15# Not (13)

Tund lõppes ja me läksime teisi otsima. Saime söökla kõrval kokku.
"Te ei usu, mis juhtus!" kiljatas Keity, kes oli meist maha jäänud ja nüüd meie sekka lendas.
"Pudista välja," ohkas Dani.
Keity hingas sügavalt sisse: "Tyler kutsus mu ballile!"
"Kas te tüdrukud alati jagate selliseid asju niimoodi?" naeris Louis.
Liam hakkas tüdruku häälega rääkima: "Issakene, Lou, ma lähen Harryga täna välja! Mis ma kandma pean?"
Hakkasime naerma. Kõik peale Zayni, kes meist eemale hoidis. Ma tunneksin talle kaasa, aga ma ei saanud. Ta tegi mulle haiget.
Lõpetasin naermise ja küsisin teistelt. "Mis ballist me räägime?"
"Valentiniball!" hõiskas Lia. "Kuidas sa selle unustasid, Darcy? Me rääkisime sellest nädalaid tagasi. Kas sa ei mäleta?"
Viskasin juuksed ülbelt üle õla. "Ei."
Dani pööritas lõbustatult silmi. Lia ja Keity panid lihtsalt käed puusa. Ja poisid... Nad vahtisid meid uskumatute pilkudega. Peale Zayni. Sest ta hoidis eemale.
"Kas keegi on teid kutsunud?" vaatasin Lia ja Dani peale, kes kohe päid raputasid.
"Aga sind?" küsis Lia vastu.
Vaatasin talle "-.-" piluga otsa. "Nalja teed või? Ma ei lähe ballile!"
Lia suu vajus lahti. "Mida? Loomulikult lähed. Ma vean su endaga kaasa."
"Edu," mõmisesin, pannes käed rinnale risti.
"Aga," alustas Harry aeglaselt. "Valentinipäev on tegelikult 14. veebruar. Miks ball on 14. jaanuaril?"
Niall puhkes äkitselt naerma: "Harry, täna on 1. veebruar!"
Harry lõi endale käega vastu laupa.

(A/N: Käivita Avril Lavigne lugu 0:45 pealt.)
Koolipäev oli läbi ja ma seisin koolimaja ees, vaadates puude vahelt säravat päikest. Täna oli päikseline päev.
Niimoodi tuli mul meelde, kuidas isa suri. Ja mu tuju langes automaatselt.
Kuidas mulle tuli sellisel hetkel meelde isa surm? Sellepärast, et oli olnud täpselt samasugune ilm, kui ta suri.
Kõige rohkem painas mind see, et ma ei teinud tollel päeval midagi. Ma oleks suutnud tema surma ära hoida, aga ma ei teinud absoluutselt mitte midagi ja see tegi palju haiget.
Vahepeal ma soovisin lihtsalt kellelegi kõik ette kanda ja südamelt ära rääkida. See tundus nii hea ära rääkida kõik, mis oli hingel, aga ma ei suutnud seda lahti lasta.
Pärast isa surma oli kõik nii raske ja ma olin täiesti kadunud. Ma ei leidnud enam endas seda tugevat tüdrukut, kes ma olin koguaeg olnud. Selles asi oligi. Kunagi ma olin tugev, aga enam mitte. Kuskil minus oli auk. Selles augus oli kõik, mida ma ei mäleta.
Mulle tundus nagu oleks üks osa minu elust kadunud. Kadunud osa, mille lugu ma ei teadnud.
Ma tahaks nendest mälestustest lahti saada, aga need ei lähe kuskile. Kui ma mälestustest lahti ei lase auk ei täitu.
"Darcy?" kostus hääl.
Tardusin koha peal ja kartsin ümber pöörata. Mis siis, kui ta teeb mulle haiget? Sõimab mind jälle nende koledate sõnadega ja murrab mu südame. Ma olin täielikus kabuhirmus.
"Darcy," lausus ta soojalt, peaaegu armastusega.
Ei. Ta ei tahtnud seda kunagi, mitte iialgi.
Pöörasin kiiresti ümber ja vaatasin tema pruunidesse silmadesse. Kui ma teda ikka veel armastaks, upuksin nendesse silmadesse. Seekord olin piisavalt tark. Ma ei langenud tema ilusse.
"Greg." See nimi värises mu huultelt välja nagu oleks mul väga külm.
Mu süda hakkas valutama ja muutus külmaks. Ma astusin sammu tagasi, pigistades oma kampsuni äärt.
"M-mida sa si-i-siin teed?" pudistasin kiiresti ja vaatasin poisile uskumatult otsa.
"Ma ju ütlesin, et ma tulen tagasi," lausus ta vaikselt.
"Tagasi mulle haiget tegema?" paiskasin valust ja pisarad soovisid vägisi välja tungida.
"Ei," sõnas ta kindlalt. "Ma sain oma tegudest aru, olles eemal."
"Olles eemal kaks aastat," täpsustasin värisedes. "Kas sa varem aru ei saanud, mida sa tegid?"
"Ma olin Cassie sõrme ümber pööratud, Darc," üritas ta mu nägu puudutada, aga ma põrkasin eemale. "Ma ei saanud aru, mida ma tegin."
"Miks sa tagasi oled?" küsisin uuesti, pisarad seekord jooksmas mööda mu nägu alla.
"Ema saatis mind tagasi siia, et ma lõpetaks siin kooli nagu temagi," lausus ta.
Nohistasin ninaga. "Su ema ei tea ikkagi, mis päriselt juhtus, on mul õigus?"
Greg noogutas ning vaatas otse minu silmadesse. Ma vaatasin samuti talle otsa, suutmata eemale pöörata. Õnneks tuli keegi mulle appi.
Kellegi käsi puudutas mu õlga ja ma vaatasin kõrvale, nähes Harryt, kes murelikult mulle otsa vaatas.
"Kas siin on mingi probleem?" pööras Harry ennast Gregi poole, kes muigas.
"Kas ta on su poiss?" naeris ta ja vaatas lõbustatult mulle otsa.
Vahtisin talle vihaselt otsa, öeldes: "Kas sa arvad, et ma suudaks luua normaalselt suhet pärast seda, mis sa mulle tegid? Loomulikult mitte! Ei, ta pole mu poiss."
Ma lõin talle tugeva kõrvakiilu ja Harry tõmbas mind enda taha.
"Kes ta on?" küsis Harry vihaselt, hoides kätt minu ümber.
Vahtisin üle tema õla Gregi poole, kes oma põske hõõrus, irve tema nöol. Ta idee oligi mind välja vihastada.
Harry haaras tema särgist ja küsis vihaselt: "Kes kurat sa oled?"
"Greg."
Harry lasi temast lahti ja astus eemale, vaadates kordamööda mind ja Gregi. Ta nägu muutus järjest vihasemaks ja ma kartsin, mis võib juhtuda.
Hetk hiljem keegi karjatas ja ühe hetkega seisis Dani mu ees. Sain sellest aru, sest tema juuksed, mis sarnanesid nii väga minu omadele olid mul näos.
"Kasi temast eemale!" sisistas tüdruk.
Greg ohkas õnnelikult: "Kas see pole mitte sina, Danielle?"
"Kuidas sa julged oma nägu siia näidata? Kus Cassie on?" rääkis Dani hoiataval toonil.
"Me pole suhelnud pärast seda, kui ma lahkusin. Ma kuulsin, et ta läks Austraaliasse," kuulsin teda ütlemast.
Peatselt olid Lia ja Keity ja teised poisid meie juures.
"Greg?!" hüüatas Lia ja surus käed suule.
Keity astus koos temaga mitu sammu eemale, komistades otsa Loule, kes peaaegu pikali oleks kukkunud, kui Zayn tema taga poleks olnud.
Astusin Dani tagant välja ning vaatasin Gregile otsa.
Kohe tulid meelde need ajad.
Siis, kui ma teda suudlesin, tundsin alati tema külma huuleneeti enda huulte vastas
Siis, kui me kallistasime, tundsin end alati turvaliselt ja hästi.
Siis, kui me koos naersime, olin õnnelik, sest ta pani mind tundma nagu maailmamunana.
Siis, kui ta mulle kingitusi tegi, tundsin päriselt, et keegi teine peale mu perekonna hoolib minust.
Siis, kui ta helistas mulle koguaeg, kui ta tundis halvasti, teadsin, et mina olin põhjus, mis ta tuju paremaks tegi.
Ja need head ajad murti sekunditega.
"Ma pean minema," ütlesin kiiresti ja tormasin nende juurest minema.
"Darcy!" kuulsin Keityt hüüdmas, aga ma ei vaatanud tagasi.
Ma olin väga kaugele tulnud. Seisatasin ja istusin pargipingile maha, tõmbasin jalad vastu rinda ja puhkesin nutma. Ma oli linna äärses metsas, kus oli väike teerada, mille ääres leidus palju pinke.
Ma olin keset puid ning tundsin end väga väikse ja tähtsusetuna.
Ma igatsesin neid aegu ja see oli vale. Ma igatsesin Gregi ja mul olid tema vastu tunded. Kõike pärast seda, üks osa minust armastas teda.
See oli väga vale.
Ma vaatasin taevasse, mis oli ikka veel hele ja päike säras siiani seal.
"Issi, mida ma teen?" küsisin vaikselt. "Ma ei tea mida teha, ma olen kadunud, auku ei täida miski."
Auk täitub. See oli minu sisetunne. Ja mu sisetunne ei valetanud kunagi.
Äkitselt hakkasin hüsteeriliselt ja õnnelikult läbi pisarate naerma. Mu sisetunne polnud olnud osa minu elust peale isa surma.
Sisetunne on parim asi inimese juures, sest see ei valeta kunagi. See räägib tõtt.
Nagu öeldakse... Kui sa ei tea, kas sa armastad isikut või mitte, siis sisetunne ja süda ütleb kõik. See on sulatõsi.
Tundsin, et pink läks natukene raskemaks ja tõstsin pilgu. Vanamees istus minu kõrvale, silmad kaugusesse vaatamas.
"Tere, piiga," tervitas vanamees sõbralikul häälel.
"T-t-tere," kogelesin, vaadates meest uudshimulikult.
Ma polnud teda kunagi näinud. Vähemalt ma ei mäleta, aga ta oli nii tuttav. Tema kaugusesse vaatavad silmad olid sama rohelised, kui minu omad.
Ta on juba teine inimene, kes on minule sarnane. Esimene on Dani.
Mul on tüdrukuga samasugused juuksed. Ka Daniellel on pruunid lainelised juuksed, mis ulatuvad peaaegu tagumikuni. Meil on ka rohelised silmad, aga Dani omad segunevad õrnalt hallikaga.
Sellel mehel minu kõrval olid juuksed hallid ja tema täisti kortsus nägu oli loetamatu. Ta polnud õnnelik, vihane, nukker, rahulik, mõtlik, sõbraliku ilmega, pahane, väsinud, kurnatud, rõõmus, rõõmutu, rahutu, lõbustatud, igavlev. Ta oli lihtsalt loetamatu.
"Mida sina, noor neiu, keset metsa üksinda teed?" küsis vanamees, silmad ikka eemal.
"Tulin siia mõtlema," laususin vaikselt, mudides närviliselt oma käsi.
"See on mõtlemiseks hea koht," arvas ta. "Nooremana tulin samuti siia mõtlema."
"See on rahustav," ütlesin. Miks ma üldse temaga rääkisin?
"Kas sa kardad mind?"
Ütlesin ausalt: "Ei. Lihtsalt, ma pole harjunud võõraga rääkima."
Vanamees noogutas mõistvalt. "Vahest on hea võõrale oma muredest rääkida, kas tead? Kõik hingelt ära saada."
"See oleks nii hea varient mõtted välja öelda."
"Ja võõraga on see tähtis, et ta ei tea sind ning ei saa sind maha teha. See on mitu sada korda erinev, kui rääkida sõbra või perekonnaga."
"Tõsi," sõnasin.
Mees vaatas esimest korda minu poole. "Sul on küsimusi, millele sa soovid vastuseid."
See polnud küsimus, ta teadis seda. Ta lihtsalt luges selle mu näost välja. See oli nii ilmselge olnud. Loomulik nägi ja luges ta mu läbi. Ma juba olen nii läbinähtav.
Noogutasin ja vaatasin mehele otsa. Ta oli liiga tuttav.
"Kas on võimalik, et me oleme varem kohtunud?" küsisin silmi kissitades.
"Ei," vastas mees kohe.
Kas ta poleks pidanud algselt natukene mõtlema või midagi? Võimalik, et me olime varem kohanud, sest ta vastas nii kiiresti, ilma mõtlemata. Kui ta mind ei teaks, siis ta mõtleks kauem.
"Ma hakkan minema," lausus mees äkitselt, tõusis aeglaselt ja hakkas lahkuma.
"Headaega, Darcy," ütles ta imevaikselt, aga ma kuulsin seda ikkagi.
"Kuidas te mu nime teate?" hüppasin kiiresti pingilt püsti ja vaatasin mehe poole, aga ta selg oli kindlalt minu poole.
Ta jätkas kõndimist ja eiras mind täielikult.
"Palun!" hüüdsin.
Vanamees jätkas kõndimist. Ta värises õrnalt, seda oli näha.
Kuidas ta teadis mu nime? Ma polnud ennast talle tutvustanud. Niiet me olime tuttavad! Lihtsalt tema mulle ei meenunud, aga mina talle küll.
Ma olin totaalselt segaduses ja mu pea oli erinevaid mõtteid teadis.
Mind lausa ehmatas ära, et minule võhivõõras teab mu nime. Ühest küljest on see nii põnev, sest kuidas ikka suvaline su nime teab.
"Oota!" hüüdsin. "Palun! Kuidas sa mu nime tead?"
Vanamees peatus ja pööras end ümber. Soe naeratus vajus tema nöole.
Ma teadsin seda naeratust.
_____
Pühendus: kiisulillemiisu