Mentor & õpilane - need pidime me olema. (1#) (2)

1. OSA

Seisin täiesti liikumatult ühe koha peal, suu pärani lahti, ning silmitsesin hiiglaslikku hoonet, mis otse minu ees kõrgus. "Vau..." libises üle mu huulte. Avasin suure puidust ukse ning astusin sellest sisse. Uks minu järel vajus raske mütsatusega kinni ning tekkinud heli kajas põrandat ning seinu katvatelt üleni siledaks lihvitud kiviplaatidelt kordades kõvemini vastu. Kallutasin pea kuklasse ning silmitsesin ruumi kõrget lage. Seda katsid keerulised, kuid sellegipoolest kaunid nikerdused, mis vahepeal tundusid täiesti tavaliste joontena, kuid mõnes kohas jooksid jooned kokku, moodustades lakke omapäraseid kujundeid. Seega tegelikult oli tegemist vaid ühe pika ja katkematu joonega. Alles siis, kui olin lae imetlemise lõpetanud, märkasin ma vastasseina külge kleebitud valget A4-formaadis paberit, mille peale oli üsna suurelt ja mustalt kõige tavalisemas kirjastiilis trükitud: "GARDEROOB →". Krimpsutasin nina. Sellest koolist oleksin ma küll midagi pisut enamat oodanud.

Oeh. Vangutasin lootusetult pead ning muigasin kergelt endamisi. Ma alles saabusin siia kooli ega tea siinsetest õpilastest ega õpetajatest suurt midagi. Või oleks õigem öelda, et ma ei tea neist mitte tuhkagi? See kõlab halvemini, kuid samas on see õigem. Ent millegipärast on mulle selline mulje jäänud, et tegemist on kooliga, mille direktriss ja õpetajad on kõik ühed ennasttäis suurustajad ja uhkeldajad, kes üritavad üksteist üle trumbata. Olgu, tegelikult on tegemist vaid minu tühise eelarvamusega. Ja ma ei nimetaks seda kohe kindlasti tühiseks, kui see poleks täiesti alusetu.

Astusin parempoolsest uksest sisse ning vaatepilt, mis mulle avanes oli kuidagi... tüüpiline. Seda te vist ei oodanud, ega ju? Ilmselt ootasite te, et ma iseloomustaksin seda vaatepilti, mis tol hetkel mu silmadele avanes, mõne teistsuguse sõnaga, nagu näiteks erakordne, imeline, muinasjutuline, vapustav või äkki hoopis hirmuäratav? Te ootasite ükskõik, millist muud sõna, kuid mitte ainult seda. Kuid paraku oli "tüüpiline" just kõige parem sõna iseloomustamaks tervet koridoritäit metalltrellidega garderoobibokse, millest igaühe peale oli kleebitud A4-formaadis valge paberileht ühes klassi numbriga. Bokside vahel jalutades ning klasside numbreid lugedes, üritasin ma meenutada, mis klassi neil küll mind oli õnnestunud sokutada? Ma olin vist 11A? Või B? Hah, ja mis tähtsust sel on? Keda see, ei tea, huvitama peaks? Eks ma võtan siis selle parema klassi. Seega libistasin 11A klassile mõeldud boksi metalltrellidega kaetud liugukse lahti, astusin boksi sisse, libistasin seljast oma musta nahktagi ning riputasin selle nagisse. Hakkasin just saapaid jalast võtma, kui korraga kuulsin selja tagant kellegi madalat köhatust. End kerge võpatuse saatel kannapealt ringi pöörates märkasin vägagi lühikest kasvu lühikeseks pöetud hallide juuste, rohekashallide silmade, teravate näojoonte, üsna matsaka kehaehitusega ning välimuse järgi otsustades ka üpris eakat naist, kes mind üle oma ninale vajunud tumepunaste näpitsprillide rangelt altkulmu põrnitses. "Nimi?" põristas naine madalal häälel. "V-vabandust?" kogelesin ma, pisut segadusse sattununa. Ma nimelt ei taibanud, mida too mulle vaevalt rinnuni ulatuv vana naine minu käest teada tahab. "Teie nimi, palun," kordas naine kannatamatult. "Ahjaa," pomisesin ma ning naeratasin vabandavalt. Naine kortsutas kulmu, andes sellega märku, et ma vabandamise sinnapaika jätaksin ning ükskord ometi tema küsimusele vastaksin. "Samantha Grant." "Samantha Grant," kordas naine endamisi, urgitses oma pisut vanamoodse teksajaki rinnataskust väikese märkmikukese ning asus seda hoolega lappama. "Käes!" hüüatas ta äkitselt ning heitis mulle viltuse pilgu. "Samantha Grant," lausus ta. "Teie koht on 11B boksis." Seda öeldes, osutas naine käega kõrvalboksile. "Kas tõesti?" Tegin imestunud näo pähe. "Vabandust, ma ei teadnud." Haarasin nagist oma tagi ja koperdasin kiiruga A boksist välja, kuna vana naise näost võis aimata, et kui ma sellega kasvõi veel ühe sekundi oleksin viivitanud, oleks ta mulle ilmselt täiest kõrist "VÄLJA SIIT BOKSIST!" karjunud. Ja ma ei soovinud kurdiks jääda. Naine saatis mind tigeda pilguga seni, kuni ma B-klassi boksi sisenesin ning lahtiriietumist jätkasin. Igatahes kui ma, olles saapad jalast saanud ning need oma lillade baleriinadega asendanud, ümber pöörasin, teda enam polnud. Ning suure kergendustunde kõrvalt ma isegi ei imestanud, kuhu ta küll nii äkitselt kadunud oli. Sest hea oli ju see, et teda enam polnud.

Lai marmortrepp viis keldrikorruselt üles, esimesele korrusele. Seal torkas mulle esmalt silma terve pikk rida klassiuksi ning alles siis peatus mu pilk ühel teistest kordades suuremal uksel, kuhu oli suurte ja läikivate pronksist tähtedega graveeritud: "DIREKTRISSI KABINET". Pisut kõhklevalt vajutasin ma ukselingi alla, paotasin kergelt ust ning piilusin ukse ja seina vahele tekkinud kitsast praost ruumi sisse. "Tule sisse." Hääl oli küll äärmiselt leebe ja sõbralik, kuid see tuli lihtsalt liiga järsult, sundides mind võpatades ust sulgema ning sellest siis paar sammu taganema. Hingasin sügavalt sisse-välja, avasin aeglaselt ukse, jäädes vaikides selle lävele seisma, lastes pilgul üle üsna avara, kuid sellegipoolest hubase ruumi libiseda. Ruumi ühe seina võttis peaaegu täielikult enda alla suur laeni kõrguv, üleni raamatuid ja eri värvides mappe täis kiilutud raamaturiiul, ruumi teisel seinal aga rippusid maalid erinevatest inimestest. Kes need inimesed olid ja miks olid nad nii tähtsad, et nende pildid seinal rippusid, ma ei teadnud. Ruumi kolmanda seina ääres jällegi asetses väike puidust lauake, mille peale olid asetatud kann kohvi või teega ning selle kõrval kõrgus terve kuhi kasutamata plastmasstopse. Ruumi keskel aga laiutas suur puidust kirjutuslaud üsna kopsaka ekraaniga arvuti, väikese lillevaasi, printeri, skänneri, koopiamasina, teetassi, pliiatsitopsi, musta lauatelefoni, väikese märkmikukese ning muidugi ka paljude mappide ja raamatutega. Laua taga istus musta kontoritooli peal üsna noorusliku välimusega napilt õlgadeni ulatuvate plaatinablondide juuste, mürkroheliste silmade ja üsna õblukese kehaehitusega näiliselt umbes 30-ndates eluaastates naine. Vähemalt umbes nii palju oleksin mina tema vanuseks pakkunud. "Tere päevast," lausus naine malbelt ning naeratas sõbralikult. "Samantha Grant, kui ma ei eksi?" "Tere," vastasin ma ning väänasin oma huuled vägisi põgusaks naeratuseks. "Jah," pomisesin ma, laua taga istuvat naist pisut umbuskliku pilguga vaadates. Sisimas olin ma vägagi üllatunud, et naine mu nime teadis. Võib-olla polnud nimi ainuke asi, mida nad minu kohta teadsid? Oh ei, nad ei olnud ju tavalised inimesed. Täiesti vabalt võisid nad minu kohta kõike teada. Kõike, kuni viimsegi pisiasjani välja. Ja mõte sellest, et keegi võiks teada minu kohta kõike, isegi minu kõige räpasemaid saladusi, kõige salajasemaid unistusi... Üksnes mõte sellest hirmutas mind ning sundis mind õlgu väristama. "Ära karda," lausus naine julgustavalt naeratades. Just nagu oleks ta mu mõtteid lugenud. "Ma ei kardagi," vastasin ma pisut kibestunult ning piidlesin naist pisut kahtlustavalt. "Kas te loete mu mõtteid?" pääses lõpuks mu huultelt valla küsimus, mis mind juba pikemat aega vaevanud oli. "Oh ei," vastas naine pead raputades ning veel enne, kui jõudsin talle uue küsimuse esitada, lisas ta: "Aja jooksul olen ma õppinud inimeste emotsioone tabama." Naine muigas ning jätkas. "Kas teadsid, et su näoilme annab tegelikult täpselt sama palju informatsiooni edasi, kui su sõnadki? Võib-olla ehk veel rohkemgi." Kangestusin. Seega see naine seal võis pelgalt mu nägu vaadates öelda, mida ma hetkel mõtlen? Kuid selle küsimuse üle ei lastud mul just eriti pikalt pead murda. "Tule istu," lausus naine ning osutas enda vastas asuvale toolile. Noogutasin ning võtsin toolil istet. "Mina olen Danielle Keynes," tutvustas ta ennast. "Mina olen selle kooli direktriss." Noogutasin. Arvestades kirja, mis uksele graveeritud oli, oli see üsnagi loogiline. "Sul on kokkusaamine sinu mentoriga - sinu edaspidise juhendaja ning õpetajaga - täpselt kell neli, raamatukogus." Misasja? Mentoriga? Mis mentoriga? "Mis mentoriga?" küsisin ma, kuid raputasin siis pead. See ei olnud ju see, mida ma teada tahtsin, seega muutsin pisut oma küsimust. "Mis ta nimi on, kui vana ta on, milline ta välja näeb?" Oleksin oma mentori kohta kindlasti veel palju muudki küsida tahtnud, kui Danielle poleks mind katkestanud. "Kullake," lausus ta, oma käe õrnalt minu omale asetades. "Poleks ju üldse põnev, kui ma selle kõik sulle nüüd ja praegu välja lobiseksin." Naine pilgutas mulle kavalalt silma. "Ma tahan, et sul oleks põhjust oma kohtumist temaga oodata." Ta tõusis laua tagant püsti ning juhatas mind ukseni. Ning enne veel, kui ma jõudsin öelda, et ei tea, kus raamatukogu asub, oli ta jõudnud mind sellest juba välja lükata ning ukse minu järel sulgeda.

Autori kommentaar »