Teine versioon: 9-Redemption to conciousness (2)

Jah - ma olen juba postitanud 9. osa, kuid mulle ei meeldinud milline see välja tuli. Seega ma tegin uue, teistsuguse ja - minu jaoks - parema versiooni. Ja ma peaks ühtlasi ka vabandust paluma, et see pole järgmine osa. :/

Me olime ennast jaganud kahte võistlusgruppi: Koolibrid ja Ninjajänesed. Meie - Koolibride - juht oli Lee ning vastasvõistkonna juhiks oli valitud Brianna. Mängualaks oli terve muruplats ning paar meetrit metsast ja maisipõllust.

Meie mäng koosnes lihtsalt teiste laskmisest ja punktide hoidmisest. Mõlemal tiimil oli alguses 20 punkti. Kui keegi pihta saab läheb tiimil punkt maha ja ta peab minema tagasi tiimi stardikohta, et uuesti mängima hakata.

"Meie plaan on selline - me püsime varjus ega jookse üle väljaku, et meid raske tabada oleks," ütles Lee. "Aga kaks liiget võiksid olla need, kes riskivad ja jahivad teisi väljakul."

Carla tõstis vaikselt käe: "Mulle meeldiks midagi sellist teha."

"Vabalt," nõustus Lee. "Keegi veel? Ma võin ka see jahtija olla, kui keegi ise ei soovi."

"Aga ole sina," soovitas Matt. "Ma võin minna metsa snaiperiks."

"Ma peidaksin ennast maisipõllul," pakkusin.

Lee noogutas. "Siis on kõik otsustatud. Igaüks võtab seda mängu nii tõsiselt, kui soovib. Meil ei pruugi olla just kõige ideaalsem plaan, aga see peaks toimima."

"Minu arvates on see ideaalne," lausus Samantha, kes vaatas imetlevalt oma poiss-sõbra poole.

"Kuulge nüüd! Lähme stardikohta," sekkusin ning hakkasin maja juurde minema.

Mõlemal tiimil olid erinevad strardikohad, et me ei näeks nii lihtsasti kuhu meie vastased end peidavad. Ninjajänesed olid muruplatsi teises otsas metsas, mille tõttu eeldasin, et nad ründavad eelkõige sealt.

Elisabeth, kes mängust osa ei võtnud, kõndis pika sammuga muruplatsi keskele, kuhu olime vedanud vana aiamööbli, mida kattena kasutada sai. Elisabethil oli käes ruupur ja kaelas vile.

"Tiimid olge valmis!" hüüdis neiu ruupurisse. "Viis... neli... kolm... kaks... üks!" Kostus pikk vile, andmaks märku, et mäng oli alanud.

Meie grupp hakkas kohe oma peidupaikadesse jooksma. Nick ja Samantha jäid aga stardikohta ja patrullisid maja ümbrust. Minuga tuli koos Beth.

Jooksime koos, Nerfipüssid käes, autode poole, mis tee ääres seisid. Varjusime Bethany volkswageni taha. Enne üle tee maisipõllule jooksmist, kontrollisime ega meid ei märgatud ja tõmbasime seejärel uttu.

"Mida me tegema peaksime?" küsis Beth. "Ma pole seda mängu kunagi varem mänginud."

Kehitasin õlgu, kõndides kükkis asendis edasi. "Püsi varjus, lase teisi inimesi, jookse."

"Kõlab hirmsalt," arvas Beth ning naeris vaikselt. Otsustasime heita pikali ning platsi niimoodi jälgida.

Paar minutit hiljem Beth tõukas mind kergelt ja osutas püssiotsaga muruplatsi poole. "Caden hiilib seal väga kavala näoga," lausus ta muigvel näoga.

Itsitasin vaikselt. "Ma lähen võtan ta vahele." Tulin meie peidukohast välja, hiilides vaikselt Cadeni poole, kes suure aialaua taga ennast varjas ja vahetevahel üle selle kiikas.

Lähenesin talle ringiga, varjates end puude taga, mis tee ääres seisid. Olin talle juba piisavalt lähedal, et oma Nerfipüssi tõsta ja poissi sihtida. Lasin kuuli teele, tabades teda otse selga.

"Pagan," sõnas Caden pahaselt ja pööras end ümber. Ta kissitas oma silmi, nähes, et keegi seisab puu varjus. "Phoenix? Kuidas sa võisid?"

Naersin. "Sa pead rohkem tähelepanu pöörama."

Caden raputas muiates oma pead ja jooksis Elisabethi juurde, kes nende tiimilt seejärel punkti eemaldas. Poiss hakkas tagasi stardikohta jooksma, saates mulle altkulmu pilgu.

"Ma leian su üles!" hüüdis ta mulle.

Pööritasin vaid silmi ning varjusin sama laua taha, kuhu ennist Cadengi. Samal hetkel jooksis keegi teine üle platsi - Samantha - ning läks ütles midagi Elisabethile. Arvatavasti oli ta kuuliga pihta saanud. Kui ta oli stardikoha poole jooksma hakanud, jooksis Lee platsile ja peitis ennast aiamööbli taha. Carla tuli kiiresti tema järel.

Otsustasin, et võiksin natukene riskida ja hakkasin hiilima vastastiimi stardikoha poole. Kus nad ennast peitsid, et nad üldse silma ei jäänud?

Tormasin metsa ja vaatasin kaugemalt, kuidas Brianna ja Brent stardikohal seisid ja silmadel julgelt ringi lasid käia. Siis Brent silmas mind ning hüüatas: "Hei!"

Astusin paar kiiret sammu ja "tulistasin" teda. Kuul lendas poisist mööda. "Selle eest sa veel saad."

Brent hakkas mind taga ajama. Naersin kõva häälega, samal ajal üle väljaku joostes. Jooksin pikkade sammudega mäenõlvalt üles ja põgenesin uuesti metsa. Brent proovis mind lasta, aga minu manöövrite tõttu ei saanud ta mulle pihta.

Pöörasin ennast kiiruga ümber ja sihtisin Brenti, kes mulle veel järel jooksis. Ta oli olnud nii lähedal, et ümber pöörates lõin temalt kogemata Nerfipüssi käest. Minu oma kukkus samuti käest.

Brent küünitas oma püssi poole, aga ma lükkasin ta eemale nii, et ta selili maha kukkus. Hakkasin seepeale tohutult naerma. Brent haaras mu jalast, tõmmates mind õrnalt pikali. Nüüd hakkas poisski naerma.

Püüdsime mõlemad üksteist püssidest eemal hoida. Istusin kaksiratsi Brentil otsas ja surusin ta käsi maapinna vastu. Kaugemalt võis see veider välja näha - üsna intiimne kaklus.

Mingil põhjusel tundsin ma Brenti vastu tohutut viha. Ma tundsin, kuidas mu nägu vihaseks grimassiks muutus, kuid Brenti silmad läikisid rõõmsalt ning tema suu oli naerul. See ajas mind veel pahasemaks. Ma surusin käed tema kõrile ja pigistasin oma sõrmed tihedalt tema kaela ümber.

Ta nägu muutus silmapilkselt. Silmad olid suured ja kohkunud ning suu liikus kiiresti nagu ta ütleks mulle midagi. Kuid ma ei kuulnud ühtegi heli.

Brent püüdis mu käsi eemale tõmmata, kuid mu sõrmed püsisid järjekindlalt tema kaela ümber. Ma tahtsin temast eemalduda, kuid ma ei suutnud. Ma tundsin, kui kanged mu sõrmed tema kägistamisest olid ja kui väsinud ma füüsiliselt olin, aga ma lihtsalt ei suutnud temast eemalduda.

Ma kuulsin helisid uuesti siis, kui tugevad käed mu Brentist eemale tirisid.

"Mis juhtus?"

"Kas sinuga on kõik korras?"

"Brent!"

"Hüpnotiseeritud? Olgu, ta tõesti-"

"Kas sa tahad vett?"

Hunteri hääl oli ainukene, mis minu kõrvadeni jõudis. Kõik ülejäänu oli arusaadamatu ja mu pea tahtis lõhkeda. Tegin end Hunteri käte vahel raskeks, potsatades niisketele männiokstele, mis metsas maapinda katsid. Hoidsin kätega peast kinni.

Hunter kükitas mu ette maha ja vaatas mulle pikalt silma. Isegi Brent tuli lähemale.

"Phoenix, kas sa kuuled mind?" küsis Hunter aeglaselt.

Ma ei tundnud soolaseid pisaraid oma põskedel enne, kui Hunter need eemale pühkis. Tema puudutus oli pehme ja pakkus lohutust, kuid ma ei suutnud oma mõtteid ära kiskuda asjaolult, et ma olin just kedagi kägistanud,

Hingasin sügavalt välja. "Ma- Ma ei soovinud Brentile haiget teha." Hakkasin hüsteeriliselt nutma, tõmmates jalad tugevasti vastu rinda.

Hunter vaatas mind kurvalt, kuid ei puudutanud mind. "Ära nuta, Phoenix. Palun, ära nuta."

"Ma kägistasin teda, Hunter," ütlesin talle, nagu Brenti poleks seal. "Ma ei suutnud temast enam eemalduda. Miski hoidis mind seal kinni."

Hunter märkas paanilisust minu hääles ja võttis mu kätest kinni ning silitas õrnalt mu käeselga. Ta ei öelnud midagi.

"Phoenix," sõnas Brent vaikselt. Mu pea viskus üles kohe, kui tema häält kuulsin. Ta vaatas mind kaastundlikult. "Ma nägin su silmadest, et see polnud sina. Mida iganes sa mõtled - see ei olnud sina. Tundus nagu sa ei teaks, mida sa teed."

Vaatasin teda uskumatu pilguga. "Mida?" küsisin hiirvaikselt. "Sa- Sa ei vihkagi mind? Kui see ei olnud mina, siis kes see oli? Mingi deemon? Kas sa tahad öelda, et sa tõesti arvad, et mingi üleloomulik jõud võttis minust võimsust?" Iga sõnaga muutus mu hääl vihasemaks.

"Ma-" alustas Brent.

"Ma tean, mida ma tegin! Ma tean, mida ma tegin seda tehes! See olin mina, täiesti lihane mina ja ma tulin sulle kallale! Tollel hetkel ma vihkasin sind nii väga, et ma olin valmis su lämmatama! Kas sa mõistad, et ma soovisin sind tappa?"

Brent raputas pead. "Sa mõtlesid nii, aga need ei olnud sinu mõtted. Sa pole selline, Phoenix."

"Sa isegi ei tea mind," laususin kalgilt.

"Aga ma tean, et sa ei teeks kellelegi tahtlikult viga," seletas ta. "Sellest mulle piisab."

"Phoenix, sa ei saa ennast süüdistada milleski, mida sina ei kontrollinud," sekkus Hunter meie vestlusesse. "Ma küll ei olnud teiega terve aeg, aga nii palju kui ma nägin - sa ei saanud olukorrast aru."

Ma ei vastanud tükk aega.

Brent ohkas: "Kuna mina olin siin- Ma olin siin terve aeg. Siis ma tean, et need klaasistunud silmad ei olnud sinu omad. Ma andestan sulle. Okei? Ja pea meeles, et see ei olnud sina."

"Okei," sõnasin viimaks.

"Väga hea," naeratas Brent lohutavalt, patsutas mu õlga ja tõusis püsti. "Ma lähen tagasi meie grupi pessa, enne kui keegi meid otsima tuleb." Ja ta jooksis minema.

Hunter ulatas mulle abivalmilt käe. Haarasin sellest kinni, et ta mu püsti tõmbaks. Pühkisin tagumiku puhtaks ja võtsin maast oma Nerfi püssi.

"On sinuga kõik korras?" küsis poiss. Vaatasin talle mõnda aega otsa. Tal on tõsiselt ilusad silmad.

"Jah."

Hunter naeratas põgusalt, enne kui Brentile järele hakkas minema. Otsustasin Bethany üles otsida ja võtsin oma suuna maisipõllu poole. Enne kui sammu jõudsin astuda, lendas miski tugevasti vastu mu kanni. Pöörasin kiiresti ümber.

Hunter seisis vaid paar meetrit minust eemal ja langetas oma püssi, naeratus näol. Kissitasin tema suunas silmi, mille peale ta naeratus venis. Seejärel jooksis ta kiiresti minema.

Idi.kas.

-----

Sörkisin Elisabethi juurde, kes tähelepanelikult ringi vaatas ja mängul silma peal hoidis.

"Oh, tere, Phoenix," lausus ta üllatunult, kui mind märkas. "Ma arvasin, et vähemalt üks inimene jääb pihta saamata."

Mu silmad läksid suureks. "Kõik on pihta saanud?"

"Ma liialdan natukene," muigas ta, pannes ka minu seda tegema. "Lee ja Hunter pole veel pihta saanud, aga ma lootsin ju ikka, et mõni tüdruk ka nendega punti jääb."

"Sa räägid liiga vara - Hunter leiab varsti oma lõpu," ütlesin, mille peale Elisabeth naerma hakkas. "Kes hetkel kaotamas on?"

"Mõlemal tiimil on praegu 3 punkti alles."

"Olgu. Ma lähen otsin Hunteri üles."

"Tee kiiresti! Sa pead veel kodust läbi käima ning sul on 10 minutit jäänud."

Jooksin kiiresti meie tiimi stardikohta poole maja taga. Carla seisis parajasti punases ringis, mis nööriga tehtud oli. Hüppasin ringi sisse. "Hei!"

"Said ka pihta, jah?"

"Esimest korda."

Carla raputas pead. "Ma ei saa aru, kuidas te seda teete."

Naersin. "Tuleb kaval olla ja hiilida lähedale nii, et sind ei märgata."

"Ma ei jõua oodata. Ma lihtsalt lendan peale," rääkis Carla, ajades mu veel rohkem naerma.

"Hunter pole veel pihta saanud," laususin. "Ma pean teda laskma enne, kui mäng lõppeb."

Carla viibutas oma püssiga. "Mine siis. Matt ütles, et ta olevat tihti mäenõlva poolses metsas."

Võib-olla seepärast oligi Hunter temale ja Brentile peale sattunud. Jumal olgu tänatud selle eest.

Noogutasin ja lippasin mäe poole. Majatagune nõlv oli eriti järsk ning ma pidin kõvasti vaeva nägema, et sealt üles saada.

Üles jõudnud, jooksin ainult mööda nõlvaäärt, sihiks Hunter kätte saada. Ma teadsin, et Hunter on kaval ja lihtsalt ei seisa kuskil, vaid püüab märkamatu olla, seega pidin eriti tähelepanelik olema. Olin platsi keskosaga umbes samal joonel, kui maha kükitasin ja puu taha varjusin. Hoidsin kõrvad kikkis, püss kõvasti vastu rinda surutud.

Mõni minut oli vaikus. See häiris mind. Mäng oli lõppemas ja ma polnud veel Hunterit kätte saanud. Kuid siis käis kõva praksatus, mis kõlas vaikses metsas nagu pomm.

Kuskilt kõlas kilkamist ja karjumist. Kiikasin hetkeks platsi poole, nähes, et mingi madin käis maisipõllul. Mul vedas, et ma sinna polnud läinud.

Käis veel teine praksatus ja siis kolmas. Kuulsin kellegi rahulikku hingamist. Tundus nagu istuks keegi teisel pool puud, tehes täpselt seda, mida mina. Kuid ma võisin eksida ja too isik võis hoopis seista, mistõttu oleks tal palju parem sihtimisnurk ja ma saaksin kindlasti pihta.

Mul polnud aega oodata.

Tõusin välgukiirusel püsti, astusin kaks kiiret sammu ümber puu ja vajutasin Nerfi püssi päästikule.

Plastist otsaga kuul lendas hooga vastu Hunteri vasemat õlga.

"Jess!" hüüdsin ja tegin paar kiiret hüpet. Hunter oigas ja ajas end püsti.

"Kas sa istusid teisel pool puud?"

Naersin. "Ja sa isegi ei kuulnud mind. Vau... Ma olen tõesti selles mängus hea."

Hunter pööritas silmi ja hakkas Elisabethi juurde sörkima. Kui ta möödus, lõin patsu talle vastu tagumikku, mille peale ta naerma hakkas.

-----

Õhtusel mängutseremoonial - nagu seda kutsusid Matthew ja Nick - tuli välja, et mängu võitsid siiski Ninjajänesed. Elisabeth oli olnud nii armas ja teinud diplomid kõigile liikmetele - Hunterile, Aphroditele, Briannale, Cadenile, Brentile ja Paxtonile.

"Olgu-olgu, rahunege nüüd maha!" ütles Lee, kui nende tiim juubeldamist ei lõpetanud.

"Kaotajatel on mõru maik suus," teatas selle peale Paxton. Lee kissitas silmi tema suunas ja Paxton tegi sama vastu. Meie ülejäänud naersime. Poisid tegid vaid nalja.

"Mul on ka üle anda muud diplomid," teatas Elisabeth, kes köögilaua peal juba pikemat aega seisis. "Parima mängija diplomi saab-" - kõik patsutasid kiiresti oma reisi, et trummipõrinat imiteerida - "Lee!"

Lee hüppas möirates püsti ja näitas Paxtonile keskmist sõrme, mille peale terve seltskond jälle naerupahvakutesse suri.

"Hea pihtasaaja tiitli saab Paxton," teatas Elisabeth. Paxton läks aeglaselt oma tüdruksõbra juurde ja võttis oma diplomi vastu, samal ajal, kui ülejäänud rõõmsalt hõiskasid.

Mulle tundus, et märkasin ainukesena, kuidas Paxton Elisabethi kallistades midagi tüdrukule ütles ja tüdruku nägu hetkeks ära vajus. Kuid ta siiski naeratas laialt, kui Paxton oma kohale tagasi istus.

"Minu juurde tuli ennist keegi, kes palus, et ma annaksin ühele teist siin diplomi, millel on kirjas "Mängija, kes ei andnud kunagi alla, et oma vaenlasele ära teha"," lausus Elisabeth. "See mängija on Phoenix!"

Jällegi kostusid hõiked ja plaksutamine. Püsti tõustes, vaatasin Hunterile otsa, kes otse tagasi minu silmadesse põrnitses. Ta naeratas laialt ja noogutas, nagu ütleks mulle, et tema oli Elisabethil palunud selle diplomi mulle anda.

Kallistasin Elisabethi, võttes tema käest oma diplomi.

"Ühtlasi, palun teeme aplausi meie imelisele mängujuhile!" hüüdsin.

Elisabeth punastas kergelt, kui ka temale tohutu aplaus tehti ja sosistas mulle vaikse "aitähi".

-----

Tänav, millel kõndisin oli surmvaikne. Puumajad tee ääres näisid väsinud ja räsitud välja. Tänava lõpus oli ilus valge maja. Selle aiavärav oli kutsuvalt lahti.

Sisenesin aeda ja kõndisin pisikesele verandale. Surusin välisukse lingi alla ning avasin selle kriuksatuse saatel.

Ma avastasin ennast täiesti teistsugusest kohast - katedraalist. Läbi vitraažakende piiluv päike viskas külmale plaatpõrandale hirmuäratavaid varje. Keset hoonet oli troon, minu poole leeniseljaga.

Troonini jõudnud, puudutasin seda ettevaatlikult nimetissõrmega. Ma ei tundnud kõrvetust, mis oli seal eelmisel korral olnud. Vedasin sõrme mööda trooni pinda, kui teisele poole kõndisin.

Ehmatasin, kui nägin Phoebet trooni ees istumas, jalad rätsepistmes ja kõhnad käed süles. Ta tõstis pea ja vaatas oma imeilusate roheliste silmadega mulle otsa. Tema põsesarnadel helkis kerge puna ning tema huuled olid oma värvuse tagasi saanud.

Põlvitasin oma õe ette ja võtsin tema käe enda kätte, jälgides seda pingsalt. See ei kõrvetanud mind enam. Nuuksatasin õnnelikult ja vaatasin taas tema silmadesse. "Phoebe... Kuidas see võimalik on? Kuidas ma saan sind näha, sinuga rääkida?"

Kurjakuulutav osa temast oli kadunud. Ta paistis mind mõistvat.

"Phoebe?" sosistasin, lootes, et lõpuks on ta võimeline mulle vastama.

Ta vaatas mind oma emotsioonitu portselannäoga. "Phoenix," sosistas ta vastu.

Ma ahmisin õhku. Tema hääl oli täpselt selline nagu ma mäletan. Pehme ja veetlev. Kiire, üle huulte libisev. Ma oleks selle isegi tohutu inimmassi käras ära tundnud.

Pisar langes mu põsele. "Sa saad rääkida."

"Ma olen alati seda teha saanud."

"Miks sa seda varem ei teinud?" küsisin segaduses, tema õrna kätt kergelt pigistades.

Phoebe pööras pea eemale ja jälgis varjude tantsu põrandal. "Sa puiklesid vastu."

Ma ei mõistnud teda. "M-mida?"

Phoenix vaatas mulle uuesti otsa, aga nüüd helkisid ta silmad nagu deemonil. "Sa olid liiga tugev. Kui sa ennast lõdvaks lasid, avas see uued võimalused."

"Uued võimalused?" Lasin tema käest lahti ja tõusin püsti, et meie vahele väike vahemaa jätta. "Millest sa räägid, Phoebe?"

"Ma räägin abdikatsioonist," lausus ta. Ta rääkis tooniga nagu oleks ta tüdinenud ja pööritaks parajasti oma silmi, kuid tema ilme püsis emotsioonituna.

"Ma ei tea, mida see tähendab."

"Ma ütlen troonist lahti, Phoenix," vastas ta enesekindlalt, naeratus huulil. "Ma ei saa siin enam olla."

Temast õhkus kurjust ja pahameelt, muutes mu paaniliseks. Vaatasin enda ümber ringi. "See on unenägu. See pole isegi reaalne. See on ainult minu ettekujutlus."

Phoebe seisis nüüd minu ees. Ta asetas mu hobusesabast pääsenud juuksesalgu mulle kõrva taha, öeldes: "Vale. See võib olla unenägu, aga see ei tähenda, et see pole reaalne. Sa saad varsti aru."

"Kas sa mulle lihtsalt öelda ei saa?" pärisin hiirvaikselt.

Ta raputas pead. Phoebe sõrmed haakusid ümber mu randme, tõmmates mind endaga kaasa. Ta lükkas mu troonile istuma, ehmatades mind oma äkilise raevuhooga. Tema huulil püsis hirmuäratav irve.

Ma püüdsin meeleheitlikult leida viisi, kuidas sealt minema saada. Iga kord, kui sinna sattusin, olin ma suutnud lahkuda vaid seetõttu, et ma olin üles ärganud. Või oli keegi mind äratanud. Ma kartsin, et ma ei pääsegi sellest kunagilõppevast õudusunenäost.

"Sa oled tark, Phoenix," lausus mu kaksikõde. "Küll sa mõistad."

Püüdsin troonist tõusta, aga ma oleks nagu selle külge naelutatud. "Aita mul siit lahkuda, Phoebe. Palun!"

"Kuidas sa aru ei saa?" hüüatas tüdruk vihaselt. "Sina istud nüüd troonis. Minu asemel. Minu asemel."

Mu silmad suurenesid, kui ma olukorda mõistma hakkasin. Me olime kohad vahetanud: ma olin nüüd naelutatult troonis ja tema seisis minu ees.

Järgmised sõnad libisesid väga lihtsalt üle tema huulte: "Mina olen nüüd sina."

Autori kommentaar »