Teismeliste tüdrukute maailm 2 (5)

Äkitselt põrkas Helen ühe kogu vastu. Kui ta üles vaatas nägi ta ühe poisi nägu. "Kas sina oledki see kes mulle sms-i saatis või?" küsis ta ebaledes sest poiss oli väga-väga nägus. "Jah, olen küll." vastas poiss. "Ja kuidas su nimi on?" "Miks sa siis seda küsid kui sa mulle sms-i saatsid? Mu nimi on Helen. Aga kuidas sa üldse mu telefoninumbrit teadsid?" esitas Helen küsimusi. "Ma uurisin selle su sõpside käest välja. Minu nimi on Rick-Nigel. Aga mind kutsutakse Nigeliks ja Nickiks." vastas talle poiss. Nad uitasid koolimaja peal ringi teineteist küsitledes-vastates. Äkki kuulsid nad nõmedat aga tuttavat tirinat. Tund algas. "Näeme pärastpoole! Võib-olla... Tsauk siis!" hüüdis Helen Nigelile järele. "Ok tsauki!" vastas ka poiss. Helen jooksis klassi. Õpetaja silmitses teda. "Helen, miks sa tundi hilined?" küsis õps toonil mina-annan-käske-sina-pea-suu-kinni. "Noh, ma ee... jalutasin koolimaja peal ringi...ee..." vastas Helen kogeledes. "Sain teada ja nüüd marss pinki!" jätkas õpetaja. Helen läks torisedes pinki.
See tund oli matemaatika mida Helen vihkas sama palju kui Geograafiat. Üks lehekülg oli Heleni meelest sama pikk kui jalutus käik Ameerika Ühendriikide ühest otsast teise. Eriti nõme oli üks arvutus mida oli tema meelest võimatu lahendada.
(a+3)x=b-2
5(1+e)... kuna õps võttis vihikud enda kätte siis sai Helen kahjuks selle töö eest kahe.
Päeva lõpus kui tunnid läbi said läksid Helen, Nicole, Ashley, Enely, Merilin, Layla, Stella, Liisbet, Kristiin ja Angela koos koju. Tee peal lobisesid nad kõigest lahedast ja plikadele loomulikust. Kui Helen koju jõudis tuli talle pähe üks mõte...
Jätkub...

Autori kommentaar »