Killud... (2)

See oli armastus, mis kiirgas tema helesinistest silmadest. Säras ja sätendas kui kuu soojal suveööl. Ta naeratas. Täna oli ta õnnelik. See oli üks väheastest kordadest, mil ta seda pärislt suutis. Mingil määral oli see kui pisikene ime. Marek ja naeratab. Südamest. Suu ja silmadega. See on armastus.

---

Täna ma olen/olin õnnelik. Päriselt. See on kirjeldamatu tunne. Olla lihtsalt silmad kinni ja nautida õnne... Nii hea.

---

Tal on huvitavad silmad. Neis on selline sära, mida teiste silmades pole. Õnnelik ja originaalne. Ja ma teenisin neilt silmadelt naeratuse. Päris naeratuse. Sygava.

---
SMS Killult:
On öö. Nagu tavapäraselt, saabub sulle Killult sms. Ta vabandab. Ütleb, et nutab. Ta tegi haiget. Iseendale. Ja nüüd on läbinisti puruks. Ta on ise oma õnnetuses süüdi ja ta teab seda. Ta vihkab ennast ja kogu elu. Ta ei taha elada. Rate.ee on viga. Vv oli viga. Ja nüüd teeb poiss talle tagasi - otsib vv-d ja peaaegu ei suhtlegi Killuga. Ei hooli. Killu ka ei hooli enam. Ainult sina ja Kitty olete talle jäänud. Ja muusika, mis nõretab armastusest. Ja traagilise lõpuga raamatud. Ja mingi kalju kusagil maailma serval, ootamas Killut. Ja sinna ihkab ta kõige enam. Ja varsti jõuab ta kohale, jättes kõik. Kogu elu. Ta vabandab veelkord ja lisab, et kui ta veel kaljuni pole jõudnud ning sa raatsid aega raisata, võib talle messida või koguni helistada.

---

"SMS-id:
K: Tglt ma pleks ka julgenud kõvasti teha, äkki lähed puruks ja seda poleks ma üldse tahtnud :)
Mina: Siis sa oleksid lihtsalt killud kokku korjanud, padja alla pannud ja oleksingi koguaeg sinuga :)
K: ...ja nii saigi sinu hüüdnimeks Killu :) aga ma tahaks sind ikka tervelt ja tervenisti :) mitte kildudena :) "

Autori kommentaar »