna pani arvuti kinni ja seejärel käed rinnale risti: "Tead, vend, miks sa võtad minu kallal koguaeg? Ise kiidad paar minutit ennem asja heaks ja nüüd porised. Mine ela onu Klausiga, vaata oma ilusat lõbusat elu."
"Joomine pole lõbus!"
"Mida avastust, Jon, kasva suureks palun."
Muigasin kaksikute tüli peale ja pakkusin järve äärde minna.
Jonahil on oma auto ning saime Jennaga ta ära räägitud, et ta meid viiks.
"Vesi on megasoe," õhkas Jenna, kui varbaga vett puudutas. "Tee kiiremini, Darcy."
Joostes läksin esimesena vette ja nüüd oli minu kord Jennat kutsuda.

Me ujusime üllatavalt kaua. Teine üllatav asi - Jonah liitus meiega ning temalgi oli lõbus. Temas ongi naeratav pool.
Jonah jõudis maja ette täpselt samal hetkel, kui mu isagi. Istusin kiiresti peale, lehvitasin kaksikutele ja isa juba kihutas.
"Kas meil on koju kiire?" küsisin murelikult.
"Sa pead kahjuks minuga staabi tulema," lausus ta. "Meil läheb kauem, kui plaanis oli."
Ma jäin vaikseks, sest jutt käis ometi isa tööst. Ta töötab maffias ja see ei saa sõbralikumalt isegi kõlada. Kas ma pean majja sisse minema?
Isa sõitis peaaegu pool tundi kuni jõudsime rohkem vaesemasse ja koledamasse linnaossa, kus rohkem lagunenud maju on.
Peatusime valge veidi lagunenud kahekorruselise maja ees, mis ühendus veel mitmete pikemate majadega.
Isa käskis mul täpselt tema selja taga kõndida ning et ma kellelegi otsa vahtima ei jääks.
Ta ütles eesukse juures laua taga istuvale mehele midagi, kes noogutas ja kuskile helistas.
"Mine," ütles ta tungivalt pärast kõnet.
Ma pidin jääma ukse taha seisma, kui isa suuremasse ruumi sisenes, mis konverentsiruumi moodi välja nägi.
Nägin eemal silti näitamas paremale "Osakond C". Minu uudishimu sai minust võitu ja ma läksin siltide järgi osakonna C poole.
Ma arvad, et umbes 14.-16. sajandil tähendas "Osakond C" vaimuhaiglas segaste inimeste palateid. Mis mul viga oli, et ma uudistama läksin?
"Kes sina oled?" küsis mehehääl ja ma pöörasin end kiiresti ümber.
"Darcy," pahvatasin kiiresti. "Ma ei teadnud-"
"Sa ei teadnud mida, plika? Mida sa siit otsid?" õiendas ta vinguval häälel.
"Otto, rai.sk, jäta tüdruk rahule," kostis vägagi tuttav hääl ning ma pöörasin pead, et Hayesile otsa vaadata.
Ta paistis alguses üllatunud olevat nagu midagi. Ta saatis Otto minema.
"Darcy, mida sa siin teed? Jookse siit kohe nii kaugele kui sa saad!"
Turtsatasin. "Mul oleks sulle sama küsimus. Mu paps on firma liige."
"Sa ei tohiks siin sellegipoolest olla. Kas su paps on C osakonnas?"
"Sinu isa on?" küsisin vastu.
"Mu isa juhib tervet osakonda," ohkas Hayes ning mu suu vist vajus lahti.
Ma jooksin nii juhuslikult otsa poisile, kelle isa on suur maffiamees?
"Seleta mulle osakondade jama ära," palusin.
"A osakond - lihtsad vargused: autod, raha ja nii edasi. B osakond - karmim, pätid ise ja röövimised. C osakond - relvad ja naised ei tohiks siin ringi liikuda."
"Mis paganama ebausk see veel on? Ma tahaks relvi näha," laususin surmtõsiselt.
Hayes ohkas. "Mine tagasi oma isa juurde. Keegi tapab su ära, kui sind näeb. Sul vedas Ottoga - ta on sama lihtne, kui silmade pilgutamine."
"Uskumatu milline see koht ikka on."
Samal ajal, kui ma seda ütlesin kostis pauk.
Hayes haaras mu käsivarrest ja hakkas raadiosaatjaga rääkima.
"Mis toimub?" küsis ta nõudlikult.
"Tuli A osakonnas, ebaharilik, jõudusid juurde," kostus hääl vastu.
"Mida me teeme?" hakkasin paanitsema.
Hayes ei vastanud mulle, vaid hakkas mind erinevates suundades ringi tarima kuni lõpuks üle õlale tõmbas ning jooksma hakkas.
Tundsin jalgu tema külgedele surudes, et puudutasin relva ning ma kohkusin, mis pani meid komistama.
Hayes vandus ja seejärel ohkas rahulikumalt. Kuulsin isa häält mulle kõrva rääkimas, mida teha ja ma tegin täpselt, mida kästi.
"Oled sa segane, et sa minema kõndisid?" pahandas isa minuga. "Vahet pole, nüüd sa teed nagu ma ütlen! Pilusilmad ründavad, see on haruldane, me ei saa koju minna."
"Zac ootab meid. Ja mis me kaome nüüd nädalateks ära?"
"Ma hoolitsen poisi eest. Kuula nüüd mind."
Ta tõmbas mu nurga taha varju ja kükitas minu ette, et ta minu kõrgusel saaks olla.
"Sa lähed jooksuga treppidest alla, mis asuvad siit paremale keerates esimesest uksest minnes. Jookse nii alla kui võimalik ning Hayes ootab sind seal ees. Ta teab, mida tegema peab."
Noogutasin. Mõtlemiseks polnud väga aegagi.
Isa andis märguande ja ma jooksin täiest jõust ukseni, mis treppideni viis. Tormasin treppidest alla nagu oleks Must Vari mind jälitamas. Kukkusin mitu korda ning mu nina sai veriseks.
Lõpuks koperdasin Hayesile otsa, kes muserdatult mu nägu uuris. "Kas sa üritasid ninaga seina puurida või midagi? Ma ei saa kuskilt praegu abi ka."
"Niisiis," peatus Hayes vana koristajakapi ees. Kui ta selle avas kukkusid puhastamisvahendid sealt välja. Hayes lennutas asju kapist välja ja lükkas kapi tagumist seina tahapoole.
Sealt avanes ava kuskile ruumi. Ronisin esimesena sisse ja kukkusin kuskile kivisele põrandale.
"Ma olen nii paanikas. Ma ei saa aru mis toimub."
"Hiinlased tegid rünnaku. Väga karm värk. Sellepärast siin palju naisi pole.
"Istu siin," ütles Hayes kuskil pimeduses ja ma kuulsin samme edasi-tagasi sammumas.
"Ära jäta mind üksi," hüüatasin.
"Kui nad bossini jõuavad, märkavad nad mu puudumist ja hakkavad otsima."
"Kas keegi leiaks meid siit? Kuskilt X müüri taga olevast kohast?"
Kostsid lasud, mis kostusid päris lähedalt ning peagi kuulsin ka hääli võõras kelles rääkimas.
Hayes surus oma peopesa mu suu ette, et ma ühtegi piiksu ei teeks.
"Ma kardan," pomisesin poisi käe vastas.
_____
Kiire asjadepööre, aga varsti sujub kõik arusaadavalt paika.