Tõeline suhete sasipundar 19 (3)

Kõndisin Samile magusal ilmel vastu. Ta naeratas rahulolevalt, tundes ilmselgelt rõõmu veel ühest võidust. Noh, tänan väga, aga seda rõõmu ei kavatse ma talle pakkuda. Ent välja ma seda ei näidanud.
"Noh, sul veab."
Rääkijaks oli Krissu, kes õõtsus mööda tantsupõrandat, šampanjaklaas käes.
"Tead, see ei ole nii lahe, kui paistab. Kas oled tähele pannud, mitu pruuti tal on?"
"Vist küll," ütles Kristiin lõbusalt.
Ohkasin. "Girl, you are drunk," ütlesin muiates.
"Yes, i am. I know it already," naeris ta mulle näkku.
"Tead, ära riku minu lõbu. Äkki lased mul nüüd Samile keskenduda? Please?"
"Yeah, Sam. Of course." torises ta eemaldudes.
Vaatasin, kuidas päevitunud kogu mulle naeratades lähemale liikus. Ta peatus minu kõrval ja toetas muiates ennast lauale.
"Noh, tibu, teeme ühe tantsu ka või?" Tema toon oli kergelt purjus inimese oma ning tema hääl oli sametine ja peaaegu vastupandamatu. Vähemalt mõne teise jaoks. Minu jaoks ka, aga... Sõnad, mida ta ütles, olid mulle vastikud. Ta jättis endast purupurjus pervi mulje. Ja mina olin selle poisi pärast nii palju vaeva näinud??? Mõtetus.
"Ei, mulle ei meeldi pervidega vestelda, tantsida veel vähem." Ütlesin talle need sõnad otse näkku. Ta vahtis mulle täiesti jahmunult ja veidi vihasel otsa. Sellest hetkest teadsin: Sam oli minu vihatavim inimene nr.3. Esimesel kohal oli Teresa, kes käitus nagu pubekas. Teisel kohal oli Nicole, kes oli kraadi võrra normaalsem kui Terry.
Kolmandal kohal, nagu öeldud, oli nüüdsest Sam, ning neljandal kohal oli Justin Bieber. Ma tean, et see viimane on suht Ioll asi ning ega ma enam pubekas ole, aga ta on mulle lihtsalt vastukarva.
Okk, pidu oli p*rses, ja miks? Sam. Sam. SAM.
"Noh, ei meeldigi w?"
Rääkijaks oli taas Krissu.
"Tead, pervidega ma eriti ei suhtle. Vähemalt mitte sellega seal."
Kristiin ajas silmad pungi. "Perv?" küsis ta imestunult.
"Vähemalt jätab pervi mulje."
Ma oleksin parema meelega olnud mingi õudusloo kangelanna kui siin, praeguses hetkes. Tuksi, tuksi, tuksis...
Olin täiesti segaduses. Läksin ja tellisin natuke šampanjat. Ma tean, et alaealised ei tohi alkoholi tarvitada ja bla-bla-bla, aga šampus oli pigem nagu ülekarboniseeritud limps. Kuidas saab sellest purju jääda???
Mu pea hakkas ringi käima ning vajusin laua peale norgu. Nägin endal kõigi ilusate kuttide pahakspanevaid pilke, kuulsin kedagi norimas, kedagi kärkimas...
Viimane asi, mida nägin, oli mu tühjaks saanud pokaal. Tundsin kuidas rammestus mu endasse mattis...

Avasin silmad. Lebasin oma voodis. Heitsin pilgu kellale. Oigasin. Alles pool seitse. Vaatasin kalendrit. Äkitselt jäin täiesti segaduses lebama.
WTF??? 1. september??? Olen maganud 6 kuud või???
Taipasin. Muidugi unenägu. Liiga pikk, et olla tõsi, ning liiga reaalne, et olla uni.
Tundsin, kuidas kõht seest nagu õõnde läheks. Mu elu on taas endine, koos Teresa ja Nicole'i targutamisega.
Oigasin veelkord ja tõusin istukile.
"LUUNAAA!!!" karjus ema köögist.
"MIDAAA???" karjusin vastu.
"Sul on täna aktus! Ära hiline!"
"WTF, emm, kell on alles pool seitse!!!"
''Ei huvita!'' karjus emps alt.
Ajasin ennast püsti ja ohkasin. Vaatasin kapist mingid kandmiskõlblikud riided ning tegin soengu korda. Kandsin peale kerge meigi ning tuiskasin trepist alla.
"Noh, täna said küll õige kiiresti. Aga ära nüüd liialt kiirusta." Emm naeris.
Kugistasin hommikusöögi alla ning tõmbasin tossud jalga. Tormasin uksest välja. Ma ei viitsinud rohkem oodata.
Ei, tõesti ei viitsinud.
Aga miks peab elu selline olema? Miks on kõik hea vaid uni??? Miks?
See küsimus keeras kõik veel rohkem tuksi, kui see lugu juba olii.

Sest...

Kõik ei saagi vaid hea olla. Vahel on lihtsalt halba liiga palju.

LÕPP!!!

Autori kommentaar »