23# Not (3)

Niall ei olnud sellel päeval koolis, kuigi tuli koos teiste poistega. Me helistasime talle, aga telefon pidevat olema välja lülitatud.
Päev oli selline nagu ikka, kuid võib-olla väheke erilisem.
Kõik tormasid mööda koridore ringi, otsisin endale veel viimaseid vaentinipäevaballi kaaslaseid.
Tüdrukud olid nii õnnelikud, et mina siiski ka tulin. Kuigi nad tunnistasid, et oleksid mind tõesti kettidega kaasa tõmmanud.
Õhtul täpselt kell 7 sisenesin ma A la carte´sse ja istusin kahekohalisse lauda akna all.
"Hei," naeratas Greg aralt.
Pilgutasin sarkastiliselt silmi, kui seda niimoodi üldse teha saab ja ütlesin: "Mis ajast sina meil siin nii uje oled? Äkki tõmbaksid mind siin samas läbi?"
"Darcy, palun, kuula mind hetkeks."
Panin käed rinnale risti ja surusin hambad kokku.
"Mul on väga kahju, mis juhtus ja ma ise ei mõelnud ka kõike läbi. Mul on isegi häbi, et ma sulle tegin. Sa oled üks kõige kenamaid tüdrukuid maailmas ja mina olen totaalne id.ioot. Sa ei pea mulle täna andestama, aga palun ütle mulle, et sa kaalud seda varianti."
Tema jutt tegelikult tähendas mulle palju, aga ma ei saanud talle niimoodi kiiresti andestada. Ma ei suutnud tema sõnu uskuda. Kinnitasin endale, et ta vaid manipuleerib minuga.
"Mida iganes," pomisesin ja viipasin kelnerile, kes võis olla minust aasta noorem või midagi, aga ta oli väga kena.
Minu töö oli tänane õhtu lõbusaks teha, seega miks mitte.
"Mida ma teile tuua saaksin?"
"Hmm, ma võtan selle prae," näitas Greg midagi poisile.
Kui ta minu poole pöördus, vaatasin korraks Gregi poole, endal kaval naeratus nöol ja seejärel plaksutasin kelneri poole ripsmeid.
"Mina võtaksin sinu," laususin nii normaalselt, kui sain ja lisasin: "Pluss klaas vett, palun."
Poiss oli alguses segaduses, kuid kui ma vaikselt silmadega Gregi poole vaatasin ja oma "okse" nägu tegin, siis ta paistis aru saavat, vähemalt nii ma algselt plaanisin, kuid ma ei teadnud kohe kindlasti, mis mind ees ootab.
Kelner läks minema, naeratus suul. Greg vahtis talle järele nagu mõni näljane hunt.
"Mis see nüüd peaks tähendama?" küsis Greg.
"Kuule, rahune maha, ma pole su tüdruksõber," ütlesin ma piisavalt kõvasti, et kelner seda kuuleks.
Leti taga vaatas ta veel minu poole ja näitas mulle pöialt. Äge, kelner on totaalselt minu poolel.
Greg mossitas terve ülejäänud aja nagu üritaks mu tähelepanu saada või midagi. Ohates võtsin telefoni välja ja läksin twitterisse.
Kelner, too sama väga kuum kutt, naases varsti, andes mulle mu vee ja Gregile prae, mis tundus olevat pasta. Seejärel pandi teine tool minu kõrvale ja kuum kutt istus minu kõrvale.
Greg lihtsalt jõllitas teda.
"Mis su nimi on?" küsisin kohe entiusastlikult.
"Zac," naeratas poiss laialt ja pani mulle isegi käe ümber.
Oh mu jumal!
Me rääkisime kahekesi koos Zaciga seal päris kaua. Nii kaua, et Gregil mõõt täis sai ja ta nõudis, et lahkuksime.
"Ma pole su tüdruksõber, ma ei pea sinuga koos lahkuma," ütlesin talle.
Greg viskas mõned dollarid lauale ja lahkus, kõndides ülbelt selja taha vaadates minema.
"Aitäh, et minu juurde tulid, kuigi sa peaks teisi teenindama," laususin vabandavalt.
"Mu isa omab seda kohta, seega ta ei pane pahaks," naeratas Zac. "Tead, mis on naljakas? Ma ei tea veel sinu nime."
"Mida?" imestasin. "Kas ma ei öelnud? Issand, kui ülbe minust. Darcy, minu nimi on Darcy."
"See on väga kena nimi," ütles ta.
Zac tõusis, võttis Gregi visatud raha ja läks leti taha.
Haarasin oma käekoti ja järgnesin poisile, kes parajasti oma teenindaja-põlle - või mis iganes asi neil seal puusa ümber on - ära võttis.
"Arve on makstud," lausus Zac ja naeratas minu suunas. "Muide mulle väga meeldis sinuga vestelda. Ma lihtsalt üritasin välja nuputada, miks sul selline kuri plaan oli." Ta naeris vaikselt.
Turtsatasin. "Greg on minu eks-poisssõber, kes minu elu põrguks jamadega segas ja ta läks mitmeks aastaks minema. Nüüd ta tuli tagasi ja tahab, et ma talle andestaksin."
"Ja?"
"Ma ei tee seda."
"Miks mitte? Sellesmõttes, ta ju kutsus su siia ja puha. Äkki soovis ta sinuga asjad sirgeks rääkida?"
"Ei usu. Ja sa ei ütle nii, kui sa tervet lugu kuuleksid."
"Sa ei pea mulle - võhivõõrale - rääkima," pilgutas ta silma ja tuli mind ära saatma.
Väljas ainult tibutas natuke, kuid veel päris ei sadanud.
Seisime Zaciga väljas räästa all.
"Võib-olla me näeme mõni teinekord?" küsis poiss.
"Loomulikult," noogutasin ja ei midagi mõtlemata ma suudlesin teda.
Eemaldusin kiiresti, käsi suul: "Anna mulle andeks, ma ei tea miks ma seda tegin."
Zac polnud ehmunud ega midagi, vaid lihtsalt noogutas naerdes. "Pole midagi, Darcy. Vaata, et sa koju jõuad."
Naeratasin omaette, kui eemale hakkasin kõndima.

Hommikul panin ma kiiresti kella kinni ja surusin pea padja alla.
Täna oli antud meile vaba päev, sest täna õhtul pidi olema see vastik valentinipäevaball, millele ma enam sugugi ei soovinud minna.
Ma tundsin ennast vastikult. Väga.
Tõusin aeglaselt oiates üles ja tatsasin toast välja.
All, kui köögikella nägin, oigasin veelkord. Olin valele ajale äratuskella pannud. Kell oli alles seitse hommikul.
Sõin kapist võetud külmi pannkooke ja jõin kraanivett. Otsustasin end kraadida, aga mul polnud palavikku.
Käisin dušši all, vaevudes ka juukseid pesema ning vahetasin riided.
Järgmine hetk istusin märg lapp laubal diivanil ja vaatasin multikaid.
Jah, multikaid, sest mul tuli tuju ja need on vahest naljakad. Käsnakalle ja Patric, näiteks, ajavad mu koguaeg naerma.
Viskasin ära kuivanud lapi ära ja jõin kohvi, lugedes suvalist ajakirja, mis köögilaua peal oli.
Ashley ilmus kööki, juuksed sinna-tänna laiali.
"Tsau," pomises ta ja kallas endalegi kruusi kohvivee.
"Hei, tead, ma ei tunne end hästi," pomisesin.
"Kust sul valutab?" küsiti kohe vastu, palju reipamalt, kui enne.
Naeratasin. Peamiselt selletõttu, et ma märkasin tegelikult, kui palju minust hoolitakse.
"Ma tunnen end halvasti, aga kuskilt ei valuta," laususin. "Ma arvan, et ma ei lähe ballile."
"Lähed küll, sul on kaaslane olemas ja kõik."
"Kes unustad paraku ära, et ta oli varem kellegi juba kutsunud."
"Niall kutsus kellegi teise?"
"Enne mind, jah, kuid üleeile küsis mind. Ma ei tea miks ma "jah" ütlesin. Ma ei oska tantsida."
"Natukene sa tantsida ju ikka oskad. Aga laulad sa tõesti paremini ja hästi ka veel."
"Ma ei ole nii hea laulja, ära mind üle kiida."
"Olgu, aga kas sa palun laulaksid natuke?"
"Too high
Can’t come down
Losing my head
Spinning ‘round and ‘round
Do you feel me now

With a taste of your lips
I’m on a ride
You're toxic I'm slipping under
With a taste of a poison paradise
I’m addicted to you
Don’t you know that you’re toxic
And I love what you do
Don’t you know that you’re toxic

It’s getting late
To give you up
I took a sip
From my devil's cup
Slowly
It’s taking over me."
"Ja sa ütled, et sa ei oska laulda," raputas Ashley pead. "See on hea laul."
"Ma tantsisin kunagi selle järgi koguaeg," naersin. "Nagu segane, ausalt."
Naersime natukene ja vahetasime naljakaid lugusid omavahel.
"Kuule, ma jään hiljaks, nii et ma pean minema! Vabanda, et sind terveks päevaks üksinda jätan."
"Ma arvan, et ma lähen kedagi vaatama," naeratasin omaette ja hakkasin näppe sõrmitsema.
"Nonii, meil on mingi salajane sõber siin, jah? Ma tean isegi, et sa räägid poisist, sest su põsed õhetavad."
"Ei õheta!" hüüatasin, endal naeratus nöol.
"Ja nüüd sa punastad," lausus Ashley.
"Mine juba tööle," ütlesin. "Mõtle, sa saad palju rohkem tööd ära tehtud."
"Tsauki," naeris ta ja lahkuski.
Haarasin eestoa laualt oma telefoni ja valisin Nialli numbri.
Argpüks nagu ma olen, hakkasin Niallile sõnumit saatma.
Niallile: Anna mulle andeks, Ni, aga ma ei tunne end hästi ja ma kardan, et ma ei saa ballile tulla. Ma mõtlesin, et kas sa oled oma blondi sõbranna unustanud, kellega sa pidid minema? Anna andeks. :(
Saatsin sõnumi ära.
Alles nüüd hakkasin väga halvasti end tundma. Mul hakkas Niallist kahju, sest Harry oli mulle öelnud, et ta läheb siis blondi tüdrukuga.
Lõin endale käega vastu laupa ja istusin paar minutit, lihtsalt omaette masetsedes.
Panin endale selga linnariided: tavalised teksad, pluusi ja kardigani.
Haarasin viimaks käekoti ja olin juba lennus.
Pool tundi hiljem seisin A la carte ees ja närvitsesin. Kellegi kuju ilmus aknale, aga ma ei näinud nägu.
Hetk hiljem avati mulle kohviku uks. Avaja oli Zac.
"Hei, Darcy, tule sisse," kutsus ta.
Istusin leti taha pukile ja hammustasin huulde. Zac hakkas klaase kuivatama ja vaatas aegajalt minu poole, naeratades.
Ja ma ütlen teile. See oli nii kuum, et ma sulasin seal.
"Mis sind siia toob? Kas sa veel õpilane pole?" katkestas poiss vaikuse.
"Jah, olen. Kuidas sa aru saad?"
"Sa näed noor välja," kehitas ta õlgu. "Kas sa üldse sööd?"
Naersin. "Palju, sõõrikud iga päev."
Zac naeris samuti. Ma jäin teda jõllitama, sest ta oli nii armas ning ma arvan, et poiss ise ka märkas seda, sest naeratus püsis tema näol veel kaua aega.
"Zac, miks sina koolis ei ole?" küsisin.
Poiss hakkas naerma: "Darcy, ma olen kakskümmend üks."
Tegin silmad suureks: "Mida? Päriselt? Sa näed kõvasti noorem välja."
"Ma väga tänan sind," ütles ta tüdrukuliku häälega, ajades mu itsitama.
Pilku allapoole lastes märkasin, et poisil oli täna valge särk. Ja tolle valge särgi all oli sixpack. Kogemata ahhetasin.
"Mis on?" küsis Zac.
"Ei midagi," pomisesin. "Lihtsalt... ei midagi."
"Sa kogeled," kergitas ta kulmu. "Ma ei hammusta."
Hakkasin naerma. "Olgu. Sul on sixpack ja see on väga kuum."
Zac naeratas laialt: "Väga armas sinust. Sa oled iseenesest väga kuum."
Ja ta pilgutas mulle silma.

_____
Pühendus : KÕIKIDELE.