Narkokaubitsejad 17.osa (2)

Hei !

Kõigile teadeanne. Kirjutan ainult NÄDALAVAHETUSTEL, kui venda pole kodus või kui KOOLIVAHEAEG on. Nagu te teate peavad kõik koolis käima ja seega ei jõua ma kirjutada iga päev. Muidugi avaldan suurt tänu selle järjeka lugejatele. Ja soovin teile palju päikest ja head päeva :)

Eelmises: '' See polnud nii, kuna ... mul on sinu vastu midagi enamat, kui sõprus.. '' ütles Frants ja vaatas mind. Olin jahmunud.

Järgmiselt: Ma vaiksin, ta vaikis. '' Kas sa ei ütlegi midagi ?'' küsis ta siis minult lootusrikkalt otsa vaadates. Ma ei saanud talle ju ometi õelda, et ma tunnen tema vastu ka midagi enamat kui sõprus, kuid ... Isabellel ta ka ju meeldib. Ma ei saa tema usaldust hävitada. Niigi ta ei vasta mu kõnedele. '' Mul pole midagi õelda '' ütlesin vaikselt siis ja rüüpasin lonksu '' E ... okei, miks ma seda üldse ütlesin ... '' pomises Frants nördinult. Mul oli valus vaadata teda nimodi. Tal on sammuti palju jamasi , kuid ma pean tegema talle haiget. '' Frantsukene, ma saan aru, et sul on minu vastu tänu sellele suudlusele tunded tekkinud, kuid see oli kõigest suudlus. Anna mulle andeks ... kuid ma ei tunne sinu vastu midagi. '' valetasin, endal süda sees lõhkemas. '' Ei , ma lootsin vaid, et see mis ma sinu heaks tegin, kogu see õhtu mis oli, et ... see muudab midagi ... kuna sa vaatasid mind terve õhtu ... igakord kui ma näen, et sa vaatad näiteks Karelit, siis ma tahaks talle kallale karata ja lüüa. Igakord kui ma sind näen, tahan ma sulle õelda, mida ma su vastu tunnen, kuid kui ma seda nüüd tegin, tõrjud sa mind ära .. mul on kahju '' ütles vaikselt, kuid sarkatiliselt Frants. '' Oot ... mida sa just ütlesid ? Et mina peaksin tänulik olema? Kuule mees, mis sa endast arvad ?'' küsisin siis, ma pidin temaga lihtsalt vaenujalale astuma, kuna see võibolla muudaks nii mõndagi '' aga on ju nii '' püüdis Frants seletada '' Kulla mees, mida mina olen sinu jaoks teinud... olen sind aidanud, nii kuis jaksasin. Olen kaotanud tänu sinu peole enda vanemad, olen sinuga koos seal narkojamas, ning nüüd sa süüdistad mind ? Sa pole normaalne. Sinu pärast, õigemini sinu jamade pärast, on mul kaelas mingi psühh, kes on minu lasteaia kaaslane .... plus takka targemaks läheb, nüüd sa oled minusse armunud ... kuule, kui sa seda nii väga tahad, siis ma ei tea, otsi Isebelle ülesse ja tee temaga mida tahad, mulle hakkab ka juba aitama, et sa ainult endast mõtled . '' Karjusin vihast. Proovisin näida natukene ükskõikne, kuid see pole elusees nii olnud. Ma ei tea, kas ma olen hull kogu sellest värgist, kuid ma pole elusees nii õudsalt karjunud kellegi peale. '' Ah? Või nii on siis lood jah ?'' küsis Frants minult sammuti juba vihaselt '' jah, nii on lood '' ütlesin vihaselt ja lahkusin rõdult. Heitsin voodisse pikali ja mõtlesin. Vaikselt hakkas see asi juba ära tüütama, et ma olen armunud, enda parima sõbranna peaaegu poissi ja tema on minusse armunud. See on nagu seebikas juba. Enda mõtete peale jäin ma magama. Hommikul ärgates oli mul õudne vetsuhäda. Jooksin jalamaid vetsu, ning kui asjad tehtud seal, siis panin ennast riidesse, ning otsemaid alla. Frants, Karel ja Samantha olid üleval '' Hommikust '' ütlesin siis, proovisin mitte Frantsust välja teha. Laual oli taldriku peal hunnik võileibu, ning kohvikann koos piimakannu ja suhkruga. Kareli pea valutas, kuid pole ka ime, kui ta nii palju jõi eile. Istusime vaikuses söögilauas. Frants silmitses mind koguaeg, aga silmsidet ta vältis. Ega minulgi hea polnud, kui su enda üks parimaid sõpru lihtsalt vihkab sind nüüd. Karel ja Sam rääkisid mingist filmist. Vahepeal sain aru, et jutt käis '' Avatarist '' . '' Noh tibud, miks nii vait ?'' küsis Sam minult. '' pole millegist rääkida '' ütlesin vaikselt, kuid piisavalt, et nad kuuleks mind. '' Eile küll oli '' postitas Frants märkuse. Vaatasin teda vihase pilguga, kuid tema pilgus oli kurbus ja viha läbisegi. '' Kuulge, mis teil juhtus ?'' küsis Karel siis. Frants lõi käega vastu lauda tugeva hoobi, ning ütles siis vihaselt '' Mõni arvab endast liiga hästi .. ta võiks aru saada, et minul on ka oma mured ja palju hullemad, kui temal. Mind ootab ees kohus, ning ma võin minna noortevanglasse. '' Sellepeale ma tõusin ja karjusin vastu '' Aga minul on ka mured, ma pole enda vanemaid vaata, et nädal aega näinud, ma ei tea kus nad on ja mida nad teevad, ma olen sinu tõmmatud jamas sees ja nagu ma juba eile ütlesin jälitab mind mingi Sass Kass, kes on psühh ... hullumajast välja saanud psühh. ''
'' Nagu sina ! '' ütles Frants mulle. Jäin vait. Frants istus ja jõi kohvi. Ma vaatasin teda mingi 5 sekundit '' hästi '' ütlesin ja jooksin nuttes ülesse. Kerda tuli mulle vastu '' hommikust ti... '' püüdis ta õelda, kuid ma ütlesin talle '' jäta mind rahule '' ning jooksin oma tuppa, panin veel ukse pauguga kinni, ning viskusin voodile pikali ja nutsin, kuid siis uinusin, ise eneseligi märkamata. Ärkasin, kui oli taaskord pime. Keegi oli mulle teki peale pannud, ning toa ära koristanud. Panin enda laualambi põlema ja läksin alla. Tuba oli täiesti tühi, ning ära koristatud. '' Ema?'' küsisin siis vaikselt. Keegi ei vastanud. Hakkasin tagasi ülesse minema, kuid kuulsin, et keegi urgitseb luku kallal. Võtsin suvalise kujukese riiulilt, ning läksin ukse juurte. Uks avanes. Sisse astus mees. '' Käed ülesse, või ma löön !'' karjusin siis. Mees põõras ennast ümber ja uskuge või mitte, minu ees seisis minu isa. Kuju kukkus mu käest, ning ma olin šhokis. '' Kuidas ... mi... ku... '' püüdsin küsida, kuid isa jõudis ette '' Noh, kuidas sul siin läinud kah on ?''
Selle lause ajal kargasin talle kaela ja kallistasin teda. Ta vaatas mind kahtlase pilguga, kuid kallistas siiski vastu. Mul oli kuidagi turvaline tunne. Peale kallistamist küsisin '' Kus ema on ?'' Ta vaatas mind, ning lausus siis '' pargib autot ''
Uks avanes, sisse astus punases jopes naine. '' Emme '' karjusin siis ja jooksin ta juurte. Tal olid käes suured kilekotid, kuid sellest hoolimata ma ikkagi kallistasin teda. '' Noh noh, mis nüüd on ?'' küsis ta naerdes. '' Kus te olite ?'' küsisin siis segaduses, ning vaatasin neile küsivalt otsa '' Käisime vanaema ja vanaisa juures, tahtsime sind ka kutsuda, kuid sa magasid. Vanaisal juhtus õnnetus, ning me pidime kiirelt sinna minema. Käskisin jätta isal sulle kirja, kuid ta unustas. Telefoni aku sai mul tühjaks ja meil polnud laadjat kaasas. Veetsime enamus ajast haiglas ja kui koju jõudsime, olime surmväsinud ja heitsime magama. Kuidas sul siin läinud on ?'' küsis ema '' põhimõtteliselt hästi '' ütlesin siis vaikselt '' Kas torm tegi siin palju pahandust ?'' küsis isa siis jopet seljast võttes '' ei usu, mis seal oli tugev tuul või ?'' küsisin siis imestusega '' ja, sellepärast me alles täna jõudsimegi, me oleks juba eile õhtu jõudnud, kuid kahjuks kukkus just puu meie auto peale'' rääkis isa siis mulle. '' Nii hea, et te kodus olete '' ütlesin ja kallistasin neid veelkord.

Autori kommentaar »