Tüdruk, kes ei uskunud imesi. / kuues. (8)

Jätkan, kust pooleli jäi:

Poisil jäi suu lahti. Teised poisid kes olid meile taha jõudnud kukkusid naerma.
Kõndisin täies vaikuses edasi kuni jõudsin enda ,, kodu '' juurde.
Seal polnud enam kedagi. Avasin ukse võtmega, mis oli pandud ukse peal asuvasse vahesse. Tegelikult oli see maja üpriski kõle, vähemalt nägi välja niimodi.

Astusin uksest sisse. Panin ukse enda järel kinni ja kõndisin ,, elutuppa. '' Nüüd silmitsesin seda tuba. See oli suur, nagu ikka elutuba. Keset tuba oli suur sammas. Ümmargune. See sobis sinna ideaalselt. Eriti kui arvestada, et see tuba pidi olema oranži värvi. Sammas oli põrandast - laeni. Kõndisin edasi elutoas. Seal oli üks kapp. Avasin selle, ning seal olid igasugused paberid. Samuti palju ämblikuvõrke ja tolmu.

Võtsin ühe paberi ja silmitsesin seda. Pühkisin tolmu pealt ära, nii et see lendas igale poole. See ajas aevastama, aga noh, mis teha, et allergia oli. Vaatasin seda uuesti. Seal olid ruudud, ning mõõdud. Sinnapeale oli kirjutatud midagi prantsuse keeles. Ei oskanud seda, vaid vaatasin seda veel. See võis olla maja plaan. Pikema aja jooksul sain aru, et nii see oligi.

Panin paberi tagasi, ning uksed panin ka kinni. Rohkem ma seda ei näppinud. Liikusin edasi köögi poole. Tegelikult oli see köök üpris suur. Seal oli köök ja söögituba koos. Vaatasin natukene seda ruumi. Tõmbasin kardinad eest ja päikesevalgus sai paista kohtatesse, mida ma polnud näinud. Täpsemalt, sain teada, et kööginurgas asetses sahver. Avasin selle. Seal polnud mitte midagi, ainult mõned moosipurgid, kes teab, mis ajast. Siis avastasin, et niinimetatud söögitoa nurgas, oli kamin. See oli mõnus.

Usun, et see maja võis näha näiteks jõulude ajal imeline või noh, üldse talvel.

Edasi avasin selle trepitaguse ukse. Hoidsin nina kinni pesulõksuga, mis ma leidsin aiast pesunööride pealt.
Panin tule põlema. Seal oli tualett pott, ning duššinurk. Imeline. Ema hakkab järelikult siin käima dušši all, Marek üleval ning mina enda toa omas.

Panin tule kustu, ning ukse kinni. Pesulõksu võisin ära võtta nüüd. Liikusin mööda treppi ülesse. Läksin enda tuppa. Tegin akna pärani lahti, ning tundsin, kuidas tolm toas ringleb ja värske õhk tuppa tuleb. Seda ma olingi tahtnud. Tunda, et elan.

Selle hetke rikkus mobiiltelefoni helin. Vastasin kõnele.
,, Hallo ? ''
,, Hei, mina Timo siin. Kuulsin, et sa helistasid, sain su sõnumi ka just kätte. Kuidas läheb ? ''
Pidin šhoki saama, tegelt ka. Süda puperdas täiega rinnus ja lõpuks, kui olin ennast kogunud, proovisin vastata.
,, Kuuled sa ka üldse mind ? ''
,, Ja ... ee, hästi läheb. Helistasin või ? Ma ei mäleta küll. '' ütlesin nii ükskõikselt, kui oli veel võimalik.
,, Kas kõik on korras ? '' päris Timo kahtlustavalt. Tahtsin talle karjuda, et mitte midagi pole korras, kui mingi võõras plika võtab kõne vastu, et mida ma peaksin arvama. Kuid siiski:
,, Ja, kas midagi peaks olema korrast ära ? ''
,, Ee, ei, aga sa tundud kahtlane. '' ütles ta siis kahtlustavalt.
,, Võib-olla tõesti, anna andeks, pean lõpetama. Keegi tuleb. '' ütlesin ja lõpetasin kõne. Seekord ma ei valetanud. Tõesti keegi tuli. Panin akna kinni ja läksin vaiksel sammul alla.
,, Hallo ? On siin keegi ? '' küsis üks hääl inglise keeles.
,, Kes te olete ? '' küsisin vastu.

Häält teinud inimene keeras ennast ümber. See oli umbes 17 aastane poiss. Blondid lühikesed juuksed, pikad ripsmed ja sügavsinised silmad.

,, Wow. '' ütlesin siis.


Jätkan?