Ma olen võitleja, mitte kaotaja. # 6 (2)

Taavi vaatepool, alates eilsest õhtust.


Liigun tuulekiirusel paleesse. Peateener ütleb mulle kibekiirelt ,, teid oodatakse kabinetis. '' ning lahkub siis.
Liigun vaikselt kabinetti, ise samas lootes, et Martin pole neile midagi rääkinud, või et nad pole aru saanud, et ma olen lihtsurelikusse armunud. Avan vaikselt ukse, ning ema ja isa vaatavad seal midagi.
,, Taavi, istu ! '' ütleb ema vaikselt enda helisevalt pehme häälega. Istun isa laua vastas olevasse tugitooli, ning jälgin isa, ning ema vaatab mulle murelikult otsa.
,, Kes oli see tüdruk, kelle sa just päästsid ? '' küsib isa siis minu käest. Mul polnud valikut, ma pidin neile rääkima tõtt, sest ühel või teisel moel, oleksid nad saanud teada, et ma armastan lihtsurelikku - inimest.
,, Johanna ! Martin teadis temast, ma rääkisin talle. '' vastan ausalt. Isa on juba ärritunud natukene. ,, Sa armastad teda jah ? '' küsib isa minu käest. Süda puperdab sees, ning ema saab sellest aru ja saadab mulle kaastundliku pilgu.
,, Isa, ma ... '' hakkasin ütlema, kui ta püsti tõusis, ning enda kihvu näitas. Tõmbusin lauast tagasi, ning teadsin, et temaga ei tasu jamada.
,, SA EI TOHI EALES KÄIA LIHTSURELIKUGA, SA EI TOHI EALES LIHTSURELIKKU ARMUDA, EGA SA EI TOHI EALES NENDEGA SUHTEID LOOMA HAKATA ! ON SELGE ! '' karjus isa siis mulle, endal kihvad väljas. Ajasin ka enda kihvad välja, ehk moondusin, ning vastasin, küll aga vaiksemalt, mul oli kombeks viha enda sisse lasta.
,, Isa, ma tean mis sellega kaasneb, aga ema polnud ka vampiir enne sinuga kohtumist. See on sinu süü ! '' ütlesin siis, hambad kihevil, ning urisesin.

,, Albert, rahune maha. Meil kõigil oleks vaja eemale minna üksteisest, täna on olnud pingeline õhtu, räägime sellest hommikul. '' ütleb ema, ning võtab isa õlast kinni. Isa tõmbab enda hambad tagasi, ning koheselt teen seda ka mina.
,, Head ööd ! '' lausun neile veel, enne ukse sulgemist. Liigun kiirsammul enda toa poole, teepeal näen ülemteenrit.
,, Jack, too mulle palun teed ülesse ! '' soovisin, ning läksin enda tuppa. Panin enda järel ukse kinni, ning vaatasin aknast välja.
,, Teie tee sr. '' sõnas Jack, ning lahkus jättes kandiku öökapi peale. Vaatasin veel hilisõhtust taevast, ning siis hakkasin teed jooma.

Hommikul.

Näen, et Johanna helistab mulle. Kodus oleks temaga võimatu rääkida, sest alati on keegi, kes pealt kuuleb, eriti peale eilset õhtut. Lülitan telefoni välja. Helistan talle siis tagasi, kui ma minema tema poole hakkan. Püüan tema mõtetesse minna, kuid ei saa. Tahaksin näha, mida ta hetkel teeb. Siiski, käin dušši all ära, ning liigun tuulekiirusel tema juurde, ennem proovin teda kätte saada, aga telefon on väljas. Helistan uksekella, ning vastu tuleb blondide pikkade juustega tüdruk - Johanna.
,, Taavi, ma mõtlesin, et sa ei tulegi. '' ütleb ta ahastuses, ning kallistab mind. Kas see tähendab, et minu mälukaotus ei õnnestunud ?
,, Hei. '' ütlen siis. Liigume kööki, ning Johanna istub söögilaua taha.
,, kohvi ? '' küsib ta minu käest, ta on kuidagi teistsugune täna. Noogutan vastuseks,
,, Ma proovisin sulle ennem helistada. '' ütlen tasakesi, jälgides ta liigutusi.
,, Sorri, ma viskasin enda telefoni puruks. Pea hommikul valutas jubedalt, ning ma olin millegi pärast suht närvis. '' vastas ta. Pea valutas ? Millest ? See ei tohiks pead valutama panna ju. Oii pagan, kui Martin talle midagi tegi, löön talle hambad sisse, ma mõtlen Martinile muidugi. ,, tahad ? '' küsib ta minu käest, külmikust piima võttes. Raputan pead, kohvi piimaga, mkm, mitte minu maitse.
,, On sinuga ikka kõik korras ? '' küsin siis vaikselt, jälgides ikka veel teda.
,, Ja, kõik on korras, võtsin peavalu rohu, ning ma arvan, et ma elan selle peavalu üle ka. '' ütles Johanna, ning ma jälgisin tema suud, mis käis nii osavalt sõnadega ringi. Hirm tekkis, et kas tõesti, kas tõesti ... ma võin talle haiget teha ?! Järgnes vaikus.
,, Kuule, aga mis täna teeme ? '' küsib ta intusaslikult, ning istub minu ette.
,, Me peaksime rääkima. '' ütlen siis vaikselt, ning silmitsen kohvitassi. Tahan talle rääkida seda, mis eile juhtus, aga tean, et see on seaduste vastane vms. Igatahes, viskan selle mõtte peast. Tunnetan temas hirmu.
,, okei, räägime. '' ütleb ta mulle. Ta hääles on värin. Järelikult arvab ta kõige hullemat.
,, Ma armastan sind aga ... '' üritan vaikselt alustada teksti, mida ma ei tohiks. Näen tema näos üllatust.
,, Mina sind ka. '' ütleb tüdruk ja naeratab mulle. Naeratan vastu. Ta tõmbab käega enda blondidest paksudest juustest, ning vaatab siis kuskile kaugustesse. Ehmun, kui märkan tema silmades salapära.

,, Ma tean mida me teeme ! '' ütleb ta siis, tuleb mu kõrvale, ning haarab mu käest. Parakult pidin ma ülesse tõusma, et tema järel minna. Liigume tema toa poole, ning ta otsib enda toa riiulist midagi. Fotoaparaat !
,, Me teeme üksteisest pilte ! Sest mul pole sinust ühtegi pilti. '' ütleb tüdruk, endal põsed õhetamas. Kui magus ta olla võib ? Ei, ei ei ei ... Taavi sa ei tohi. Naeratan, ning esimene valgussähvatus pimestas minu silme. ,, Sa oled fotogeeniline ! '' ütleb tüdruk minu pilti vaadates.

,, Taavi, mida sa teed ? '' küsib hääl mu mõtetes.
,, Ema ! Miks sa siin oled ? '' küsin vastu, veits närvi minnes.
,, Sa oled närvis, ära tee sellele tüdrukule midagi, ta pole see mida sa arvad. '' ütleb ema siis.
,, Kes siis ? '' küsin.
,, Kodus räägin. '' ütleb ema, ning ühendus katkeb.

,, Teeme koos pilti ! '' ütleb Johanna ja istub minu kõrvale, mulle musi andes põsele ja juba järgmine valgussähvatus pimestab silmi. Minu mobiil helistab, tundmatu number.

,, Ja? ''
,, Tere Taavi, kas sa oled Johannaga ? '' küsib Johanna isa minu käest. Vastan jaatavalt, ning annan telefoni tüdrukule.


edasi ?