Riik minu unistustes (3)

Istun vanal nikerdustega puutoolil ja silmitsen viltu vajunud raamatuid täis riiulit. Tean, et parem oleks viibida Bellachomis, aga mul on ei ole selleks aega. Kuigi see võimalus on nii ahvatlev...
Tahan sulgeda silmad ja põgeneda. Oma riiki. Tunda ennast sinisilmse kuningliku kaunitarina, kuldne läikiv juuksepahmakas pead ümbritsemas. Kohtuda jälle oma isaga, kuigi teda ei ole enam ammu elus. Ainult oma kujutlustes, kas või niigi.
Annan alla ja sulgen unelevalt oma silmad. Tuul, mis puhub sisse avatud aknast, on minu jaoks kauge. Seda pole minu jaoks olemas. Olen Bellachomis.
Bellachom on minu oma riik, mille mõtlesin välja juba lapsena. Ma olin väike printsess, kellel oli palju uhkeid mänguasju ja hästi palju ilusaid kleite.
Nüüd olen siis seitseteist ja sellest on möödunud rohkem kui kümme aastat. Mina olen muutunud. Aga Bellachom ei ole. See on ikka seesama helge ja rahulik riik, kuhu ma ikka reaalsuse eest põgenen. Väike riigike muinasjutulisel saarel, kus kasvavad puude otsas pärlid, mida ma ealeski tegelikkusse viia ei saa. Need on teiste jaoks kättesaamatud. Väike riik kauni merega, kus ma ikka suplemas käin. Unistan alati, et oskan vee all hingata.
"Evelin, tule, sa pead seda nägema!"
Elina, minu edeva kaksikõe hääl lõhub vaikuse kuninglikus palees. Rebin oma pilgu oma lummavalt peegelpildilt ja vaatan tüdruku kiiret lähenemist üle uhke klaaspõranda.
"Mis siis on?" küsin ma, olles pahane õe äkilise ilmumise peale, mis katkestab alati mu mõtisklused.
"Ev, sa pead seda nägema! Martin tuleb ka täna tantsupeole! Vaata seda kleiti!" hingeldab tüdruk ja vehib kohmakalt helerohelise, ilma õlapaelteta ja rüüsidega uhkelt kaunistatud kleidiga, mis ulatus talle peaaegu põlvini.
Vaatan seda üllatunult. "Kust sa selle said?" küsin vaikselt, sest olen seda näinud ainult ühe korra.
"Delynoe'st muidugi! Oled kuu pealt kukkunud?"
Keeran pea kibestunult kõrvale. Martini pilk on kindlasti terve õhtu temas kinni. Ja ta ei tee mind märkamagi. Minu helesinine ei saa mitte mingil juhul selle vastu, olgugi, et see on pärlite ja õhuliste kangastega kaunistatud.
Elina sädistab midagi, mida ma tähele ei pane ja kadunud ta ongi.
Surun näo vastu suurt peeglit. Miks ma enda jaoks midagi meeldivamat välja ei mõtle? Miks olen alati niisugune kummaline inimene? Lähen löödult oma tuppa ja sätin oma kõige kaunima lühikese kleidi endale selga. Ma ei oskaks seda kirjeldada, selleks pole õigeid sõnu.
Sätin ikka veel mossitades oma juukseid ja panen jalga imeilusad, oma kõige ilusamad kingad.
"Ev, oi kui ilus sa oled!"
Elina hääl kostab ukselt. Tal oli juba seljas heleroheline kleit, see toob hästi välja tema ilusad sääred. Ta näeb igati kadestamisväärne välja. "Martini pilk on kindlasti kogu õhtu sinus kinni," ütleb ta õhinal, minu enda sõnadega.
Jajah. Niikuinii ütles ta seda niisama, suusoojaks. Ma ju tunnen teda. Ta on Martinist ülimalt sisse võetud ja kadeda loomuga. Aga siiski heidan pilgu peeglisse.
"Mis mul viga on?" Korrutan seda endale aina uuesti ja uuesti. Võib-olla olingi võluv, lummav ja ei-tea-mis-veel, aga mitte enda jaoks. Järgnen zombiena Elina sirgele seljale ja võtan nagu muuseas suuna ballisaali poole.
"Eveliin, söök on valmiis!"
Ema karjumine äratab mind mu unistustest. Olen tema peale vihane. Järgmine kord on Elina Martini juba ära võlunud. See on nii kibe mõte, et tahaksin nutta. Mõned veepiisad tilguvad lauale. Visandan midagi hajameelselt enda ees lebavale paberile...
"Eveliin!!!"
Ema karjumine sunnib mind kummalisel kombel pilku paberile heitma.
Valgel lehel laiutab imeilus, helesinine kleit.
Naeratan esimest korda kahtlemata mitme kuu jooksul. Sulen uuesti silmad ja olen jälle seal...

Autori kommentaar »