Mentor & õpilane - need pidime me olema (4#) (3)

Sorry, et 4. osa nii mõttetu ja lühike tuli, kuid ma lihtsalt pidin sealt kohast pooleli jätma. Seega 5. osa tõotab loodetavasti põnev tulla. ;) :)

Avasin aeglaselt silmad. Istusin kellegi süles, mu pea oli kellegi rinnale toetatud ning keegi silitas õrnalt mu juukseid. Keerasin pisut pead, et tolle isiku nägu näha. See oli Tyler! Tõmbusin automaatselt eemale. Õige Tyler'i vastu polnud mul midagi, ent kas see oli ikka õige Tyler? "Samantha," lausus Tyler (oli see ikka Tyler?) ning naeratas sõbralikult. "Sa oled ärkvel." Noogutasin ning küsisin siis: "Oled sa päris Tyler?" Mees noogutas. "Tõesta," käskisin ma. Tyler mõtles hetke ning võttis siis oma nahktagi taskust pastaka. Alguses ei saanud ma aru, kas ta tõesti mõtleb mulle selle pastaka abil midagi tõestada, kuid siis meenus mulle meie tänahommikune treening staadionil. See oli ju seesama pastakas, mille ma ära olin jäätanud ning nüüdseks oli see ilmselt juba üles jõudnud sulada. "Tyler," sosistasin ma kergendatult ning embasin meest. "Kui kaua ma juba niimoodi maganud olen?" küsisin ma siis. "Midagi nelja tunni kanti," vastas Tyler peale hetkelist mõttepausi. "Imelik," pomisesin ma. "Ometigi tunnen ma end nii väsinuna." Tyler noogutas. "Ära muretse," vastas ta. "See on normaalne. Peale kokkupuudet hingedeõgijaga tunnevad kõik end rampväsinuna. Hingedeõgija ju ometi toitub sinu hingest, seega toitub ta ühtlasi ka sinu energiast ning iga sekund, mis sa tema läheduses viibisid, väsitas sind kõvasti. Ainult neljast tunnist ei piisa, et sa jõuaksid end korralikult välja puhata ning su jõuvarud jõuaksid taastuda," selgitas mees. Noogutasin. "Nii et see teine sina oli tegelikult hoopis hingedeõgija?" küsisin ma. Tyler noogutas. "Aga palun ära ütle tema kohta "teine mina". Mul ei ole temaga mingit pistmist." "Ent ometi nägi ta välja täpselt nagu sina. Ja ka tema hääl sarnanes peaaegu täielikult sinu omale," vaidlesin ma. "Noh," ei teadnud Tyler, mida vastata. "See võis olla näiteks tema võimega seotud. See on minu teada üsna levinud võime - sa suudad jäljendada ülimalt täpselt ükskõik millise isiku välimust ning häält." "Mida hingedeõgijad siit otsivad?" küsisin ma vahetult peale seda, kui Tyler oli mu eelmisele küsimusele vastanud. Mees kehitas õlgu. "Enamus üleloomulike võimetega õpilasi õpib ju siin. Hingedeõgijad peavad samuti oma jõuvarusid täiendama või nad hääbuvad tasapisi ning lõpuks surevad. Ning osad hingedeõgijad on ka puhtalt selle aine peal väljas, mida Sub Vicus'e linna keskel asuvas tornmajas valmistatakse." "Sub Vicus? Ja mis ainest sa räägid?" pärisin ma. "Sub Vicus on maa-alune linn, mis oli algselt mõeldud maailma katastroofide jaoks, kuhu inimesed evakueeriti. Nüüd on see kümmekond aastat eralvalduses olnud ehk selle kooli käsutuses. Sellest ei tea siiamaani ükski õpilane ning sinna minemine eriloata on keelatud." Tyler ohkas. "Tegelikult ei tohiks ka mina sulle sellest rääkida, ent ma kogemata vist juba tegin seda." Mees muigas. "Niisiis, linn on hüljatud suuremalt osalt, kuid linna keskel olev tornmaja on kasutusel. See on uuringute andmebaasi keskus ning samuti hoitakse seal kinnipeetavaid, kelle peal tehakse uuringuid, lootes leida viisi, et ei peaks enam võimeid loovutama. Senini on see ebaõnnestunud. Linn on 24/7 valve all ja linna patrullivad iga tunni järgi eliitüksuslased. Neil on ka luba vahistada ja põgenemise või mõne muu põhjuse korral tappa loata sisenejad." Sõna "tappa" peale väristasin ma õlgu, kuid uudishimu oli minust võitu saanud. "Kuidas sinna linna pääseb?" "Seda ma sulle ei ütle, noor preili," vastas Tyler. "Usu mind, sa ei taha sinna linna oma jalga tõsta ja sulle endale on parem, kui sa seda ka ei tee." Pööritasin silmi. "Ma ei kavatsegi sinna minna, ma lihtsalt..." torisesin ma. "Lihtsalt?" nõudis Tyler. "Lihtsalt küsisin," vastasin ma ning asetasin käed rinnale risti. "Samantha." Tyler asetas oma käe õrnalt mu õlale. "Mina vastutan sinu eest ning ma ei andestaks endale ealeski, kui sinuga midagi halba peaks juhtuma." Hetkeks va.lit.se.s meie vahel vaikus ning siis lisas mees lõbustatult: "Ning samuti ei andestaks seda mulle ka kooli juhtkond, eesotsas direktrissi endaga." Tema näoilme tõsines silmnähtavalt. "Olgugi, et ma olen siin juba mitu-mitu aastat töötanud ning kõike alati vastu vaidlemata teinud, siis oma õpilasel surra laskmine on andestamatu viga." Noogutasin. Jah, ma mõistsin Tyler'it, kuid mul ei ole ju plaanis surra? Ma olen kindel, et saaksin seal linnas täiesti vabalt hakkama. "On sul varem ka mõni õpilane olnud?" küsisin ma esimese pähejuhtuva küsimuse. Tyler raputas pead ning naeratas. "Sina oled mu esimene õpilane." Noogutasin ning haigutasin. "Sa peaksid veel pisut puhkama," soovitas Tyler. Raputasin pead. "Ei, ma ei ole üldse väsinud," valetasin ma. "Samantha!" Mehe hääletoon oli suhteliselt leebe, kuid samas ei sallinud see ka vastuvaidlemist. "Mida?" nähvasin ma. "Sa ei saa mind magama sundida! Ega ma mingi titt ei ole!" Katsin suu kätega. "Vabandust," ohkasin ma. "Ma ei tahtnud ebaviisakas olla." "Pole midagi," vastas Tyler. "Sul on õigus - ma ei saa sind magama sundida. Ent luba mulle, et sa ei kasuta unisest peast oma võimet. See on väga riskantne ja ma parem ei räägi sulle sellega kaasnevatest tagajärgedest." Noogutasin. "Ja-jah, ma luban." Mees naeratas ning lahkus. Nihkusin pisut aknale lähemale ning vaatasin sellest välja. Ma uurin välja, kus asub sissepääs Sub Vicus'esse, maa-alusesse linna. Ma teen seda ning siinkohal ei huvita mind reeglid ega see, et Tyler mind keelab. Ma saan seal hakkama ning ühtlasi tõestan ma nii oma julgust ning vaprust. Uskuge mind, minust saab järgmine enneaegne.