Ennast hävitades.. (2.osa) (4)

Mulle õeldi, et ma võiksin olla enesekindlam.. uja et mul on veel arenemisruumi, ma tänan kriitika eest. Ausalt, ma tänan :D

... : Mulle tundub, et asi on vist nagu paranenud.. eilset lõhet pole enam. Minu süda on jälle sidemetega kokku seotud, miskipärast ma siiski kahtlen, kas see kauaks püsima jääb, iga asi kulub ju lõpuks ära. Eile õhtul, siis kui ma mõtlesin jälle surmast, ja tõmbasin muusikat, avastasin ma ühe hea artisti. Ausalt, ma lihtsalt armastan seda muusikat, mida nad teevad.. HIM. Oled kuulanud? Kuula siis,, okey, vabandust, unustasin, sa ei saa ise kuulata, aga ma võin teinekord kõlaritest lasta. Või kõrvaklappidest. Oleneb, kas ma olen üksi või mitte. Kui ma üksi pole, siis üldiselt kasutan kõrvaklappe, muidu, kui üksi olen, siis kuulan muusikat - valjusti - ja üldjuhul masetseerun. Uus sõna - masetseerun, mastesema on nii kulunud ja lääge sõna, ma ei salli seda. Aga omati just seda ma siiamaani enamuse ajast teinud olen. Jaah, kujutad ette, täna liikusid mu mõtted igas suunas - mõtlesin isegi, et äkki võiks tänane päev jääda viimaseks kogu mu elus. Ma ei tea. Aga siis ma võtsin telefoni, helistasin ja see mõte oligi kadunud. Hetekel on mul selle üle isegi hea meel. Mingil imekombel. Ma üldiselt pole nii positiivne inimene, et selliste asjade üle rõõmustada suudaksin, noh, võib-olla isegi suudaksin, aga asi on selles, et mul ei ole jõudu enam rõõmustamiseks. See, et ma tihti naeran on vale. Nii võlts. Täiesti eba minulik. Mina ja naer.. me oleme täiesti võõrad üksteisele ja ometi me oleme tihti koos. Võib-olla ta loodab midagi, näiteks et ma temasse armun ja jätan oma kurbuse maha, aga ma arvan, et sellise lootusega teeb ta endale kõvasti haiget. Peaks talle ütlema, et ta selle mõtte maha jätaks. Säästma teda vaevast. Aga üldiselt tänaseks vist lõpetan.. ela edasi.

Autori kommentaar »