Mentor & õpilane - need pidime me olema (2#) (2)

Ja siin ta ongi: teine osa! :D Loodan, et teile meeldib. :) Võite pastakaid ka jagada, aga ega ma ei hammusta, kui te seda ei tee. ;D Uut osa on oodata arvatavasti juba homme! :)

2. osa

*Tyler'i vaatenurk*

No tõepoolest! Kuidas võis see olla võimalik, et just sel samal päeval ja samal ajal, kui ma pidin kohtuma oma uue õpilasega, oli vaja direktoril minuga koridori peal kokku põrgata ning arutada vajalikke küsimusi, millest polnud võimalustki kõrvale hiilida.
Niisiis kiirendasin pisut sammu ning jõudsin lõpuks raamatukokku. Tänasin mõttes jumalat, et olin direktrissi paberi oma uue õpilase kirjeldusega siiski lõpuks vastu võtnud. Raamatukogu oli nii rahvast täis, et ilma enam-vähem täpse kirjelduseta ma oma õpilast siit ilmselt nii pea üles ei leiakski. Selleks peaks mul küll ikka väga palju õnne olema. Ent see täiesti ootamatu kokkupõrge direktrissiga, mis mind mu ülimalt täpsest graafikust täiesti lootusetult välja paiskas, oli selge märk sellest, et just õnn on see, mida mul hetkel pole. Urgitsesin oma kergelt pleekinud teksaste taskust välja väikese lohakalt kokku volditud, ehk oleks isegi õigem öelda, et täiesti hooletult ja ilmselgelt suure kiiruga kägardatud, paberilehe, voltisin selle lahti ning üritasin seda natukenegi siluda. Õnneks oli vähemalt direktrissi käekiri enam-vähem loetav.

Rinnuni ulatuvate süsimustade juustega. Šokolaadipruunide silmadega. Kui mina teda kohtasin, oli tal seljas lilla tuunika, jalas mustad liibuvad teksased, valged pahkluudeni sokid ning lillad baleriinad. Ent täiesti vabalt võib ta vahepeal ka riideid vahetanud olla. Zebramustrilised küüned. Juuksed olid tal minuga kohtumisel üsna lohakasse kalasabasse põimitud. Parema käe randme ümber oli tal hõbedane käekell. Ilmselt ehtsast hõbedast.

Muigasin. Danielle jääb vist igaveseks oma võimalikult täpsete kirjelduste juurde. Lasin oma pilgul üle raamatukogus viibivate inimeste libiseda. Järsku peatus mu pilk ühel ruumi kõige tagumises nurgas ühe väikese lauakese taga istuval neiul, kes ühe käega mingit raamatut lappas ning teise käe sõrmedega kannatamatult vastu lauda trummeldas. Aeg-ajalt heitis neiu pilgu oma hõbedasele käekellale ning ohkas kärsitult. Oot-oot... Hõbedane käekell... Tõstsin paberilipiku endale näo ette ning lugesin teksti uuesti läbi. Parema käe randme ümber oli tal hõbedane käekell. Ilmselt ehtsast hõbedast. Lugesin seda lauset mitu korda uuesti läbi ning seedisin loetut siis paar sekundit oma peas. Käes! Suunasin pilgu paberilt taas tollele neiule. Mustad kalasabasse põimitud juuksed. Klapib. Ka tuunika, teksaste, sokkide ning näitsiku jalanõude värvus klappis. Neiu silmavärvi ja küüsi ma nii kaugelt kahjuks ei näinud, seega jalutasin endale inimeste vahel teed tehes talle pisut lähemale, kuni mu silm lõpuks seletas. Pruunid silmad ja zebramustrilised küüned. Heitsin pilgu taas paberile ning seejärel taas neiule. Paber-neiu-paber-neiu-paber-neiu-paber-neiu. Ning alles siis taipasin ma. Taipasin, et tema ongi minu uus õpilane! Et asjas päris kindel olla, kogusin ma hetke julgust ning astusin siis üsna ebakindlal sammul neiule pisut lähemale. Seisatasin otse näitsiku ees. Köhatasin hääle puhtaks ning sellest piisas, et neiu tähelepanu võita. Ma ei tahtnud, et see kõik nii ametlik tunduks, ent kuidagi lihtsalt kukkus niimoodi välja. "Kas teie olete Samantha Grant?"

*Samantha vaatenurk*

Istusin väikese lauakese taga raamatukogu kõige tagumises nurgas, sirvisin mingit täiesti suvalist raamatut, mis juba enne mind siin laua peal oli vedelenud, ning trummeldasin pisut kärsitult sõrmedega vastu lauda. Aeg-ajalt rändas mu pilk muidugi ka käekellale. Mu mentor oli juba 22 minutit hilinenud! Ning kuna suurest ärevusest olin ma end siia juba veerand tundi varem kohale vedanud, siis olen ma juba üle poole tunni siin passinud ning oodanud. Ja oodanud. Ja oodanud veel ja veel.

"Viis minutit veel ja ma teen siit minekut," lubasin ma endale, kuigi sisimas teadsin ma, et ei liigu siit enne, kui olen oma mentoriga tutvunud. Aga äkki mu mentor ei ilmugi kohale? Äkki ma sain endale mingi nõmeda mentori, kes ei suvatsegi end ühelegi kohtumisele kohale vedada ja teeb samal ajal kusagil nurga taga suitsu või joob ennast pilve? Huvitav, kas oma mentorist saab loobuda või mentorit vahetada? "Oeh, Samantha, ära kujuta endale asju ette," sisendasin ma endale. "Ilmselt tuli tal lihtsalt midagi tõesti kiireloomulist vahele ja nüüd ta lihtsalt hilineb pisut. Aga ta tuleb. Jah, ja pealegi, kes kannatab, see kaua elab." Hakkasin just raamatus uut lehte keerama, kui kuulsin korraga kellegi köhatust. Tõstsin pilgu raamatust ning see libises üle ruumis viibivate inimeste, kuni peatus lõpuks ühel mehel, kes otse minu vastas seisis. Tal olid lühikesed mustad juuksed, sügavad ookeanisinised silmad, üsna tugev kehaehitus ja ilusasti välja joonistunud näojooned. Mehe küsimuse peale ma vaid noogutasin pisut kõhklevalt. Veel keegi, kes pelgalt sinu näost võib kõik sinu kohta välja lugeda? Mehe näole ilmus rõõmus naeratus. "Mina olen Tyler Layre," tutvustas ta ennast. "Sinu uus mentor." Viimase lause peale lõi ka minu nägu särama. "Ma tõesti vabandan oma ebaviisaka hilinemise pärast, kuid pool süüst lasub ka direktoril, seega ma loodan, et sa mõistad mu pisikest eksimust," vabandas mees, kes end mulle just hetk tagasi Tyler'ina oli tutvustanud. "Pole midagi," vastasin ma, pisut häbelikult naeratades. Ega mul just iga päev pole au nii nägusate meestega kohtuda. "Eks selliseid asju võib kõigiga ette tulla. Aga millest me siis alustame?" "Hmm..." vajus Tyler hetkeks mõttesse. "No räägi mulle kõigepealt endast veidi. Kes sa oled, kust sa tuled, mis sulle meeldib, mis mitte, millega tegeled ja millega hea meelega ei tegeleks?" "Mu nime sa juba tead," vastasin ma. "Olen sündinud Pariisis, ent kooli vahetuse ja isa uue töökoha tõttu kolisime perega siia, Londonisse. Enne seda oli mu päevas ruumi sõbrannadega väljas käimisele, õppimisele, kooli üleelamisele ning väikesele õele ning vennale." Tyler noogutas. "See on su eluloo kerge kokkuvõte, kuid nüüd räägi mulle oma hobidest, huvidest ja tegevustest. Ning samuti jätsid sa mainimata ka kõige tähtsama - oma ande." "No, näiteks äkki koomiksid? Neid loen ma tihti," vastasin ma, pisut pettununa, et minu eelmine vastus mehele ei kõlvanud. "Jooksmisega mul ka probleeme pole." "Jooksmine on hea," lausus Tyler tunnustavalt. "See on alati kõige viimane plaan - põgenemine." Hetkeks va.lit.se.s meie vahel haudvaikus, kuid siis küsisin ma: "Aga mida ma teadma peaksin, noh, selle koha kohta? Kuidas meie treeningud läbi viiakse?" "Kuidas seda nüüd öelda..." alustas Tyler. "Koht on suur, mitmekülgne ja siit leiad alati tegevust. Arvestama peaksid eelkõige sellega, et meil on olemas nii teoreetilisi kui ka praktilisi treeninguid. Mina muidugi eelistan praktilisi, kuid ega sellepärast saa siis teoreetilistest kõrvale hiilida. Kuid kuna sa mainisid mulle koomikseid, siis pead arvestama kindlasti ka sellega, et lugemine ei saa olema sulle just võõras tegevus. Ma leian sulle kindlasti kasulikku kirjandust, mis aitavad sul paremini oma annet mõista ja õpetavad sulle, kuidas sellega toime tulla. Veelgi pead arvestama sellega, et mind ei pruugi alati kohal olla. Mul võib mõni välismissioon vahele tulla, seega pead sa hakkama saama ka omapead." Noogutasin. "Loodetavasti saan ma hakkama," arvasin ma. "Aga millal tavaliselt välismissioonidel käima hakatakse? Kas peaksin sellepärast juba lähitulevikus muretsema?" "Sinna on sul nüüd küll veidi aega. Aga kõik ju oleneb. Tavaliselt saadetakse välismissioonidele 20-aastaselt, ent kui sa suudad olla eriti tubli ja silmapaistev, siis võid saada ka enneaegseks, kes saadetakse aasta varem, täpselt nagu minuga tehti," seletas Tyler. "Kuid nii palju kui ma kuulnud olen, siis nad tahavad läbi viia mingit muudatust, seega ma üldse ei imestaks, kui välismissioonidele ei saa ükski isik, kes on alla 20-aastane, ole siis nii hea kui tahes... Kuigi minu arvates võiks siiski 19-aastaseid samuti saata... Aga sinna on siiski veel aega, enne tuleb saada niivõrd osavaks ja julgeks, et käia välismissioonidel, ning kõik see nõuab omajagu aega ja pingutamist. Kuid ma ei tea endiselt sinu annet." "Selleks on kehatemperatuuri manipulatsioon," vastasin ma lühidalt. "Nii? Ja edasi?" uuris mees. "Räägi mulle sellest ehk pisut lähemalt. Aga nii palju kui ma aru sain, siis suudad sa kontrollida temperatuure... Kui palju täpsemalt ning millistes ulatustes? Suudad sa teha seda vaid oma kätes või ka näiteks kohviga tassis?" "Noh, ma kontrollin ainult oma kehatemperatuuri," vastasin ma õlgu kehitades. "Praegu suudan ma seda teha vaid oma kätega. Vähemalt teadlikult. Ma suudan lihtsalt temperatuuri teatud kuuma- või külmakraadideni langetada, ning see mõjutab ka väliskeskkonda. Teatud emotsionaalsetes olukordades ei tule selle kontrollimisest aga suurt midagi välja. Kohvi suudaks ma kuumendada ilma tassi puutumata vaid vedelikuga kontaktis olles." "Ma olen kindel, et saan sinust kindlasti palju rohkem välja pigistada. Aga ega praegunegi halb ei ole. Sellest on väga palju kasu näiteks kontaktvõitluses, kus sa saad oma kehatemperatuuri muuta niivõrd kuumaks ja eeldatavalt ka relva sinu käes, et vastase tähelepanu koondub vaid tema valule läbi sinu puudutuse, tema keskendumisvõime kaob ning ongi käes sinu võimalus temale lõpp peale teha," sõnas Tyler. "Nii et sa tahad öelda, et kui ma tooks siia tassi kohvi siis sa suudaksid ilma seda puutumata selle keema ajada või samas ära külmutada?" küsis ta siis. "Ma ei kujuta end eriti ette kedagi tapmas," tunnistasin ma, kuigi just selline animatsioon mu peas hetkel mängis. "Ma saan muuta ainult oma kehatemperatuuri, kui sellise muutuse pärast peaks läheduses olev kohvitass kas üles kuumenema või jäätükiks külmuma, siis jah, ma suudaksin seda. Aga räägi mulle enda võimest ka, palun." Tyler noogutas ning naeratas. "Ei, ära muretse. Selline asi juhtub eriti harva, kui sa pead vaenlasega minema lausa kätt pidi kokku, kuid tõepoolest, ka selleks peab valmis olema," selgitas Tyler kerge naeratuse saatel. "Ja tead mis, ära üldse muretse. Ma ei hakka sinult kunagi nõudma midagi sellist, milleks sa suuteline pole." selgitas ta ka oma mõtteid treeningute ja tuleviku kohta.
Ta asetas oma käe mu õlale. "Usu mind, sinu võime on piisavalt hea ning piisavalt võimas, et tulla toime omasuguste seas ja ka välismaailmas. Ma õpetan sind seda kasutama. Sa saad selgeks sellised trikid ja nipid, millest sa pole osanud veel undki näha." Naeratasin. Mehe sõnad kõlasid kuidagi nii... julgustavalt. "Ja oma võimest räägin ma sulle suurima heameelega," lisas ta siis. "See pool ei tohiks sulle kuigi palju küsimusi esitada. Ma suudan terveks ravitseda peaaegu kõik füüsilised haavad, kuid kui inimene on juba surnud, on väga raske nii kiirelt toimida, et teda saaks veel päästa. Kuid see pole veel kõik... Lisaks füüsilistele haavadele, suudan ma ravida ka vaimseid haavu, mille on tekitanud sünge minevik või nekromantide poolt saadetud kurjad vaimud või siis hingedeõgijad ja muidugi kõik ülejäänud võimalused maailmas. See on minu võime keerukam pool, ning sellega teen ma tööd iga päev, et seda aina arendada ja paremaks muuta... sest see on väga vajalik, eriti kui sa käid välismissioonidel." Noogutasin. "Kas sa hakkad ise ka treeningutel kohal olema?" esitasin ma juba järgmise küsimuse, mis mind huvitama oli hakanud. "Aga muidugi, või noh, nii palju kui mul võimalust on, aga ma proovin olla alati platsis, et asjadel ise silma peal hoida. Mulle ei meeldi eriti, kui keegi teine minu õpilast õpetama tuleb, sest mul on omad meetodid, kuidas asja ajada," vastas Tyler lihtsalt ja loogiliselt mu küsimusele. Ja ma noogutasin taas. "Need asjad nendeks, aga kõigepealt pead sa millelegi tähtsamale vastama," mainisin ma. Nimelt polnud ma hommikust saati midagi söönud ning nüüd andis mu kõht sellest mulle korisemisega märku. "Näita mulle ette kõik kohad, kus on võimalik süüa saada." "Aga muidugi," sõnas Tyler lõbusalt muiates. "Lähme, ma näitan sulle selle kooli suurepärast kööki ja meie armsaid kokkasid, kes meeleldi sulle oma uusi leiutisi suust sisse ajaksid." Ta tõusis püsti ning lisas: "Aga üht pea meeles: ära jumala eest võta vastu nende spinatikooki." Mees krimpsutas nina ning manas näole vastikustunnet väljendava grimassi, mille peale me mõlemad sekund hiljem valju häälega naerma puhkesime. Tõesõna, sageli pole põhjenduseks sõnu vajagi. Piisab vaid näoilmest.