Hämaruses 3 (5)

I hate you, Edward Bollen!!!
Just selline mõte käis mu peast läbi, kui trampisin oma pikapi poole. Ebaaus. Miks pidi ta mind vahtima, nagu ma haiseksin või nagu oleksin ma eriliselt tülgastav. Ta ajas mind lihtsalt NIII närvi. Soovisin, et oleksin jäänud Brüsselisse. Ei mingeid ennasttäis jopskeid ja suvalisi ülbikuid. Ja täiesti tavaline elu.
"Heip, oota."
See oli Jessica. Tema turris juuksetukk oli tardunud sellesse huvitavasse asendisse ja ei lehvinud tuule käes nagu minu pikad juuksesalgud. Tema silmad olid helesinised nagu ikka ja nahk oli endsielt hele.
"Tead, ma arvan, et sa peaksid muretsema Bollenile ülitugevad päikeseprillid. Niimoodi ei saa ta sind koguaeg jõllitada," õrritas ta.
"Miks see sulle üldse korda läheb?"
See oli asjakohane küsimus. Nägin, kuidas tema silmad kitsasteks piludeks tõmbusid.
"Kuidas ma saan sind jälgida, kui sa pidevalt selliseid küsimusi esitad?" pomises ta. Vaatasin talle hämmeldunult otsa. Mind jälgida? WTF?
Ilmselt taipas ta, et oli öelnud liiga palju, sest ta ajas silmad suureks ja sammus graatsiliselt ja ülbelt üle parkimisplatsi oma musta Porcshe juurde.
Krigistasin hambaid. Bravo, juba esimese päevaga olen muretsenud endale... üks, kaks, kolm, neli, viis... Ahhaa, kuus vaenlast. DEEM!!!
Hüppasin oma pikapi kabiini ja keerasin raevukalt süütevõtit. Mootor käivitus hirmsa möiratusega ning kihutasin Charlie maja ette - minu uude koju.

Nädala pärast*

Ma ei olnud Edwardit juba mitmeid päevi näinud - vist juba terve nädala. See ajas omamoodi närvi - ma ei teadnud isegi, mida ma tema vastu tundsin. Kas vihkamist või midagi muud. Võib-olla, et olin isegi temasse armunud.
Yorkis ei olnud juba terve nädala sadanud - milline õnnistus. Ja Bolleneid polnud terve nädal - milline õnnistus.
Istusin peegli ees. Pisut meiki ja hoolitust oli väga ahvatlev asi. Ja koolini oli veel tund aega. Torutasin huuli. Eks võib ju kah. See oleks nii loomulik, et keegi ei paneks tähelegi.
Läksin vannituppa pesema. Kasutasin oma lemmikšampooni - roosilõhnalist. Kasutasin tavalisest pisut rohkem ja hõõrusin tugevamini, sest tahtsin, et lõhn külge jääks.
Koolutasin peegli ees oma kiharaid. Tõmbasin sõrmedega hajameelselt läbi oma lõhnavate juuste, et tulemus jääks loomulik. Tuka jätsin sirgeks ja kinnitasin selle pealaele.
Asusin oma naha kallale. Kandsin peale pisut jumestuskreemi, et mu nahk näeks välja särav ja siidine ning mitte enam nii haiglane. Tegin ripsmete piirile silmapliiatsiga musta joone. Kandsin suule läbipaistvat huuleläiget ja tupsutasin põskedele pisut peale pisut puudrit.
Panin kõrva suured hõbedased rõngad. Otsisin kapist välja valge kõrge kaelusega jaki, sama värvi pluusi ja valge plastpärlikee. Jalga panin mustad teksad ja mustad nahkkingad.
Lõpuks vaatasin end peeglist. Midagi oli puudu. Ripsmetušš.
Kandsin peale oma kõige uuemat ripsmetušši ja silmitsesin end uuesti peeglist. Pidin peaaegu rabanduse saama. See polnud mina. Tõesti, otseses mõttes.
Mulle vaatas vastu kauni pisut tumedama naha ja heleroosade huultega tüdruk. Peegelpildil olid sügavsinised silmad, mida ääristasid pikad mustad ripsmed. Peegelpildi juuksed olid samuti šokolaadipruunid, ent need olid palju säravamad ja siidisemad.
Kargasin õudusega tahapoole. Äkitselt peegelpilt muutus. Sellel olid nüüd sulatopaasi värvi silmad. Need tekitasid minus õudust. Silmad olid nii sügavad, et nendesse võis lausa uppuda. Need sirasid ja sätendasid nagu kaks virvatulukest. Ent nahk oli täiesti nagu portselan. See sädeles. "Nagu Videvik," sosistasin ma vaevukuuldavalt. See peegelpilt oli uskumatult lummav ja kaunis.
Ent siis muutus mu peegelpilt endiseks.
Ohkasin kergendatult, ent peeglile tekkis kiri: "Sa võiksid olla ükskõik missugune neist. See on sinu valik. Kui oled otsustanud teda armastada. Me saame sellest aru. J"
J, J, J... Hakkasin õhku ahmima. J nagu Jessica! Nii et mul oli õigus. Jessicas on midagi väga kahtlast - ainult et mis?
Kas Edward on vampiir? Naruväärne mõte, rahustasin ennast.
Aga mis siis lahti on?
Mul oli kohutav eelaimus. Vaatasin äkitselt õudusega kummuti poole.

Autori kommentaar »