Aeg. (3)

Vaikselt hiilis ta minu kõrvale.
Ma ei pannudgi teda tähele.
Kui teda märkasin, oli ta juba läinud,
teadmata kuhu,
kus suunas.
Olin taas üksi,
ilma temata.
Ma ei pannudgi tähele,
et olin üksi.
Alles siis kui ta jälle tuli,
sain aru,
et olin olnud üksi.
Nüüd ma teda enam minna ei lase,
üksi on jube.
Ta seisab minu kõrval ja ootab.
Iga päev.
Iga minut.
Iga sekund.
Ühel hetkel ta enam ei oota.
Läheb ja viib kõik minema.
Absoluutselt kõik.
Ja siis olen jälle üksi.
Pimeduses ootamas teda.
aga nüüd teda enam ei tule,
ei,
mitte nii pea.
Hiljem.
Võib-olla mitte kunagi.

Autori kommentaar »