Mentor & õpilane - need pidime me olema (3#) (2)

Ja siin on teile kolmas osa! :D Hope you like it! :)

*Samantha vaatenurk*

Jalutasin üsna tempokal sammul staadionile. Suurest ärevusest olin end taas veerand tundi varem meie kokkulepitud treeningpaika kohale vedanud. Võtsin tribüünil istet ning kallutasin pea kuklasse. Pilved olid tumesinised. Ilmselt hakkab varsti sadama. Kuid mul ei ole vihma vastu midagi. Peas keerlesid mul mõtted eesseisvast treeningust Tyler'iga. Huvitav, milles see meie esimene treening siis ka seisneb?

"Terekest," kuulsin ma järsku kellegi häält, mis tuli otse mu selja tagant. Pöörasin ümber ning seal seisis ei keegi muu, kui Tyler. Naeratasin ning liikusin mehele pisut lähemale. "Tere-tere," laususin ma. "Täna jõudsid sa vähemalt õigeaegselt kohale." "Ma loodan, et tänane varasem kohalolek teeb tasa mu eilse hilinemise?" muigas Tyler. Kehitasin õlgu, kuid puhkesin siis naerma. "See eilne hilinemine oli tühiasi," laususin ma ning patsutasin meest õlale. "Ma niisama tögasin." "Tõesti?" Tyler tegi imestunud näo pähe. "Tõesti-tõesti," kinnitasin ma ning me mõlemad naersime.

"Ühesõnaga, millest me alustame?" uurisin ma huviga. "Murust," vastas Tyler lihtsalt. "Murust?" küsisin ma imestunult. Tyler noogutas. "Staadionimurust. Ürita see," mees vajus hetkeks mõttesse. "näiteks põlema panna? Või ära kärsatada?" "Aa," laususin ma, kui ka mulle mehe mõte lõpuks kohale jõudis. "Oota, mida? Kas kooli vara," vakatasin hetkeks, et sobivaid sõnu leida. "kahjustamine pole mitte keelatud?" Tyler raputas pead. "Oh ei," lausus ta muiates. "Vabal ajal küll, ent treeningeesmärgil on siin koolis kõik lubatud." Mees vaikis hetkeks ning lisas: "Noh, enam-vähem kõik. Põhiline on see, et sa välismaailmas hakkama saaksid. Hävinenud kunstmuru pole selle kõrval midagi." Noogutasin pisut kõhklevalt. "Noh, eks ma siis proovin." Sulgesin silmad ning keskendusin. Tundsin, kuidas soojus minusse voolas. Umbes selline tunne, nagu soe ka.ka.o su kurgust alla voolaks, ainult selline tunne tekkis terves kehas ning see oli kordades võimsam. Kükitasin maha ning puudutasin nimetissõrmega muru, mis selle peale väikese heleda leegiga põlema süttis, seejärel mustaks tõmbus ning viimaks tuhaks pudenes. Tyler noogutas heakskiitvalt. "Hea algus," kiitis ta. "Ja nüüd proovi see," Mees urgitses oma musta nahktagi rinnataskust pastaka. "ära jäätada." Võtsin pastaka Tyler'i käest ning asetasin selle murule. Sulgesin silmad ning mõtlesin ainult külmadest asjadest. Jää, lumi, jäätis, jääpurikas, jääkülm vesi... Ning ühe hetkega valdas mu keha selline tunne, nagu lebaksin ma ihualasti lumes. Avasin silmad ning puudutasin näpuotsaga pastakat. Alguses tekkis selle peale vaid õrn härmatisekiht, ent siis hakkas see ühest otsast vaikselt jäätuma, jää levis mööda väikest pastakat edasi ning peagi oligi see täielikult jäätunud. Ning taas sai mulle osaks Tyler'i heakskiitev noogutus. "Väga hea," sõnas mees tunnustavalt. "Väiksemate objektide kõrvetamise ja jäätamisega saad sa juba hakkama, ent kindlasti pead sa seda harjutama ka suuremate esemete peal. Näiteks raamatud." Ta vaikis hetkeks ning küsis siis: "Soovid sa ehk midagi teada? Sul piisab ainult küsimisest ning ma vastan kõigele võimalikult täpselt." Teesklesin hetkeks, nagu mõtleksin selle asja üle ülimalt pingsalt järele, ent tegelikult teadsin ma juba ammu, mida küsida. See küsimus oli mind juba pikemat aega huvitanud ning nüüd oli täpselt õige hetk seda Tyler'ilt küsida. "Kes on hingeõgijad?" küsisin ma. "Räägi mulle nendest." Tyler ohkas, kratsis korraks kukalt ning sõnas siis: "Osadel inimestel siin planeedil on võluvõimed. Võimed avalduvad üle põlvkonna vanuses 15-16. Need ei ole jäädavad. Kuni 25. eluaastani va#!?!#eb inimene enda võime üle, kuid peale 25-aastaseks saamist muutub see vastupidiseks - võime hakkab va#!?!#ema inimese üle. Seepärast võetigi sajandeid tagasi vastu ühine otsus, et 25 aastaselt loovutatakse võime jäädavalt, muutudes seejärel tavaliseks inimeseks. Kui võimet ei loovutata, siis hakkab see inimest seesmiselt hävitama, peale mida muutub inimene hingedeõgijaks. Hingedeõgija toitub teiste võimeteomajate hingedest ning nende võimetest. Mida rohkem võimeid on HÕ endasse imenud, seda vägevamaks pimedus ning kurjad võimed temas muutuvad. Hingedeõgija ei saa toituda tavainimese hingest, kuna see on liiga nõrk. Tema ohvriteks on enamasti 16-22. aastased inimesed. Ta ei sihi 23-25-aastaseid kuna nemad on liiga tugevad ja kontrollivad oma võimet. Mida noorem on ohver seda kergem on nende võimet ja hinge välja imeda. Mida noorem on hingedeõgija seda kergem on teda tappa. Võitluses hingedeõgija vastu tuleb kasutada tuld ning hingeelemendiga õnnistatud tuli- ja külmrelvi. Hingedeõgijale kindla surma toob peast ilma jäämine ning südame läbistamine hingeelemendiga õnnistatud kuuli või teraga. Ning pea meeles, et kui sa mõne hingedeõgijaga kokku peaksid puutuma ning temaga võitlusesse astuma, siis maa element vangistab, õhk ja vesi peatavad/lämmatavad, tuli, hing&vaim jällegi haavavad.. Tuli ei tapa aga hing&vaim on teatud vormis surmavavad. Nimelt selle elemendiga õnnistatud relvad on hingedeõgijate jaoks surmavad." Noogutasin. "Kas hingedeõgijad ei saa enam oma võimet kasutada?" "Saavad," vastas Tyler. "Kuid ainult kurjal eesmärgil." Noogutasin taas, andes sellega märku, et jäin mehe vastusega rahule. "Kas siin koolis praegu ka mõni hingedeõgija on?" uurisin ma, pisut murelikult. "Praeguste andmete kohaselt mitte, ent neid võib siia iga kell tulla," vastas Tyler hajameelselt. "Koolis on igal pool kaamerad üleval, need tuvastavad, kas inimene on tavaline võimetega isik või hingedeõgija." Mees urgitses oma nahktagi taskust uuri ning heitis sellele kiire pilgu. "Vabanda mind, mul on viie minuti pärast kokkusaamine direktrissiga," sõnas ta rutakalt. "Olid väga tubli ning homme testime su annet juba suuremate objektide peal." Viimaste sõnade juures astus mees juba üsna rutakal sammul koolimaja ukse poole. Vaatasin talle vaikides järgi, kuni mees uksest sisse astus ning selle enda järel sulges.

***

Istusin oma korteritoas ning vaatasin aknast välja kaugustesse. Mõtlesin selle hingedeõgijate jutu peale. Nüüd teadsin ma neist üsna palju ning ühtlasi ka üsna kasulikku informatsiooni. Kui ma mõnega neist kokku peaks puutuma, siis panen ma tal esmalt munad põlema. Kui tegemist on mehega. Ent juhul, kui tegemist on naissoost isikuga, siis kärsatan ma ta juuksed maha ning muudan ta siis üleni jääkuubikuks. Muigasin oma riukaliku mõtte üle, kuid seda muiet ei jätkunud mulle enam kauaks, sest otse minu pea kohalt valjuhääldist kostis kellegi närviline naishääl, mis minu teada kuulus direktrissile endale: "Ettevaatust, õpilaste elamu 3. korrusel on märgatud hingedeõgijat! Kõik lukustage end oma tubadesse ning jääge rahulikuks!" Jääge rahulikuks!?!?! Nagu mida asja!?!?!? Mina igatahes sattusin koheselt paanikasse, kuna 3. korrusel asus ju minu tuba. Tormasin kohe oma toa ust lukustama, kuid võti pudenes mu värisevate käte vahelt põrandale ning kogemata libistasin selle jalaga ukse alt välja. Just siis kuulsin koridorist kellegi samme ning hirmunult pugesin oma voodi alla peitu. Mõne aja pärast avas keegi mu toa ukse ning küsis poolsosinal: "Samantha, kus sa oled?" See hääl oli mulle kuidagi tuttav. "Tyler?" sosistasin ma ning piilusin voodi alt välja. Keegi oli oma pea mu ukse vahelt sisse pistnud ning see keegi oli Tyler! Te ei kujuta ettegi, kui õnnelik ma olin, teda seal nähes. Tundsin end korraga nii kaitstuna. "Samantha." Tyler ohkas kergendatult. "Tule, oht on möödas." Ajasin end voodi alt püsti ning kõndisin Tyler'i juurde. Ent kohe, kui ma tema juurde olin jõudnud, haaras ta mind enda tugevasse haardesse ning surus mind vastu koridori seina, asetades terava pussnoa mu kõrile. "Tyler," sosistasin ma ettevaatlikult, kartes, et ta teeb mulle selle noaga lõpu peale. "Ma ei..." alustas mees, kuid siis kuulsin ma koridori teisest otsast kellegi häält ning me mõlemad keerasime pea selles suunas, kust hääl tuli. "SAMANTHA!" Kui hüüdja lähemale jõudis, märkasin ma, et see oli Tyler. Mu pilk libises kord sellele Tyler'ile, kes nuga mu kõril hoidis, ning siis jälle sellele Tyler'ile, kes meile ettevaatlikult lähenes, käes miski, mis meenutas mulle kangesti mõõka. Jah, see oligi mõõk. "Hoia eemale," sisistas see Tyler, kes nuga mu kõril hoidis. "Lase temast lahti!" karjus meile aeglaselt lähenev Tyler. Miks oli siin kaks Tyler'it? See ajas mind segadusse ning tundsin järsku, kuidas väsimus minu üle võimust võtab. Järgmisel hetkel vajusin ma juba väsinult mööda seina maha, põrandale, ning viimane asi, mida ma kuulsin, oli see, kuidas keegi mu nime hüüdis.