Narkokaubitsejad 45.osa : elumuutus. (9)

Eelmises:

,, ära puutu mind ! '' karjusin talle, nii et terve maja värises. Igatahes, võtsin enda jope, panin papud jalga ja jalutasin minema. Ja taaskord ma ei mäletanud juhtunust midagi.

Selles:

Jalutasin poiste majast välja ja läksin olin lihtsalt natukene aega üksi. Mõtted mõlkusid mu peas, ning ma teadsin, et vajan muutusi, elumuutusi.
Ma tunnen, end kui ho'or, ning mul oli väga paha olla, esiteks peavalu, ning teiseks see, et ma tõesti uskusin, et midagi sellist ei juhtu enam. Sõna otses mõttes, mu elu on kui draama. Lootsin, et kui ma siia tulen, muutub kõik, kuid nii pole. Mõtlesin, et kunagi leian ka mina enda eluarmastuse, kellega tahaksin abielluda ja lapsi ülesse kasvatada. Lootsin, et ma pole tavaline teismeline, vaid keegi, kes oskab olla mina ise. Valisin enda ema numbri, ning helistasin talle. Ta üllatus oli suur, ning me rääkisime pikalt telefonis. Õues oli väga külm, ning mu kurk valutas ja hääl oli ära. Rääkisin emale, mis siin vahepeal juhtunud on, ning rääkisin ka seda, et käisin vaheajal Tallinnas. Ta oli natukene solvunud, et ma kodus ei käinud, kuid ta mõistis, et mul on tekkinud ka enda eraelu. Lõpetasin kõne, ning hakkasin tüdrukute maja poole jalutama. Kooli minna ma ei tahtnud, kuna kõige vastikum oleks praegu näha Tanelit. Sest, et ma teadsin, et ma läksin vastumeelselt temaga voodisse, ning ma teadsin, et ta oli midagi mulle joogi sisse pannud.
Ma olin ta peale vihane, ning läksin enda toas kohe dušši alla ja vahetasin riided. Siis heitsin pikali, ning jäin magama. Ärkasin kella kolme aegu ülesse, kui tüdrukud astusid uksest sisse.
,, Oo Charlotte, tsau, kuidas läks ? '' tuli Pamela minu voodi juurde naeratades.
,, ära küsi ! '' ütlesin, kurk valutas täiega, ning ma usun, et mul oli ka palavik. Kristiina tuli minu juurde, ning pani käe mulle laubale.
,, Sul on palavik ! '' ütles ta mulle siis, ning läks alla, tagasi tuli ta palaviku alandava tabletiga. ,, Näe, võta ! '' ütles ta, ning andis mulle tableti ja vee. Võtsin selle sisse, ning varsti uinusin uuesti.
Ärkasin kella seitsme aegu koputuse peale. Sisse astus ei keegi muu, kui Tanel. Tõusin istukile, ning enesetunne oli paranenud.
,, Mida sa tahad ? '' küsisin siis vihaselt.
,, tulin vabandust paluma ! '' ütles ta siis mulle. ,, Tule, räägime väljas ! '' kutsusin ma, ning panin püksid jalga ja läksime toast välja. Teised plikad vaatasid meid imelikult. Olime ukse taga, ning siis ta vaatas mulle kurbade silmadega otsa.
,, Palun vabadust ! '' ütles ta siis mulle.
,, Unista vaid ! Mina ei taha sinuga enam tegemist teha, see mis sa tegid, oli andestamatu, sa panid minu joogi sisse uimasteid ja siis kasutasid seda ära, et ma olen uimastite mõju all. '' olin ma vihane, ning meist mõõdus üks tüdruk, kes vaatas meid imelikult. Peale selle tüdruku mõõdumist, ütlesin talle ,, ära mind enam otsi ! '' ja avasin ukse.
,, aga see polnud nii, ma... ma armastan sind ! '' karjus ta mulle siis. Jäin ukse peale seisma, ning keerasin ennast ümber. Vaatasin talle otsa, ning lõin talle laksu vastu nina, täiega, nii et tal hakkas ninast verd jooksma. Ning läksin tuppa. Kõik olid seda pealt näinud, ning kui ma sisse läksin, nad plaksutasid mulle. Isegi Kristiina. Punastasin natukene, ning siis istusin enda voodile.

***

Nädal hiljem.

Olen terve nüüd. Mihkliga pole ma ühendust võtnud ja sammuti eiran ma Tanelit täiega. Istusin üksinda toas, ning siis tuli sisse Kristiina. Ta oli kõhklev, ning lõpuks istus ta minu voodi peale.
,, Kuule ... ma tahan sulle nüüd ära rääkida, mis minuga tegelikult toimub ! '' ütles ta mulle ootamatult. Jäin teda vaatama.
,, räägi, ma kuulan ! '' sõnasin siis vaikselt.
,, vaata ... ma olen rase ! '' ütles ta mulle siis, ning suunas pilgu maha.
,, ma teadsin seda ! '' vastasin talle siis, ühegi emotsioonita.
,, kuidas ? ''
,, Need hommikused oksendamised, ning sinu tujukus, ning üldse see kõik ! See pole üllatus. Aga ära muretese, ma pole kellegile rääkinud. Kui küsida tohib, kellelt see laps on ? '' uurisin. Ta pilk oli ikka maha pööratud, ning nägin kuidas tal pisar kukkus pükstele.
,, Tanel ! '' vastas ta siis mulle arglikult. Mu silmad oleksid pealuust välja tulnud, ning mul jäi sõna otses mõttes suu lahti.
,, Mida ? Tanel ? See sama Tanel, kes meil siin on ? See sama Tanel ? '' olin ma suht paanikas. Ma poleks seda Tanelist oodanud.
,, Jah, oli üks õhtu, mäletad, see kui ma sulle tunnistasin, mis minuga juhtus. See õhtu ma ei tulnud ühikasse, vaid läksin jalutama. Ning järsku haaras keegi minust kinni ja ütles, et ma ei ütleks mitte midagi. Ja sedasi see jätkuski, paar nädalat tagasi sain teada, et olen rase ... aga ma ei taha seda last. Tanel on ju narokmaan, ma ei taha seda last absoluutselt ! '' ütles ta siis vihaselt.
Tõusin voodilt, ning panin jope selga.
,, Kuhu sa lähed ? '' küsis Kristiina minult.
,, Ta tegi seda sinule, siis magas ta minuga, vastu tahtmist. Ma lähen teen sellele lõpu ! '' ütlesin siis vihaselt, ning läksin toast välja. Läksin otsemaid koheselt kooli. Sest oli tund poistel. Astusin nende tundi sisse. Tirisin Taneli püsti, ning lõin teda vastu nina täiega kõvasti järjekordselt, ning laususin ,, TEAD MEES, SA OLED SAAST, SÕNA OTSES MÕTTES, KU'RADIMA NAROKMAANIST SAAST ! '' ta vaasta mind sellise näoga, nagu oleks tonti näinud. Terve klass vaatas meid. ,, Charlotte, mida te teete ? '' küsis õpetaja.
,, mida ma teinud olen ? '' küsis Tanel minu käest siis püsti tõustes. ,, Vot seda ! '' ütlesin, ning lõin talle põlvega keskpunkti, nii et ta kukkus põlvili maha. ,, Minu ja minu sõpradega ei tasu jamada ! '' karjusin talle näkku, ning siis hakkasid poisid plaksutama. Lahkusin klassiruumist.
Mul hakkas kohe palju kergem.


Jätkan ?

Muide, sorri, et pole kirjutanud. Mõtteid polnud ja masekas on hetkel suht. Aga noh, jahm. Eks oodake uut osa, ma ei kujuta ette millal see tuleb. Homme on järeleksam. Hoidke taaskord põialt :D