Narkokaubitsejad 18.osa (4)

Heipa!

Sellel nädala vahetusel proovin teha niipalju osasi, kui's jaksan, kuid ei garanteeri, et ma seda teen :)

PS! Selles osas, ei räägi ma endast

Tänan teid ja päikest :)



Eelmises:'' Nii hea, et te kodus olete '' ütlesin ja kallistasin neid veelkord.
Järgmiselt: Siis tuli mulle see kiri, kuid viskasin selle peast, kuna mul polnud vaja seda neile näidata. Järelikult oli see lihtsalt üks loll nali kellegi poolt, kes mulle halba tahab.

* Mõõdunud 3 kuud.

On Märts. Loodus ärkab, sellest külmast ja pikast talvest. Päikene paistab tihedamini, ning linnud laulavad. Inimesed käivad natukene õhemalt riides, ning saab tunda juba mõnusat kevadhõngu. Inimesed armuvad ... kuid mitte mina. On esmaspäeva hommik. Ma pole ma ei tea, mis ajast nii vara üleval olnud. Nimelt ärkasin kella viie paiku, sellepärast, kuna mulle tuli meelde Frants. Ma pole teda peale seda tüli näinud, ning sammuti ka Isebellet. Selgub, et Isebelle vahetas kooli ja elukohta. Tean ainult niipalju, kui Kerda on rääkinud. Seda, et Frants jäi süütuks, et ta ei pidanudki vangi minema. Olen vahepeal juukseid värvinud ja lõiganud. Värvisin punakaks pruuniks, ning lõikasin suhteliselt lühikeseks. Mitte poisipeaks, vaid lihtsalt lühikeseks. Olen oma vanematega palju paremini läbi hakanud saama, saan neid usaldada ning ma hoolin neist palju rohkem, kui varem. Joonud pole ma enam ma ei tea kaua. Igatahes, viimane jooming oli ma ei mäleta millal... sorri. Jah, ma olen nüüd 17. Sass Kassi ma pole enam peale seda, kui ma ta ära tundsin enam näinud. Ta pole mind piinamas käinud ja värki, kuid igaksjuhuks hoian ikka siis kardinaid ees, kui riideid vahetan. Mul on koolis hinded palju-palju paremad. Kõik on põhimõtteliselt neljad-viied, aga eks see teine veerand oligi raske võitu.
'' Charlotte, är... '' avas ema ukse, ning lausus. Kuid siis, kui ta vaatas voodit, et see oli tühi jäi ta vait. '' Ema, ma olen siin '' ütlesin muiates, ning panin laualambi põlema. '' Okei, igatahes, äratus sulle '' ütles ema haigutades ja muiates. Ning lahkus toast. Läksin vannituppa. Pesin hambad ja näo. Mulle meeldis mu uus soeng, see andis mulle julgust edasi minna oma eluga ja uusi asju katsetada. Lahkusin vannitoast ja läksin tagasi enda tuppa, et riidesse panna. Haarasin kapist teksa-traksi kleidi, siis roosa pluusi, musta pusa ja punased sukad. Asetasin need kõik endale selga. Kammisin veel enda juuksed, ning hakkasin asju kokku panema. Meiki ma ei teinud, need on mul juba 3 kuud lihtsalt kapi peal vedelenud ja ma pole meigiasju enam ma ei tea, mis ajast kasutanud. Läksin kirjutuslaua juurte ja tegin lahti enda koolikoti ja sahtli, et panna vajalikud õppevahendid, enda koti. Mõeldud-tehtud. Veel kiire pilk peeglisse, tuli surnuks, ning lahkusin enda toast. Jooksin koolikotiga koos alla. Ema valmistas võileibu, isa polnud kodus, kuna ta oli komandeeringus Stocholmis. '' Viin su täna kooli ?'' küsis ema siis minult. '' Ei, pole vaja, tahan natukene jalutada '' ütlesin siis, ning haarasin kohvikannu ja kruusi, ning valasin endale parajalt kohvi, siis veel piim ja kolm lusika täit suhkrut. Segasin veel tassis neid komponente, ning juba saigi emal võileivad ka valmis.
Sõin natukene ja jõin kohvi ära, ning juba oligi aeg minema hakata. Haarasin veel suuretoa riiulilt oma rohelise ipodi, ning panin jope ( õhukese ) selga ja papud jalga. Võtsin veel võtmevarnast, enda võtmed '' Tsau '' karjusin veel, ning lahkusin majast. Päike polnud veel tõusnud, aga oli selline kuidagi hea tunne. Õues polnud enam üldsegist pime, pigem juba valge. Vaatasin bussipeale kiirustavaid vanatädikesi, ning koeri kes jooksevad mõne kassi järgi. Vaatasin kuidas linnud lendavad, samas kuulates laulu Sean Kingston-Take You There. Tekkis selline vaba tunne. Olingi jõudnud kooli ette. Avasin koolimaja ukse, ise mõeldes Tere Tulemast Kool. Vaatasin koolimajas vasakule ja paremale, kedagi erilist veel polnud. Läksin enda kapi juurte. Nimelt oli garderoobide taga lõpus väikesed kapid. Jalutasin nede juurte ja avasin võtmega enda oma. Panin enda jope sinna, ning võtsin mõned asjad, mis mul koolis oli, et ma ei #!?!#oguaeg kapi juurest edasi-tagasi käima. Panin kapi lukku, ning läksin garderoobide juurte pingile istuma. Väga hea tuju oli. Mõne hetke pärast saabus terve kari inimesi. See oli loomulik nähtus. Hull siblimine hakkas. Garderoobitädi ka karjus igale inimesele, kes talle tere ei õelnud '' Noh ! Kuhu tere jääb ?''
Seda oli väga koom vaadata. Varsti saabus Kerda. Ta tuli kohe minu juurte '' Kuhu tere jääb ?'' küsis Garderoobitädi '' T-E-R-E '' ütles täht haaval Kerda. Hakkasin naerma, iseteadmatagi miks. Lõpuks lasi Garderoobitädi Kerda vabaks, ning ta sai tulla minu juurte. '' Noh .. mis tunne on ?'' küsis ta minult siis. '' Hea '' ütlesin siis muiates.
'' Palju õnne sünnipäevaks ! '' karjus ta siis mulle, ning kallistas mind tugevasti. Hakkasin naerma, ise teadmatagi miks, taaskordselt. Jah, ma sain täna 17. Supper eks? Muidugi on, mis siin veel küsida. Tunnikell helises, ning kui me Kerdaga klassi läksime, tulid kohe kõik mind kallistama ja õnnitlema. Saabus õpetaja Meos. Kunst algas. Pidime joonistama figuuri. Normaalne. Joonistasin sinna lumememme, koos lumemehe, lumelapse .... nad olid geid. Sain selle töö eest viie ja õpetaja ütles, et see läheb näitusele. Muidugi ta ise ei saanud aru, et nad geid on, vaid meie fantaasiates, olid nad geid.
Vahetunnikell helises, kui ma olin Kerdaga klassist väljunud, oli akna juures tuttav kuju. '' Et nagu se... '' püüdsin ma rääkima hakata, kuid sõnad jäid kurku kinni. See kuju tõstis pea, ning minu imestuseks, oli see Frants. '' mi... '' püüdsin midagi õelda. Ta tuli lähemale, ning vaatas mind. Tema silmades oli kurbus. Ta oli kuidagi väga ... teistsugune. See kõik ajas mulle hirmu nahka '' Tere Charlotte '' ütles ta mulle. '' Frants, mi... '' püüdsin jälle õelda, aga sõnad jäid kurku kinni taaskord.
'' Charlotte tahab küsida, et mida sa siin teed ?'' küsis Kerda minu eest, ma ei saanud Frantsult silmi ära. Peale kolme kuud, pole ma teda näinud. '' Tulin soovima sulle palju õnne, sul on ju täna sünnipäev '' ütles Frants. '' Hilja juba '' ütles Kerda jälle minu eest midagi. '' Mis mõttes ? '' küsis Frants. '' Igasmõttes'' ütles Kerda jälle minu eest. '' Kerda, palun luba meil rääkida '' ütlesin siis, kui olin ennast kogunud. '' Oled kindel?'' küsis Kerda siis minult '' jah '' ütlesin. Kerda lahkus. Jäin sinna Frantsuga kahekesi.
'' Mis sa oma juustega teinud oled ?'' küsis Frants minult '' lõikasin ja värvisin '' ütlesin siis . Ma ei kartnud teda, ma ei teinud midagi, mul polnud emotsioone. Kuid sisimas ma teadsin , et ma armastan teda ikka veel. '' Sa tundud nii õnnelik '' ütles ta siis mulle. '' Olengi '' vastasin napisõnaliselt.'' Kuule, palun andesta mulle '' ütles ta siis vaikselt. '' Kallis mees, mul pole sinuga mitte milleski rääkida, ma ei pea sinu peale viha ja mul on kahju, et meil nii läks, kuid ausalt. Anna andeks, kuid mul pole sinuga midagi rääkida '' ütlesin siis ja hakkasin lahkuma '' Mul on HIV '' ütles Frants siis vaikselt. Jäin seisma ja tardusin paigale. '' Sain kolm kuud tagasi teada ... anna andeks, et ma sinuga ühendust pole võtnud.'' ütles Frants siis mulle.

Autori kommentaar »