Nagu armastus, kuid siiski mitte päris #8 (17)

Et siis, vabandan jällegi viivituse pärast. Kui sa tahad, et ma sulle teatan uue osa tulekust, siis palun kirjuta sellest alla!

Ellmises osas:
Midagi on...
... valesti.

Siis ütles poiss talle:
“ Tee oma kingitus nüüd lahti, kaua sa ikka mind nõnda jõllitad.”
Seda ütles ta naljaga pooleks aga siiski vaikselt, et varjata oma hääles vali.tsevat... kurbust. Ta ei vaadanud tüdrukule otsa, jõllitas ainult kingitust. Siis vaatas ka Kati kingitust. Ta ei tahtnud seda enam avada, sest ta teadis et pärast seda on midagi halvasti minemas. Ta ei teadnud, kas asi oli kingituses, või hoopis millesgi muus. Aga midagi pidi peale seda muutuma. Ja seda ta kartis pärast seda, kui ta oli näinud poisi punetavaid silmi. Michael tõstis pea ja vaatas Katile küsivalt otsa.
“Miks sa ei ava juba, kas sa ei taha minu kingitust?”
“Tahan küll, aga midagi on valesti. Ma kardan seda avada.”
“Noh, aga sa ei venita ju oma kingituse avamata jätmisega ju küll mitte midagi!”
Seda mõtles ka Kati. Ta avas kingituse karbi. Seal sees oli midagi imelist. Ta vaatas otsa Michaeli, kes jälgis pinevalt tüdruku nägu. Ta ütles vaikselt:
“Aitäh.” Ja suudles poissi. See oli pikk ja kirglik suudlus. Ja kogu suudluse vältel tundis tüdruk, et see oleks nagu hüvasti jätt. See oli tungiv ja õrn. Armas, aga kaugenev. Siis tõmbas Michael järsult oma suu ära ja vaatas tüdrukule õnnetult otsa.
“ Kas sulle ei meeldinud minuga suudlemine?” küsis Kati.
“Ei, asi pole selles. Ma pean sulle midagi rääkima.”
“Räägi. Ma kuulan.”
Oli vaikus. See muutus järjest pikemaks ja pikemaks. Siis hakkas Michael rääkima.
“ Kati, sa tead, et ma armastan sind. Ma armastan sind üle kõige maailmas. Rohkem kui midagi muud. Ma ei ole kedagi peale sinu niiväga armastun, ega hakka ka kunagi armastama. Sa oled minu elu.”
Jälle oli tükk aega vaikust. Siis lausus Kati:
“ Ma armastn sind ka. Samamoodi. Sina oled minu elu alatiseks ja ma ei lahku sinu kõrvalt iialgi. Minu kangelane.”
“Jah, Kati. Aga...
...mul on kahju.
Ma pean minema. Ma pean siit ära minema ja ma ei saa sind kaasa võtta.”
Katile tikkusid pisarad silma. Need hakkasid peale iga Michaeli õeldud sõna järjest rohkem ja rohkem allapoole voolama. Ta ei olnud veel päriselt mõistnud mis toimub.
“Aga miks, kuhu sa minema pead, kas ma ei meeldi sulle, milles asi??? Räägi mulle Michael, sa tead, et sa võid mind usaldada. Palun räägi mulle. Mida ma olen valesti teinud?”
“Ei, Kati. Asi ei ole selles, et sa ei meeldiks mulle. Ma ju ütlesin, et ma armastan sind alati. Sa oled minu elu mõte. Aga ma ei saa enam. Ja sa tead miks.
Ma pean lahkuma.
Ma ei jää sinu juurde.
Ma ei tule enam kunagi tagasi.
Sa ei pea enda aega enam iialgi minu peale raiskama.
Ma ei sega sind rohkem.
Sinu jaoks....
... mind nagu poleks kunagi olemas olnudgi...
Ma ei tule sind enam iialgi vaatama.
See on hüvasti jätt.


....igaveseks...”

Kati nuttis. Ta ei olnud veel mõistnud, miks Michael peab lahkuma. Siis tõusis poiss püsti. Pühkis pisara, mis oli Kati näolt tema näole tilkunud ja lausus.
“Igaveseks, Kati. Igaveseks. Ma armastan sind.”
Ta suudles hetkeks Katit, keeras siis selja ja läks. Kati vaatas talle järgi.
“ Michael ei, palun ära jäta mind! Ma teen kõik mida sa tahad, aga palun ära mine! Ma armastan sind, Micahel, palun ära mine! Palun.” Ta vajus põlvili. Pisarad tema näol veeresid ojadena allapoole. Ta ei teadnud mida teha. Pisaraid oli terve tuba täis. Neid oli täis tema pluus ja püksid ja nägu ja silmad. Ta oleks tahtnud üles ärgata. Nagu oleks see mõni uni. Ta lõi oma pead vastu seina, näpistas end, kuid asjatult. Pisarad muudkui voolasid ja uni ei lõppenud. Siis turgatas talle pähe mõte. Hull ja segane, kuid omati ajab see asja ära. See ajab asja ära, igaveseks.


Teatan, kui sa seda tahad.
Kriitikat!!
Kui viitsid võid pastaka ka lisada, sest mida rohkem seda uhkem. Et siis jah... Lõpp on lähedal. kui on ideed, millest uus järju võiks olla, siis see palun komentaaridesse või posti!!

Autori kommentaar »