Mentor & õpilane - need pidime me olema (5#) (6)

Ja palun, siin on teile 5. osa! :)

Nii, Samantha, mõtle nüüd loogiliselt. C'mon, see ei saa ju nii raske olla? Kui sina ehitaksid mingile linnale sissepääsu, siis kuhu? Eriti, kui see linn on salajane ja varjatud ja õpilastel pole lubatud sinna ilma loata minna. Appi, ma lähen vist varsti hulluks! Siin on ju nii palju kohti ning ma pole jõudnud neile kõigile veel pilku peale visatagi. Nii, mõtleme... Käes! Ma teadsin, et ma olen geenius. Okei, selleks ei pea just geenius olema, et taibata: Direktrissil on selle kohta kindlasti mingit kirjalikku infot. No lihtsalt peab olema.

Nüüd jäi üle ainult õiget hetke varitseda. Kell oli kohe-kohe kaks saamas ning kella kahest kuni kella poole kolmeni on lõunapaus. Selleks ajaks lahkub direktriss enda kabinetist ning terve ruum on üksnes minu päralt. Ja siis see juhtuski. Direktrissi kabineti uks paiskus lahti ning sealt astus välja ei keegi muu, kui direktriss ise. Kiirelt oma istumisest pisut kortsu läinud seelikusaba siludes seadis naine sammud söökla ukse poole. Ning läinud ta oligi. Nüüd tuli kiirelt tegutseda, kuna pool tundi pole just palju. Hiilisin vaikselt direktrissi kabineti ukseni ning libistasin end selle vahelt kabinetti sisse. Kirjutuslaual kõrgus terve kuhi erinevaid raamatuid, mappe ja muid pabereid ning neid leidus arvukalt ka raamaturiiulis. Millest küll alustada? Sorisin alustuseks pisut nendes lauapealsetes asjades, kuid ei leidnud sealt midagi, mis mind aidanud oleks. Seega sättisin kõik asjad laua peal ilusti korda ning asusin raamaturiiuli kallale. Jälgisin hoolega, et iga raamat lõpuks tee tagasi oma kohale leiaks, kuna minust ei tohtinud ju ühtegi jälge maha jääda. Lappasin erinevaid raamatuid ning uurisin erinevatest mappidest leitud pabereid, kuid tulutult. Olin nii tuhinas, et ei märganud, kuidas kellaseier iga sekundiga üha enam ja enam poole kolmele lähenes. Mulle hakkas just tunduma, et leidsin midagi, kui korraga kuulsin kellegi samme ning nendega kaasnevat kontsaklõbinat, mis uksele järjest lähemale jõudsid. Suurest ehmatusest pillasin käesoleva raamatu maha ning üritasin end kuidagi raamaturiiuli taha peita. Õnneks oli raamaturiiuli ja seina vahel piisavalt suur vahe, et mina sinna mahuksin. Ning sekund hiljem avas keegi ukse ning astus ruumi sisse. Üritasin isegi mitte hingata ning seisin hiirvaikselt raamaturiiuli ja seina vahel. Direktriss ümises mingit laulujuppi ja tegi midagi arvutis, igatahes kuulsin ma aeg-ajalt hiireklõpsatusi ning kuidas keegi hoogsalt klahve tagus. Nii passisin ma seal umbes pool tundi järjest, kuni järsku helises direktrissi lauatelefon. Selle helin tuli nii ootamatult, et pidin ehmatusest äärepealt infarkti saama. Piilusin riiuli tagant välja ning nägin, et direktriss tõstis telefoni kõrva äärde ning rääkis kellegagi.

Direktriss: Halloo?

***

Direktriss: Jaa, mis siis?

***

Direktriss: Mida te ajate!? See on ju ennekuulmatu!

***

Direktriss: Jah, ma kohe tulen. Nägemist!



Ärritunult viskas naine toru hargile ning ajas end laua tagant püsti, toolileeni pealt oma pikka musta mantlit kaasa haarates. Seejärel kiirustas ta uksest välja. Hingasin kergendatult. Lõpuks ometi sain end natukenegi vabamalt tunda. Lõdvestasin oma pikast liikumatusest juba kangeks jäänud käsi ja jalgu, kui korraga lõin oma parema käe millegi vastu üsna valusalt ära. Tahtsin valust karjatada, ent surusin huuled tugevalt kokku ning kannatasin valu hambad ristis välja. See veel puudus, et keegi mind kuuleks. Vaatasin, mille vastu ma oma käe küll ära olin löönud. Ning minu imestuseks oli ühes kohas seina küljes ukselink. Lähemal vaatlemisel selgus, et tegemist ei olnud mitte tavalise seinaga, vaid uksega, mis oli igaks petteks täpselt seina värvi pintseldatud. Muigasin. Kuid minu eest ei suuda nad siiski midagi varjata. Vajutasin lingi ettevaatlikult alla ning uks avanes vaikse kääksatusega. Mulle avanes pikk ja üsna kitsas tunnel koos samuti väga kitsa keerdtrepiga, mis järjest allapoole laskus. Tunnelis oli kottpime ning hetkel nägin ma selle sisemust ainult tänu sellele, et direktrissi kabinetis olid üsna avarad aknad ning nendest pääses päikesevalgus hõlpsasti ruumi sisemust valgustama, pisut valgust oli end isegi raamaturiiuli tagust valgustama küündinud. Sulgesin enda järel ukse, urgitsesin oma teksaste tagataskust oma telefoni ning liikusin treppi mööda allapoole, telefoniga endale teed valgustades. Kogemata jätsin ma aga ühe astme vahele, komistasin ning kukkusin külmale ja kõvale kivitrepile istuli. Ka telefon lendas mu käest minema ning ma kuulsin, kuidas see vaikse kolinaga trepist alla kukkus. Vaevalt see nii rängale maandumisele vastu pidas. Kobasin käte-jalgadega pimedas ning laskusin samal ajal järjest sügavamale maa alla. Järsku lõin ma end millegi vastu ära ning paiskusin taas trepile istuli. Ajasin end püsti ning hõõrusin vaikse oige saatel oma kukkumisest valusat kintsu. Kobasin kätega eespool. Midagi oli ees, miski tõkestas teed ning takistas edasiminekut. Järsku tundsin midagi külma ja kõva enda käe all. Ning see miski meenutas mulle kangesti ukselinki. Üritasin seda alla suruda ning see õnnestus. Seejärel nõjatusin pisut ettepoole ning üritasin kogu oma keharaskusega ust lahti lükata, kuid see oli ilmselt raskesti kinni kiilunud. Võtsin hoogu ning rammisin ust. Kordasin sama tegevust mitu korda, kuni uks järsku suure hooga lahti prantsatas ning mina sellest sisse lendasin. Avasin silmad ning oigasin vaevukuuldavalt. Terve mu keha valutas sellest maandumisest, kuna see oli üsnagi kõvaks osutunud. Silme ees tantsisklevaid musti täppe minema pilgutades ajasin end vaevaliselt püsti ning vaatasin enda ümber ringi. Ma lebasin külmal ja kõval kivisillutisel ning mind ümbritsesid mahajäetud majad. Osad aknad olid katkilöödud, seal, kus kunagi olid asetsenud uksed, haigutas nüüd tühjus, aias kasvavad taimed kõrgusid lausa majade katusteni, põimudes aeg-ajalt üksteise ümber, moodustades majade ümber nii pealtnäha läbimatu džungli. Ajasin end püsti ning liikusin mööda tänavat edasi. Kus ma olin? Kas see oligi Sub Vicus, varjatud maa-alune linn? Liikusin aina edasi ja edasi, kuni järsku märkasin enda ees kõrguvat tohutult kõrget hoonet, mis andis kindlasti vähemalt kolme-nelja pilvelõhkuja mõõdu täiesti vabalt välja. Liikusin hoonele üha lähemale, kuni korraga eristas mu silm pimedusest kahte üsna kogukat kuju. "Hei!" hüüatas üks kuju, mille peale nad mõlemad mulle aeglaselt lähemale astusid. "Tule siia, plikatirts," käsutas teine. Taganesin mitu kiiret sammu ning tahtsin just ümber pöörata ja jooksu pista, kuid komistasin millegi otsa ning lendasin kõvale kivisillutisele pikali. Kaks kogu jõudsid minuni ning kummardusid minu kohale. "Viime ta Isanda juurde," pakkus üks ning teine noogutas. Nad võtsid minu ümbert kinni ning hakkasid mind selle kõrge torni ukse suunas tirima. "Laske mind lahti, lollakad!" karjusin ma ning siplesin nii, kuis jaksasin. "Ära rabele, kuradi plikatirts selline!" nähvas üks, mille peale ma teda käest hammustasin. "Ai!" karjatas ta ning oma imestuseks nägin, kuidas tema silmad punaselt hõõguma lõid, nagu kuumad söed. "Seda sa veel kahetsed!" karjus ta ning järgmisel hetkel sai mulle osaks kiire rusikahoop näkku ning seejärel ka kõhtu. Tundsin kohutavat valu ning ei läinud kaua, kuni ma teadvuse kaotasin.

***

Avasin silmad ning vaatasin enda ümber ringi. Mu käed-jalad olid kinni seotud ning suu kinni teibitud. "Oo, meie Uinuv Kaunitar ärkas lõpuks ometi üles," kuulsin ma kellegi häält ning sellele järgnes tülgastav naer. Vaatasin hirmunult enda ümber ringi. Kellele see hääl kuulus ning kus hääle omanik end varjas? Järsku astus varjust välja üks valge kitli ning sassis juustega meesterahvas, kes minu õuduseks hoidis ühes käes süstalt, mille tera valguse käes läikis. "Kust te ta leidsite?" küsis mees. Alles nüüd märkasin ma kahte üsna ruumi nurgas seisvat kogu. Nemad võtsidki mu kinni. Nemad on minu praeguses sandis olukorras süüdi! "Ta uitas torni ees ringi," vastas üks ning teine noogutas kaaslase jutu kinnituseks pead. Valges kitlis mees noogutas. "Tore," lausus ta ning pööras pilgu taas mulle. "Tõitegi meile ühe katsealuse juurde." Seda kuuldes hakkasin ma meeletult käte-jalgadega siplema, kuid siplemine põhjustas mulle vaid valu, mis tekkis, kui tugevad köied mu kinniseotud ihuliikmeid soonisid. Teip, mis mu suule kleebitud oli, jällegi summutas kõik mu karjed ning muutis need vaid vaikseks mõminaks. Mees astus mulle lähemale. Minuni jõudnud, kükitas ta maha, kergitas pisut mu pluusivarrukat ning surus siis süstla mulle otsapidi kätte. Hetkeks valdas mind meeletu valu, kuid siis läks kõik silme eest mustaks ning ma kaotasin taas teadvuse.