Purunenud unistus.. (6)

Esimesel korral oli see päris huvitav. Kõik tundus nii naljakas ja kummaline. Mõelda vaid, et autol on neli ratast all ja et pesu kuivab pesunööril.. kohutavalt naljakas. Aga mitte enam nii väga. Mu keha on sellega juba harjunud, ta tahab midagi enamat, midagi sellist, millest võiks saada juba tõelise annuse. Et kui seda liialt palju proovida, võiks lihtslt kogematta midagi juhtuda. Täiesti kogematta. Nii täna juhtusgi. Ma läksin tähistama koos sõpradega oma sünnipäeva – nad kinkisid mulle võimaluse langevarjuga hüpata. Enne, kui platsile jõudsime, käisime Nugrikust läbi. Heas tujus, nagu me olime, me tahtsime kõik midagi. Ja ka saime. Laksu all oli hea olla, keegi ei olnud enam vaenlane, maailm oli ilus ja hea. Lilleline, võiks isegi õelda.
Läksime siis platsile. Tunniajane harjutamine, seejärel päris hüpe. Enne hüpet käisime veel suitsupausil, ühtlasi võtsime kõik ka toosi kangemat kraami. Polnud enne seda proovinud ja arvasime, et nüüd on just õige aeg. Et täielikult nautida õhulendu, näha, kui huvitav maailm on.. Nemad ei teadnud sellest muidugi midagi. Ma mõtlen nemad, kes meid sellel lennul juhendasid ja aitasid.
Istusime lennukisse, põnevil ja valmis kogema midagi uut ja huvitavat. Jõudsime õigesse kohta, õigele kõrgusele ja hakkas peale. Kõige pealt hüppas mu sõbranna. Seejärel mina, edasist järjekorda ma ei tea. Polnud aega sellele mõelda, sest ma olin tohutult elevil ja mu pea käis õudsalt ringi. Ühel hetkel ma ei mäletanud enam, mida ma tegema pidin, nägin vaid seda, kui imeline siit ülevalt kõik on ja kui naljakas... ma olin ju laksu all. Loll olin. Sest see täitunud unistus jäi ka mu viimaseks. Ja õnnetuseks – purunenud unistuseks. Ma taipasin, kuidas maapind lähenes liiga kiiresti, kusagil kõrgel kuulsin kuidas keegi nagu karjus või hõikas mind ja siis ma maandusin. Silme eest lõi pimedaks, selga tabasid nagu meeletult teravate nõeltega vaablased.. valus oli. Ja ma tundsin esimest ja ka viimast korda oma elus valu maitset. See oli midagi erilist, peaks ütlema. Selline maitse, mis on kõik head ja halvad maitsed kokku ja samas, täiesti maitsetu. Nagu... valu. See on ainus õige sõna, et väljendada seda kõike. Ja see valu haaras mind endasse, ma tundsin, kuidas mu liigesed läksid soojaks, pea lõhkus nagu segane, silmist purskas tuld. Ja korraga ma tundsin surma lõhna. Selline eriline lõhn, mida pole võimalik seletada. Sõnadest jääb alatihti puudu, et midagi õelda. Ja siis nägin ma, kuidas mu surnud ema nuttis. Ta lausa karjus, aga ta vaatas mind. Keelitavalt ja tõrjuvalt. Nagu laps lähenesin ma temale, küsisin, mis viga on ja ta ei vastanud, ainult nuttis ja vaatas mind oma keelava pilguga. Sel hetkel otsustasin ma, et pean minema. Ära siit, ema juurest, ma jooksin. Mööda temast, võimalikult kiiresti, kuni lõpuks paistis uks. Ma tegin ukse lahti, seisatasin ja hüppasin. Minu kuristik. Ma langesin, langesin, langesin, kuni jõudsin inglite maale. Sinna, kus need kaunid olevused elavad. Ja sinna ma ka jäin. Kuni lõpks nägin ema. Ta tuli minu poole, nägu rõõmus, kuid oli arusaada, et ta oli äsja nutnud. Ja siis kallistas ta mind. Ja ma teadsin, et olen surnud. Süda tegi veel viimase löögi... ja siis tuli lõpp. Mind polnud enam. Ma olin surnud.



(Ja kuna see on ikkagi Mängukoobas, siis: Lapsed, õppige ja ärge tehke järele!!!!!!! Selline asi on ohtlik!!)

Autori kommentaar »