Maria - lühijutt (4)

Otsustasin ka siis proovida lühijuttu kirjutada, teie otsustada on aga see, kuidas see mul välja tuli. c: Jään teie arvamust ootama. c:

Vaimud. Surnud inimeste hinged, kel ei lasta minna, kuna miski pitsitab veel nende südant, sunnib neid jääma, kuniks nad on täide viinud selle teo või öelnud välja selle lause, mis neid veel siin hoiab. Me ei näe neid ja meile tundub naeruväärsena jutt sellest, et keegi üldse võiks neid näha. Mõned arvavad, et vaime pole üldse olemaski, kuid seda nad kahtlemata ongi. Sest, kuidas sai Martin - meie loo peategelane - neid siis näha? Sest pole võimalik näha midagi, mida üldse ei eksisteerigi.
Ühesõnaga, elas kord üks poiss Martin. Muidu oli ta nagu kõik teisedki temavanused poisid, kuid oli siiski üks asi, mille poolest Martin kõigist teistest lastest nii kohutavalt erines. Nimelt Martin nägi vaime, oli neid juba sünnist saati näinud ja nendega pikapeale ära harjunud. Tema jaoks oli harjumatu hoopistükkis see, et teised neid ei näinud.
Martin kohtas iga päev palju erinevaid vaime. Osad neist olid vanad, teised noored, osad naised, teised mehed jne. Ning kuna ta nendega iga päev kokku puutus, ei oleks ta ilmselt ealeski arvanud, et kohtumine vaimuga võib talle saatuslikuks saada.

***

Martin jalutas mööda tänavat edasi. Kodumaja - väike tagasihoidlik võikollane majakene linna serval -, mille uksest ta just äsja välja oli tormanud, jäi iga sammuga järjest kaugemale ja kaugemale. Maja neli seina olid tema jaoks aegamööda lihtsalt kuidagi rusuvaks muutunud ning seetõttu oli ta kiiremas korras õue värske õhu kätte põgenenud. Aeg-ajalt poiss peatus hetkeks ning toksas kinganinaga mõnda maas vedelevat kivikest, kuid enamuse ajast ta lihtsalt jalutas ning hingas värsket õhku, millega segunes ka meeldiv märja asfalti lõhn. Nimelt oli just vihma sadanud. Ta oleks tahtnud hirmsasti kellegiga juttu rääkida, kuid enamik teisi lapsi narrisid teda, kuna poiss väitis, et näeb vaime, mis oli ju ometigi tõsi, kuid teised lapsed teda ei uskunud. Nemad ise ju vaime ei näinud. Ühesõnaga, kõik hoidsid temast eemale, rääkimata siis veel sellest, et keegi temaga rääkima oleks tulnud. Tema ainukesteks vestluskaaslased olidki vaimud, kuigi vaimud rääkisid niikuinii huvitavamatest asjadest, nagu näiteks oma surma põhjusest ja mis neid veel siin ilmas hoiab. Mõned vaimud olid juba väga vanad, pärit kaugest eelmise sajandi algusest või ehk isegi veelgi kaugemast ajast. Nemad võisid lisaks sellele pajatada veel ka pikki lugusid oma elust ja Martin kuulas alati huviga, mille poolest erines tolleaegne elu tänapäevasest elust.
Parajasti möödus poiss ühest vanast ja mahajäetud majast. Kui nii mõnelegi lapsele oleks see ilmselt hirmujudinad peale ajanud, siis Martin aga oli hoopis rõõmus. Sellised vanad ja hüljatud majad, olid nimelt vaimude lemmikpaigad. Rõõmsal sammul astus Martin väga lagunenud ja krigisevast aiaväravast sisse ning astus mööda rohtukasvanud kitsast teerada maja poole. Sealt, kus teerada lõppes, algas lagunenud kivitrepp, mis viis maja ukseni. Uks oli hingedelt maas ning vedeles natuke maad eemal, ukseavas aga haigutas tühjus. Julgelt astus Martin ukseavast majja sisse ning leidis end avarast ruumist, mille seinu kattev tapeet oli mitmest kohast lahti koorunud. Ainuke mööbel oli ruumi ühe seina peaaegu täielikult enda alla võttev suur paksu tolmukihi ja ämblikuvõrkudega kaetud puidust raamaturiiul. Enamus raamatuid olid riiulilt veelgi tolmusemale põrandale pudenenud. Martin võttis ühe raamatu maast üles, pühkis selle käega tolmust puhtaks ning lehitses seda pisut. Olles selle tagasi riiulisse pannud, pööras ta ümber ning võpatas pisut. Toa teises nurgas seisis pikkade süsimustade juustega, valges õhulises, pitsilise äärega kleidis tüdruk. Tüdrukul puudusid jalad ning ta mitte ei kõndinud, vaid hõljus õhus aeglaselt edasi tagasi. Selle järgi teadis Martin kohe, et tegemist on kummitusega.

"Mida sa siit majast otsid? See on minu ja veel paljude teiste kummituste kodu ja juba mitukümmend aastat pole ükski lihtsurelik siia oma jalga tõstnud. Usu mind, mu sugulased saavad väga pahaseks, kui nad kuulevad, et meil on ootamatu külaline," sõnas kummitus, vaiksel ja pisut kõhedusttekitaval häälel.

"Neil pole põhjust pahaseks saada, kuna ma tulin rahus ega soovi teile midagi halba," vastas Martin täiesti rahulikult.

Kummitus silmitses poissi mõtlikult.

"Kes sa oled? Miks sa meid näed ja kuidas sa meid ei karda?" uuris ta.

"Ma olen Martin Metsis. Olen vaime juba sünnist saati näinud ja tean, et teis pole midagi karta," lausus Martin vastuseks, ise lummatud tüdruku ilust. Ta polnud kunagi varem ühtegi nii ilusat vaimu näinud.

Vaim hõljus pisut lähemale.

Martin mõtles hetke ning küsis siis: "Mis su nimi on? Kuidas sa surid? Kas sind tapeti? Miks on see koht sulle nii tähtis, et sa just siin kummitad ja mis vaevab veel sinu hinge, et sind siin kinni hoitakse?"

Vaim ohkas sügavalt.

"Mu nimi on Maria. See koht oli kunagi minu kodu, kuid siis... läksin ühel päeval rõdule ning vaatasin sealt alla. Hüppasin ja kõõlusin rõdupiirde peal, kui järsku kaotasin tasakaalu ning... sadasin nagu küpse õun alla, rõdu muudkui kaugenes ja kaugenes, tumepunaste telliskividega sillutatud kõnnitee jõudis aga järjest lähemale. Sulgesin suures hirmus silmad, tundsin vaid korraks valu ning seejärel oligi kõik. Ma olin surnud. Kõik. Ma ei tea, mis mind ikka veel siin ilmas hoiab, kuid ma uurin selle välja ja lähen siis. Lähen teise ilma, kus mu hing lõpuks ometi rahu saab."

Martin ohkas.

"Noh, edu sulle siis selle välja uurimisega," lausus ta pisut nukralt, kuigi sisimas lootis, et vaim ei selgita veel niipea välja põhjust, miks teda ikka veel siin ilmas kinni hoitakse. Esimest korda elus tundis poiss, et on armunud. Sügavalt ja tõsiselt. Vaimu küll, ent siiski.

"Mul on sulle veel üks küsimus," sõnas ta. "Kas kui sa oled oma nö. "viimase missiooni" siin ilmas täide viinud ja teise ilma läinud, kas ma siis ei näegi sind enam?"

Vaim raputas pead.

"Mitte kunagi?" nõudis Martin.

"Mitte kunagi," kinnitas vaim.

Järsku helises Martini telefon. Helistajaks oli ema, kes poissi koju õhtust sööma kutsus.

"Ma pean nüüd minema," teatas Martin, kui kõne oli lõppenud. "Aga ma tulen homme jälle. Siis näeme."

"Jah," vastas vaim ning esimest korda nende tänase kohtumise jooksul väändusid ta huuled millekski naeratusesarnaseks. Kuid see naeratus oli nukker. "Kui ma just ei ole homseks oma "viimase missiooniga" siin ilmas, nagu sa ennist nii ilusasti ütlesid, juba hakkama saanud ja teise ilma läinud."

"Aga kust ma tean, kas sa oled veel siin ilmas või juba teispoolsuses?" ei teadnud Martin.

"Kui ma veel siinilmas olen, ootan ma sind homme täpselt kella kuue ajal õhtul siinsamas ja kui mind ei ole, siis tea, et ma olen nüüd teise ilma läinud ja sa ei näe mind enam kunagi, kuigi võib-olla kohtume me kunagi veel teispoolsuses."

Martin noogutas nukralt ning lahkus.

Kodus mõtles ta muudkui Mariast, sellest imekaunist vaimust, keda ta täna kohanud oli.

***

Järgmisel õhtul täpselt kell kuus läks ta aga tagasi sellesse majja ning ootas, et Maria vaim välja ilmuks, kuid seda ei juhtunud. Tunnid möödusid ja möödusid, kuid Maria polnud end ikka veel näole andnud. Ning alles siis jõudis Martinile kohale, mida see tähendas. See tähendas seda, et Maria oli välja uurinud, mis teda siin ilmas kinni hoidis, oma maised asjad joonde ajanud ning seejärel oli tema hing vabalt ja muretult teispoolsusesse hõljunud.
Poiss puhkes nutma. Ta nuttis südantlõhestavalt oma armastust taga, kuni järsku meenusid talle Maria sõnad: "Kuigi võib olla kohtume me veel kunagi teispoolsuses.". Ning järsku ta teadis, mida teha.

Ühest toast leidis ta täpselt paraja pikkusega nöörijupi ning teisest toast väikese puust tabureti, mida kattis koorunud värvikiht.

Nende asjadega läks poiss välja. Nöörijupi sidus ta aias kasvava jämeda puu samuti jämeda oksa külge, mis näiliselt oleks pidanud teda kannatama. Nööri otsa tegi ta aga väikese silmuse, kust ta pea suure vaevaga läbi mahtus. Seejärel tõi ta tabureti, seisis selle peale ning mässis silmuse ümber oma kaela, veendudes, et nöör oleks ikka kõvasti pingul.

"Ma otsin su üles, Maria, ma luban!" hüüdis ta, pisarad silmis. "Teispoolsusest." Ja nende sõnadega hüppas ta tooli otsast alla.