Tõeline suhete sasipundar 7 (2)

Minu sünnipäevast oli möödunud juba poolteist nädalat. Istusime Kristiiniga aknalaual ja lobisesime vaheajast.
"Mul seisab ees mitu referaati, mille tegemist ma olen edasi lükanud," ütles Kristiin väga süngelt.
Mina seevastu olin lõbusas tujus. Kodus ja suhetes oli kõik korras. Chris oli mind üle-üleeile kohtama kutsunud. Me läksime King Streedil asuvasse Prantsuse restorani. Nagu arvata võis, tegi muidugi TEMA välja. Üleeile tegi ta mulle pildi sohva peal istuvast valgest kassipojast. Eile oli ta lihtsalt väga kena ja armas minu vastu. Mulle tundus, et ta püüdis mulle pugeda. Ent siiski oli see isegi väga meelitav. Olin püüdnud juba kaua aega ära arvata MIKS ta seda teeb, kui Kristiin mind mõtetest äratas.
"Kukkuu! Magama jäid või?" hüüdis ta.
"Ei, muidugi mitte..."
Olin veidi kohmetunud. Ma ei tahtnud seda isegi tunnistada, aga ma juba ootasin väga pärastlõunat. Et saaks Chrisiga kohtuda. Tegelikult tundsin ma tema suhtes teatavat eemalehoidu. Aga ma lihtsalt PIDIN teda nägema.
"Mis kell sa õhtul magama lähed?" ei jätnud Kristiin minu pommitamist. "Kell üks või?"
"Ei, no kas sul on probleeme või?" mul oli sellest juba villand.
"Ei ole, tead!" sähvas Kristiin vastu. "Kas sa viitsid täna poode mööda käia? Muretseksime riietust klassiõhtuks?" küsis ta pisut leebudes.
Meil oli nimelt täna klassiõhtu.
"Jah, ikka," vastasin mina rõõmsalt. "Ma pole viitsinud seda toimetust ikka veel ära teha."
Siis käis kell ja lõhkus meie vestluse.
Pärastlõunal läksime otse kaubamajja. Mul oli pangakaart kaasas, nii et muret polnud.
Olime poes vähemalt kaks tundi. Mina tuhnisin peamiselt riiulites ja valisin endale välja:
valge T-särgi musta kaunistusega,
musta ilma õlgadeta pika topi,
valge pärlitest vöö,
valged teksad,
mustad retuusid neetidega,
musta valge trükipildiga tuunika.
kolmerealise mustadest pärlitest kee,
hulga sõrmuseid,
valged kontsaga peokingad,
mustad lühikese sääre ja kontsaga nahkkingad. Vist midagi oli veel, aga praegu ei tulnud midagi muud meelde.
Ostud tehtud, olid kotid nii rasked, et ei jõudnud tõstagi. Saime siiski kuidagi kodudesse.
Vajusin kohe, kui uksest sisse sain, oma koti kõrvale ja ei liigutanud veerand tundi. Pärast läksin üles oma tuppa riietust kombineerima.
Valisin välja musta ilma õlgadeta pika topi, valgetest pärlitest kettvöö ja valged teksad. Pärast panin veel ripsmetušši ja värvisin laud ära, panin peale selle veel ripsmepärlit. Võõpasin huuled läikega üle, tegin soengu, libistasin sõrmused sõrme - ja valmis!
Tormasin trepist alla, kahmasin nagist jope ja toppisin oma uhiuued mustad saapad jalga.
"Lähed klassiõhtule, jah?" Ema ilmus muiates uksele. "Proovi kella kaheks ikka koju jõuda eks?" tema muie venis laiemaks.
"Lähen jah, tulen küll normaalsel ajal koju," ütlesin kiiresti. Seejärel keerasin ukse lahti ja lasin kodust jalga.
Väljas oli suhteliselt jahe. Tõmbasin jope luku koomale ja kiirendasin sammu.
Enamus minu klassikaaslasi olid juba kohal. Läksin kiiresti Kristiini juurde.
"Sa näed kena välja," ütlesin talle. Tal olid seljas punane topp ja sama värvi teksad.
"Sina ka," ütles Kristiin vastu.
"Tänan," ütlesin ma ja roosatasin.
Siis tõmbas kõigi tähelepanu endale Chris kes ilmus uksele.
Seejärel pani Terry mingi muusika käima ja Nicole ja Lewis läksid tantsima.
"Tantsida tahad?" küsis Simon Kristiinilt.
"Väga," vastas Kristiin ja kadus.
Chris seisis aga nurgas.
Kui olin umbes tund aega ringi liikunud ja teistega lobisenud, tundsin äkki kellegi kätt oma õlal.
"Soovid äkki tantsida?" Chris seisis mu selja taga.
"Meeleldi," ütlesin vaikselt.
Läksime "tantsupõrandale". Chris oskas väga hästi tantsida. Mina seevastu mitte üldse. Astusin talle kohutavalt palju varvastele. Iga kord, kui ma seda tegin, muigas Chris endamisi.
Pärast kui koju läksime, kuulsin vaikseid jooksvaid samme. Jooksja oli muidugi Chris.
"Oota!" hüüdis ta mulle järele. "Oota!"
"Mis on?" küsisin ma.
"Seda et..." kogeles Chris. Teadsin mida ta teha tahtis, ausalt öelda tahtsin seda mina ka.
"Seda et..." alustas ta uuesti.
Ja ta suudles mind jälle.

Autori kommentaar »